Eile, jõululaupäeval hakkas siis minu kinnise loomuga mees lõpuks rääkima. Oleme koos elanud 10 aastat. Meil on 4 ja poole aasta vanune poeg. Peale lapse sündi hakkas mees kaugenema ja viimasel aastal on päris omaette olnud. Hoolitseb meie eest hästi ,kuid lähedustunne puudub. Uskusin kuni eilseni, et see on meievaheline asi ja kui 2 inimest soovivad ,siis saab korda. Ja, kuna mees last kindlasti armastab, siis ka se armastus annab jõudu.Panin aja ka perenõustaja juurde.
Eile siis kuulasin seda, kuidas minu mees on juba 4 aastast teisest unistanud. teine naine ei taha suhet luua, sest mehel oleme meie. Samas aga kutsub teda pidevalt ome koju remonttöid tegema. Ja minu mees muudkui unistab ja üritab. Paar korda on nad ka voodisse jõudnud ja tema tunnetele on vastatud. Sellega kaasneb alati naise poolne süütunne. Mees on ka juba mitu aastat proovinud asju selgeks mõelda ja ikka meie juurde jääda. Nüüd on aga tema otsus ,et kolib meilt ära ja loodab ,et tema poolt ihaldatud naine teda tahab nüüd, kui ta on meist vaba. Materiaalselt lubas toetada. Naine on olnud minu lähedane sõbranna aastaid tagasi ja meil on palju ühiseid tuttavaid.
pakkusin välja, et ta saab oma tunnetes selgusele, kuid ei lahku meie juurest. Ega me ju riielnud pole ja suhtleme normaalselt. Elame ilma läheduseta ja vaatame, mis edasi saab. Ta ütles, et ta ei saa, kui mina sellest tean ,enam nii elada. Kui ma ei teadnud, siis veel sai. Samas arvan ,et tal oli vajadus rääkida,sest ta rääkis asjast vabatahtlikult. Ma ainult küsisin, et räägi ära, mis sinuga toimub.
`sokk minule. Ma ju aimasin ,et midagi on pahasti ja otsisin lahendeid. Omal moel temagi. Tema juttu kuulates tundus, et tegu on tugeva kirega. Armastusest mitte sõnagi. Kirge on kütnud aastate vältel naise keeldumine.
Meie peres on veel kaks teismelist poega ,kes teda aastste jooksul isaks pidama on hakanud ja teda väga armastavad. Ise olen 40. Kõik mu sugulased ja tuttavad peavad teda väga heaks pereisaks. Minagi ....
Nüüd on tunne, et kõik mis oli on olnud vale. Midagi pole jäänud ja midagi enam teha ei oska. Vaevalt küll ,et meie juhtum nii eriline on. Palun kirjutage, kuidas olete ome elu korda saanud ja kaua teil see aega on võtnud. Olen ühe öö juba nutnud. Ja ilmselt tuleb neid veelgi. Aga see ei aita. Laps armastab teda väga ja kogu hingest tahaksin last säästa. Päriselt see ei õnnestu. Perenõustaja juurde enam minna ei saa, sest kolme lapse üksikemana peab raha hoolega lugema hakkama. Ise pean hakkama saama, kuid pole sihti , mille poole liikuda. Kõik on tühi!
Issand kui kurb. Jõulu õhtul ka veel. Minul kogemus oma elukaaslasega. Kes lihtsalt ühel päeval teatas, et meil on küll kõik tore olnud aga... Minda mitte midagi aimates olin nagu taevast kukkunud. Tegin siis vapra näo ja ütlesin mhmmm, küsisin põhjust, seda ta ei osanudki tuua... nii kui ma sellest ruumist väljusin tulid pisarad. Nutsin vast paar nädalat. Oli valus, aega mööda aga valu tuimestub... eks vahepeal ikka teeb veel haiget (kuigi juba 4 a möödas) aga olen oma eluga edasi läinud. Vägisi ei saa kedagi kinni hoida. Kurb aga tõsi.
Kurb, et ilusal jõuluajal Teie peres sellised probleemid.
Saan aru, et sul on hinges väga valus. Kui päästa enam midagi pole, siis on ehk parem enda jaoks kogu asi lahti mõelda, kui vaja, siis rääkida (kirjutada) ning seejärel vaadata seda kui üht läbitud eluetappi.
Sa ütled, et nende suhe on rajatud kirele - kas välistad võimaluse, et kire jahtudes õnnestub sul oma mehega suhe taastada (kvaliteet muidugi küsitav).
Omamoodi keeruliseks läheb asi ka lastega. Kuidas neile olukorda selgitada ja igapäevaelu korda saada.
Soovitaksin tõesti perenõustajatelt küsida. Kindlasti võtan kontakti mõne siinse nõustajaga, et Su kiri kiiremalt vastuse saaks.
Seniks ole tubli ja kui tahad veel murest kirjutada, siis tee seda julgelt. Kirjutamise läbi saame asjadele veidi teisiti vaadata või enda jaoks lahti mõtestada.
Mõtlen Teie peale...
Aitäh lohutavate vastuste eest! Võtan kuulda soovitust ja kirjutan oma loole järje.
Pühapäeva hommik oli tavaline. Selline nagu meil neid palju aastaid juba olnud on. Kumbki me öösel ei maganud. Mina ainult mõtlesin ja keerasin külge ja sama tegi ka mees. Mees sai siiski vastu hommikut unele ja magas poole päevani. Kui ärkas, siis tegi tavalisi asju ja kell 3 küsis, kas maale (tema sugulasd) siis sõidame või. tal on ühel sugulasel sünnipäev. Tõttöelda olin hämminus ja mõtlesin ,et mis mul ikka kaotada. Läksimegi kogu perega. Sünnipäevalauas vaatasin tema sugulasi ja mõtlesin sellest, et kõik nad on abielus ja aastaid koos ja arvavad, et meiegi nii. Sugulased võtsid meid väga soojalt vastu ja eriti rõõmu tunnevad nad alati meie lapsest. Sain aru, et meie lahkuminek on ka kõigile ränk ja seda raskem on mehel seda kunagi neile teatada. Kummitama jäi küsimus, miks ta meid kaasa kutsus? Ta on ju ennegi üksi käinud ja keegi poleks imestunud kui meie poleks kaasas olnud. Miks siis ikkagi?
Esmaspäev. Möödunud oli veel üks unetu öö. Lõuna ajal hakkasime tagasi sõitma. Teel olles sain aru ,et ma ei suuda õhtul temaga kodus olla. Õnneks on mul (meil) mitu väga head sõpra, kellega võib kõigest rääkida. Otsustasingi, et täna õhtul tuulutan mõtteid ja tegin otsuse teoks. Siia sobib täienduseks, et ma pole autojuhtimisega tegelenud üle 10 aasta. Sel õhtul aga küsisin mehelt autovõtmed ja läksin. Tundub, et üle pika aja suutsin teda üllatada. Ta ei küsinud midagi. Igal juhul andis iseseisev autojuhtimine läbi Tallinna kesklinna mulle tohutult hea ja kindla tunde. Samuti andis hea sõber hingele nii vajalikku lohutust. Ma sain rääkida inimesega, kes viitsis kuulata. Samal ajal kodus oli mees hakanud edasi ehitama riiulit, mille ehitus juba 2 aastat tagasi seisma oli jäänud.Võtsin iseenda jaoks vastu otsuse, et kõige esimene eesmärk on hakata öösel korralikult magama. Samal õhtul võtsin eesmärgi täitmiseks ühe pitsi rummi ja magasin sügavalt 4 tundi. Siis tulid mõtted tagasi, aga juba see 4 tundi oli hästi mõjunud.
Teisipäev. Hommikul mees kondas kodus ringi. Ehitas vähe riiulit. Tööle ei kiirustanud. Lõpuks ikka läks. Ajasime tavalist juttu. Mina jätsin lõuna ajal lapsed koju ja läksin sõbrannaga poodidesse, et aidata tal omale jõulukingiks saadud raha kulutada. Pärast istusime kohvikus ja ma sain taas rääkida. Nii hea on rääkida. Temaga rääkides sain aru, et ma olen ikka veel valmis meie suhet parandama. Ma tean nüüd, et tegelikult oli ju hea, et see 4 aastat valet välja tuli. Nüüd on võimalik edasi elada. ja on võimalik ainult 2 lahendust. Esimene ja tõenäolisem ,et mees kolib välja ja meie jääme ilma temata ja elame edasi. Teine võimalus (üsna ebatõenäoline), et mees suudab teise naise peast välja mõelda ja tahab meie suhet taastama hakata. Sellel võimalusel on veel see raskus, et kui ta nii ka kunagi mõtlema hakkab, siis kas tal ikka jagub meelekindlust seda ka mulle rääkima tulla. Igal juhul ma tean oma sisemuses, et ma oleksin nõus proovima. Tean, et see pole kerge. Ja endiseks ei saa asju enam kunagi. Aga uueks saab küll, kui mõlemad seda väga tahavad.
Täna hommikul siis otsustasin asjad kirja panna. Praegu tundub, et jutt muutub otimistlikuks. Tegelikult ei usu ma praegu ,et see teine võimalus teoks saab. Eile õhtul proovisin ennast harjutada mõttega, et kõik on kodus ja mingit meest pole rohkem oodata. Isegi soovisin, et see nii oleks. Sest tema käitub praegu nagu poleks midagi olnudki. Mingit lähedust pole meie vahel juba ammu olnud. Suhelnud oleme muidu normaalselt ja nüüd on olukord sama. Ja vot seda ma ei taha. Ma tahan ,et ta teeks otsuse ja tegutseks selle järgi. Sellist poolikut naise elu ma elada edasi ei taha. Samuti taha ma aga ka ise oma lapse isa äraminekut kiirendada. Ma tahan, et see oleks tema otsus ka tegudes.
Meil on nõustaja aeg ikka veel olemas. Sest olen otsustanud ka seda, et sildu põletada jõuab alati. Tegelikult olen endiselt täielikus segaduses. Täna öösel magasin ilma napsuta hästi. See eesmärk on siis täidetud. Nüüd vajan uut eesmärki ja seda pole veel välja mõelnud.
Teie lahkel loal kirjutan edsigi järge. Ja endiselt ootan teie kogemust, mismoodi on teie lood arenenud.
Endisel käivad peal ootamatud nutuhood .Ju neid siis on vaja...
Armastus on üks kummaline asi, tal on palju eri nägusid. Võta siis kinni, milline see tõeline armastus on. Kirja lugedes on tunne, et teie suhtest on armastus kadunud, kuid..., mis hoiab siis meest kodus? Ehk on seegi armastuse üks nägu - selline, milles armastust ära ei tunta?
Kallis, marikilu! Raske on teile mingit asjalikku nõu anda, sest tundub, et teil kahel, on endalgi asjad veel selginemata. Lõpetamata ja selgeks rääkimata asjad on aga stressi allikad ja tervise rikkujad. Esimene asi, mida soovitan, on istuda veelkord kokku ja asjad üle rääkida. Mis hakkab toimuma? Teil oli mitmeid küsimusi seoses sugulaste juures käimisega ja mehe käitumisega kodus. Need küsimused, mis peas tiirlevad, tuleb ära küsida. Ärge kartke, et ajate sellega mehe majast välja. Väljendage oma tundeid (mina teates), nt nii:" Ma tunnen ennast segaduses olevana (või häirituna, või muu tunne, mida tunnete), sest sinu käitumine ja räägitud jutt ei ole kooskõlas ( ... sinu käitumine tekitab minus tunde, et soovid meiega koos edasi olla). Ma soovin asjast veelkord rääkida, et saada olukorrast aru ja tunda ennast paremini." Kui mees väidab, et vajab veel aega, et elu muuta, siis paluge tal määrata kindel aeg, millal jälle räägite sellest. Nüüd on oluline kindlaks määrata, kuidas sellel ajal suhtlete ja mida teete. See on teie hingerahu jaoks oluline. Pange aeg maha ja öelge endale, et selle ajani elan, nagu elasin seni ( või siis nii nii ja nii...) ja siis teen järgmised otsused. Võib olla tahate teha mingeid muutusi oma elus. Võib olla on aega, et mees tagasi võita. Mehed on jahimehed ja neile meeldib jahtida. Võib olla on mõistlik panna endale pilkupüüdvad riided selga ja minna välja ( sõbrannasid tundub olevat). Mehega tuleb aga käituda nii, et ta ei tunneks ennast halvasti kohelduna, aga ainult naaatukene kõrvalejäetuna. Küll te ise teate, kus on piir. 40 - ne naine on oma naiselike võlude ja ka naiseliku tarkuse tipul. Usaldage oma vaistu ja laske sel kõigel mängu tulla. Elu on mäng ja nautige mängu ilu. Mis puutub nüüd lapsi, siis, kui tuleb juttu lahkuminekust, siis oleks hea, kui te mõlemad oleksite lastega koos ja mees siiski ise räägiks, kuidas asjad on. Vajadusel saate siis laste emotsioone juhtida ja neile toeks olla. Kinnitage, et olete nende jaoks olemas ja armastate neid.
Mida teile veel öelda? Ehk seda, et armastus on armastaja südames ja seda ei saa teine inimene kuidagi esile kutsuda või ära kustutada. Suhte purunemine paneb tavaliselt teist inimest enda juurest vigu otsima ja ennast süüdistama. Tegelikult ei saa me suurt midagi ära teha, kui tunne on kadunud. Kui aga ainult nägu muutnud, siis ... mine tea. Soovitan ennast armastada, teha asju, mis aitavad tuju parandada ja haaravad tähelepanu endale ( siis pole aega musti mõtteid haududa). Käige siiski perenõustaja juures ära, pole te veel mingi kolme lapsega üksikema. Ja ärge mingil juhul tehke seda "uhkete" naiste viga, kes keelduvad lahutatud mehe abist ja panevad ennast ja lapsi raskesse olukorda. Kordan lühidalt veelkord mõningaid mõtteid. Olukord on emotsionaalselt raske ja päevad on seetõttu erinevad. Mõnel päeval tundub, et elul pole vigagi, teisel päeval on tuju allpool nulli. See on normaalne ja kestab veel tükk aega. Hoolitsege enda eest. Tehke kõik, et ennast hästi tunda. Lõpetage määramatus, leppige mingites tähtaegades kokku ja seadke eesmärgid, kuidas sinnani elate.
:rolleyes: Võimalusel külastage nõustajat. Kasvõi üksinda! Jälgige lapsi. Sageli saavad nad vanemate olekust aru, et midagi on halvasti. Neile mõjub ebamäärane olukord sama halvasti, kui teilegi. Vajadusel selgitage olukorda. Kirjutage oma murest, rääkige, nutke- see aitab!
:rolleyes: Ja mõelge, et ükskord see kõik muutub möödanikuks. Seniks aga, jõudu armastada ennast ja lapsi ja teisi lähedasi.
Kasutan siis jälle kirjutamise võimalust. Aitäh heade nõuannete eest! Need kuluvad ära. Eriti meeldis mulle see, et usalda naiselikku vaistu.
Kirjutan nüüd meie loole järge. Kes vajab, see loeb ja kes ei viitsi, paneb teema kinni. Kirjutan juba seetõttu ,et kirjutamine aitab minul oma mõtteid selgitada ja ise lugesin ka enne siia kirjutamist teiste kogemusi. Ja ka saa aitas. Ehk on ka minu kirjutisest kellelgi peale minu veel abi.
Eile oli minu jaoks suur murrangu päev. Et mind paremini mõista, siis liigun ajas tagasi üle 10 aasta. 15 aastat tagasi lahutasin abielu. Üks laps oli aasatne ja teine veel sündimata. Enne abielu ja peale seda oli minu elus olnud palju mehi, kellega üle kolmu kuu suhe eikestnud. Lahku läksime pea alati minu soovil. 11 aastat tagasi oli selline lühisuhe olnud mu lka mehega ,kellega siis 10 aastat tagasi uuesti alustasime. Enne temaga uuesti kokku saamist sattus mulle ette Luule Viilma I raamat. Lugesin seda väga sügavalt. Iga lehekülje juures mõtlesin pikalt ja seedisin oma kogemust. Ma ei oska siiani seletada, miks ma nii tegin. Aga õppisin palju. Andestasin kõikvõimalikul kujul. Ja peale seda tekkis suhe, mis kestis siiani. Teisi tema raamatuid ma enam ei lugenud.
Eile siis hakkasin põhjalikul mõtlema, mida me siisk i peame sellelt kogemuselt õppima. Miks on selline olukord tekkinud?
Ja leidsin enda seest ühe hirmu ,mida olin soojendanud hinges juba aastaid. Juba eelmisest abielust saati. Ma nimelt olin kindel ,et hullemat asja kui raseda või titega naise petmist polegi olemas ja seda ma kindlasti ei andestaks. Kõik ülejäänu võin andestada. Ise olin endale selle asja külge mõelnud ja sellest aru saamiseks oli siis vaja sellist vapustust.
Sealt edasi oli juba lihtne. Minu hing vajab andestamist. Tingimusteta. ja oma mõttes andestasin ma mulle endale, et sellise mõtte üldse endasse mõtlesin, mehele ja temakesele. Sain aru, et meil kõgil on õppetund, millest vaja õppida. Teadsin ,et mina olen õigel teel. Sisetunne ütles nii. Tean nüüd ,et juthugu ,mis tahes, mina olen võitnud midagi väga tähtsat. Olen õppinud ja olen seetõttu tugev.
See naine, kes meie ellu tuli, on väga sarnases olukorras minu olukorraga üle 10 aasta tagasi .Palju lühikesi suhteid.
Minu mehes on peidus palju hirme.
Ma olen andestanud tingimusteta maile kõigile. Soovin südamest,et nad suudaksid oma otsused teha vabalt. Pole vaja otsust, mis on aheldatud süütundesse või kohusetundesse. Kuulata tuleb südame häält.
Peale seda andestamist, läks minu hing kergeks. Minu sees hakkas põlema Päike, mis täitis kogu mu keha ja hinge. Päike, mis oli tugev armastuse tunne kogu maalima vastu .Ma sain aru ,et minus on nii palju armastust, mida jagada kõigile vajajatele. Ja ka minu süda on armastuseks lahti. Minu hingerahu oli käes. Ma luban endale tunda valu. Solvumist ja viha polegi enam. Ma tean, et nüüd võib nendelt tulla ükskõik milline otsus. Ma olen kõigeks valmis.
Tõenäoliselt mõtlete nüüd ,et ma olen segaseks läinud. Endalegi tundub asi uskumatu. Nii imeline tunne.
Mees tule eile koju tund aega varem ,kui üleeile. Muidu oli ikka kõik nagu tavaliselt. Helistas enne koju jõudmist, kas poest vaja midagi. Käis poes. Sõi köögis. tavaliselt toob ta omale poest söögi ja ei hooli minu tehtust. Ta teab, et ma ei hakka keset ööd sööki soojendama ja kuna ta ise ka ei viitsi, siis toob ise midagi kaasa. Eile tõi salati ,mis jäi külmkappi ja soojendas minu tehtud sööki. Ma olen talle aastai tagasi öelnud ,et mulle meeldiks see ,kui ta ise soojendaks, kui soovib. Ta pole seda kordagi teinud. Eile siis tegi. Siit tuli nagu ikka oma arvuti taha. Me ei suhelnud eriti. Mina keerasi nmagama ja poole öö ajal (mitte enam kell 4, nagu vahepeal) tuli temagi. Selline tavaline õhtu nagu ikka. JA endiselt ei saa ma aru ,mis ta siis tegelikult soovid.
Praeg uei tundu olevat õige aeg oma segadusest mehega rääkida. Aga kindlasti ma ükspäev räägin .Tahan lasta tal vabalt olla ja püüan mitte torkida. Tegelen iseenda mõtetega. ja soovin ,et ta oma otsused vabalt suudab teha. Meis kõigis on peidus südame hääl. Ka temas. Minu süda on rääkinud.
Ikka ootan ka teie mõtteid, kes te olete leidnud tahtmise minu lugu lugeda.
Võite küll kirjutada, et ma vähe segi olen.
Mõtlesin Su peale pikalt eile õhtul. Tahan Sind väga tänada, et oma kogemuse nii põhjalikult siia kirjutanud oled. Aitäh usalduse eest.
Mis juhtub, kui Sa oma mehelt küsid, mida ta soovib? Las ta räägib oma nägemuse.
Praegu mulle igatahes tundub, et ta pingutab, et olla Sulle meele järgi. Kas on võimalik, et kuna teine suhe enam salajane pole, puudub ka see põnevus ning kirg on paar kraadi jahtunud. Ehk on veel lootust.
Ise ma nii noor, et lahkumineku kogemusest rääkida ei oska. Loodan, et saan ikka kuidagi abiks olla. Kasvõi kuulan ära :rolleyes:
jõudu - ja julge nutta, nutt peseb mõtteid ja hakkab kergem
Marikilu, küll sa oled tubli, et oma mõtetega niikaugele oled jõudnud, et suudad andestada. Minul oli sama teema umbes pool aastat tagasi, küll selle vahega, et mees ei tahtnud kodust ära minna, kuna armukesel oli ka pere ja lapsed olemas. Praegu püüab mees uuesti nii minu armastust kui ka usaldust võita. Kahjuks ei suuda ma aga teda enam usaldada ega ka andestada. See kogemus oli niiiiiiiiiiiii valus!
Lugesin ka mitmeid huvitavaid raamatuid andestamise ja nn.õppetundide kohta siin elus, kuid ükskõik kui väga ma ei püüaks, ei suuda ma oma valust ja negatiivsetest mõtetest üle saada. Ühel päeval mõtlen, et enam sellele valusale kogemusele ei mõtle ja püüan olla positiivne, armastav ja andestav. No ühe päeva saan heal juhul hakkama ja järgmisel päeval hakkab kogu see õudusunenägu minu mõtetes jälle pihta. See on kohutav. Olen öelnud ka mehele, et ma ei saagi vist kunagi sellest üle ja ma ei suuda sulle andestada. Oskad sa Marikilu mulle öelda, kuidas küll nii kaugele jõuda?
Aitäh kirjutajatele ja lihtsalt lugejatele. Mõttejõud on väga tugev ja iga hea mõte jõuab ka minuni.
Kirjutan nüüd siis oma lugu edasi. Kirjutan iseenda pärast. Aga ei saa eitada, et nii hea on leida hommikuti vastajaid. Kirjutan ka selleks ,et äkki aitab minu kogemus kuidagi kedagi. Seda ei maksa loota, et te minu vigadest ka õpite. Suur tarkus on omaenese vigadest õppimine.
Alustan täna meie koduse olukorra kirjeldamisest. Peale seda siis oma mõtetest, mida on taas oi kui palju.
Eile õhtul käisin Handeli Messiast kuulamas. Ma pole midagi sellist varem teinud, kui see võimalus tekkis kuidagi ootamatul mu sõbranna kauda. Muusika hingele. Pärast istusin veel kohvikus ka. Võtsin õhtu iseendale. Mees oli kodus ja valvas last. Ta oli külla kutsunud oma parima sõbra. Jõid veini ja vaatasid meie suvereisi videot. Pange tähele, selle reisi põhiline kaameramees olin mina. Mind oli vähe küll pildis ,kui palju sõnas. Ta ütles, et eesmaärgiks oli vaadata, kust videot lühendada, sest teistele vaatamiseks on see liiga pikk. Olen nõus ,et liiga pikk teistele näitamiseks ja lubasin ka ise kaasa aidata. Varem ma temaga selles suhtes nõus ei olnud ja mõtlesin e,t tehku lühemaks kui soovib. Mina ei viitsi. Praegu küll tahan aidata. Kui mina koju lõpuks jõudsin, siis jutustasime kõik kolmekesi vabalt igasugustest asjadest. Lõpuks läks mu mees magama! Enne mind! Seda pole juba ammu juhtunud. Ta on ikka alati oodanud ,kuni mina olen uinunud ja siis mitu tundi hiljem tulenud. Saatsin ta sõbra siis rahulikult koju. Ja sättisin ka magama. Viimastel päevadel olen maganud elutoas. Seekord ei saanud ,sest vanem poeg mängis arvutiga ja nii juhtuski ,et magasin taas mehe kõrval. No ikka seljad vastamisi nagu mitu aastat juba. Hommikul küsisin, et kas teda häiris minu tema kõrval magamine. Tema vastas ,et miks peaks häirima. (Meie jutuööl ma küsisin, kui ma sulle nii kauge olen ,siis miks sa endiselt minu kõrval magad. Ta vastas, et tõepoolest on olnud vahel väga raske minu kõrvale tulla olnud. Ometi ei ole ta kordagi maganud minust eraldi elutoas) Meie voodi on ikka päris kitsas. Seega oleme päris lähestikku ja meie biovoolud on olnud kogu selle aja teineteisega seotud. (Kui need ikka on biovoolud, mis iga inimese keha ümbritsevad)
Nüüd siis minu eilsed mõtted.
Kontserdil mõtlesin välja, kuidas sai minu sisse mõte sellest ,et ma ei suuda petmist andestada. 5 aastat tagasi juhtus selline lugu, et minu väga hea tuttava mees tegi lapse teisele minu heale tuttavale. Ja mina võtsin nõuks nende tegevust kritiseerida. Aga see oli ju nende õppetund. Valus neile kindlasti. Aga pole minu asi kritiseerida. Igal inimesel on oma elu ja omad õppetunnid ,et elus edasi minna. Teistel pole sõnaõigust ja teised võivad ainult mõttega toetada nende otsuseid, ilma kriitikata. Sealt siis saingi karistuse kaela. Sealt siis tuli minu sisse õpetlik mõte, mille tagajärgede parandamine on nüüd mulle antud.
Päike minu sees on alles. Olen ikka natuke hirmu tundnud, et päike kaob. Eneseusku vaja juurde.
Ma võtan endale vabaduse teha asju ilma meheta. Kontsert, kohvik, autosõit. Ma ei tee neid asju eesmärgiga teda ärritada. Ikka iseendale. Kindlasti ei hakka ma talle valetama ja armukadedusega mängima. Teadlikult olen jätnud mõne nüansi välja ütlemata ja kui tahab võib küsida .Veel pole ta midagi küsinud. Näiteks ei tea ta, kellega ma kontserdil käisin. Peale kontserti baaris ka veel ju. Minu süda on puhas ja jääb puhtaks. Ma ei soovi talle mingil moel haiget teha.
Meie ümbrus mõjutab meie mõtteid. Meie harmooniat aitab saavutada harmoonia meie kodus. Kirjutasin, et mees hakkas lõpetamata riiulit ehitama. Alateadlikult hakkas ta juba mitu päeva tagasi seda minu praegust mõtet realiseerima. Meil oli nimelt ühes seinas riiul olemas juba mitu aastat. Ja juba mitut aastat ootas teine sein riiulit. Nüüd on asi harmooniline. Täna panin veel riiulilauad balanssi. Nüüd on jäänud veel veidi mööbeldamist. Arutan seda sobival ajal mehega ja kuna seda mööbeldamist kannab vajadus ,ka lapsele suurem voodi tuppa mahutada, siis arvan ,et ta on nõus. Nimelt on meie kortris seoses lapse sünniga lahus olnud kaks kokkukuuluvat riidekappi ja aeg on nad taas kokku lasta. Usun ,et see on hea mõta. Ma nimelt olen lapsest saati uskunud, et kõigel meie ümber on hing ja minu ülesanne on nende eest hoolitseda, kes seda ise ei saa. Ja praegu on minu mõtted kuidagi väga tundlikud ja ma olen aru saanud ,et kapid igatsevad kokku saada.
Tegin täna hommikul mehele ettepneku, et saadame homme kõik lapsed maale. Ma ei hakanud midagi rääkima sellest, et siis saame rääkida või muud. Ainult laste saatmisest ütlesin .Ta oli vait. (Tema puhul väga tavaline reaktsioon) Ma ei hakanud pinnime vaid mõtlesin ,et las seedib. Ja kui ta sellega nõus pole, siis ma ei pahanda. Küll ta aru saab, et rääkida tahan ja peab välja mõtlema, kas tema tahab. Tema loomust tundes, tean, et ta lükkaks rääkimise meelsamini üldse kuhugi kaugele ja loodaks, et asjad ise lahenevad. Usun, et me ei olnud pealetükkiv ja jätsin talle võimaluse vabalt otsustada.
Eile päeval tuli pinu pähe kuklast teade- Sulle on uus võimalus antud! Ma veel uurisin, kas uus võimalus mehega või ilma. Ikka mehega tuli kuskilt mõte, selline, et sa siis ise ei taipa või.
Ja siis tule kontserdil veel selline mõte ,et ma ei pea ootama selle teise naise otsust. Minu otsusest piisab.
Vot sellised kirjud mõtted siis.
Kaaskannatajale. Ma ei ole kahjuks nendes asjades mingi asjatundja. Kõik ,mis ma tean on tulnud minu juurde läbi minu katsumuste. Aga äkki on sul kasu minu loost ja proovin sulle selle siia lühidalt kirja panna. Mina tegin nii ja mul oli sellest abi.
Niisiis üle 10 aasta tagasi sattus minu teele raamat. Luule Viilma "Ellujäämise õpetus" I osa. Ma sattusin seda lugema. Hämmastava huviga. Lugesin väga põhjalikult ja püüdsin igas kohas luua paralleele iseendaga. Mõni koht tundus algul, et pole minust midagi. Sügavamalt mõeldes, leidsin ikkagi midagi iseendast. See raamat räägib palju andestamisest. Ja hakkasingi andestama Luule juhendamisel. Algul ei õnnestunud. Ma mõtlesin ,et nii peab tegema, kuid minu hing ei olnud juures. Siis kuidagi hakkas õnnestuma. Sain seda aru sellest, et hinge tuli peale õnnestumist suur rahulolu. Ühel ööl, kui raamat oli läbi, toimus mingi ime. Ma rändasin läbi värvide maailma. Ma ei oska seda enam kirjeldada. Küsisin seda ühelt ekstrasensilt ja ta ütles ,et see oli ime, mille ma ise põhjustasin ja minu hing astus uuele tasandile. Peale seda hakkasin ma koos elama oma praeguse mehega. Tegin iseendaga tööd edasi. Kujutasin ette meie armastuse värve ja mis meist vabaneb ,kui me väga lähedased oleme. Sobival ajal ja sobival juhul juhtus minu teele ekstrasenss, kes omal moel mind aitas. Me saimegi väga lähedasteks ja me otsustasime kinkida elu lapsele. Aasta läks aega, kun itoimus lapse eostamine. Selle aastaga mõtlesin ikka edasi .Suhtlesin oma tulevase lapse hingega. Nägin taas värvi. Praegu on seda värvi mu elutuba. (Seda märkasin alles praegu) Sellest, milline meie lugu oli saad lugeda Nekrassovi raamatust "Perekond- tarkuse allikas" Ma sain elie selle raamatu ja olen lugenud kuni lapse saamiseni. Kõi kon see ,mis meilgi oli. Kuni selle hetkeni, mil laps sündis. Ja siis tegin ma vea. Ei, ma pole pahane iseendale. Ju siis oli vaja. Sellest veast ma kirjutasin eespool. Igal juhul pani see mõte minu mõtte kinni. Ma ei kuulanud enam südame ja hinge häält ja lasin asjadel minna sinna kuhu nad siis tänaseks jõudnud on. Ma ei tegelenud enam iseendaga. Ja selleks, et saada tagasi õigele rajale, vajasin ma sellist vapustust. Ühtlasi oli see ka karistus minu hingele.
See kogemus on pannud mind taas endaga tööle. Mulle tundub, et väga tormiliselt. Tunnen, et olen õigel teel .Ma ei tea ,kuhu ma välja jõuan. Samas tunnen oma hinges, et minu leitud mees on see õige. Meie vahel oli harmoonia. Ja meile on antud uus võimalus koos olla. Vana aega tagasi ei saa. Küll aga saame edasi uuele suhte tasandile. See on kõik võimalik.
Meie lugu on alles pooleli. Mul pole aimugi ,kuhu me tee meid viib. Kuid mind aitab usk ,et olen õigel teel. Armastan iseennast ,et olen taas raja leidnud.
Soovitus sulle. Ole kannatlik. Alusta iseenda sisse vaatamisega. (Mind aitas Viilma, aga ehk on olemas nüüseks ka muid raamatuid) Muutused ei tule üleöö. (See, et minuga praegu asjad ,nii kiirelt käivad on imeline.) Teinekord oskad muudatust märgata alles aastaid hiljem. Üks ekstrasenss ütles, et naine on see ,kes otsustab. Naise käes on võim oma pereliikmed õnnelikuks teha. Armen Tõugu ütleb, et otsetee ei ole lahendus hingerahule. Otsetee võib olla kõige lihtsa, kuid tulemus ei pruugi olle oodatu vaid suisa vastupidi. Proovi läheneda ringiga. Sinu puhul on mul tunne ,et mitte ära proovi kohe oma mehe tegusid andestada, vaid alusta iseenda sisemusest. Ja alusta kohe lapsepõlvest peale. Võtta ette kõik see aeg, mis oli enne meest. Üks hea raamaton veel ,mida olen sirvinud, Barbara De Angelis "Kuidas armastada kogu elu"
Minu mõtted ei ole pühad käsud. Sina küsisid ja mina püüdsin vastata. Aga ikkagi vaid oma mätta otsast!
Jõudu! Tarkust! Päikest!
Tänud sulle, et tuletasid mulle taas kord meelde pisiasjad, mida vahel me kõik unustame kipume. Unustama kippusin seekord jälle iseenda ja keskendusin teiste probleemidele. Tore, et meie hulgas on nii positiivseid inimesi, kuigi lugu sai alguse tingituna valust ja hingepiinast.
Sulle Marikilu, soovin ma aga toredat aastavahetust ja kordaminekuid uuel aastal!
Olukord on emotsionaalselt raske ja päevad on seetõttu erinevad. Mõnel päeval tundub, et elul pole vigagi, teisel päeval on tuju allpool nulli. See on normaalne ja kestab veel tükk aega.
Hoolitsege enda eest. Tehke kõik, et ennast hästi tunda.
Lõpetage määramatus, leppige mingites tähtaegades kokku ja seadke eesmärgid, kuidas sinnani elate.
Jälgige lapsi. Sageli saavad nad vanemate olekust aru, et midagi on halvasti. Neile mõjub ebamäärane olukord sama halvasti, kui teilegi. Vajadusel selgitage olukorda.