Olen 28 aastane, mul on kaks last ja olen lahutatud.Viimased pool aastat on mul olnud fantastiline suhe endast mõned aastad noorema mehega.Ka lapsed on ta enam-vähem omaks võtnud.Muret teeb tema tundlikkus ja aeg ajalt tekkivad nutuhood.Püüan teda küll lohutada,ta ise ütleb et alati selline olnud, aga vaikselt hakkab muret tekitama .Olen ise selline rõõmsameelne ja optimistlik, ei suuda alati leida endas nii palju empaatiavõimet et kaasa tunda, eriti kui ei saa aru milles jälle viga on.Praegu pole probleemi, aga tuleviku mõttes küll natike mõtlen, et kas jääbki asi selliseks nutuseks?Lapsed ka alati aru ei saa mis toimub.Ja kui kunagi vajaksin et mind lohutataks ja mulle toeks oldaks?Kirjutage kellel endal lähedasi suhteid selliste väga tundlike ja nutuste meestega.
Minu mees on nagu suletud kirst, ükski tunne ei tule sealt välja. Vahel kanguta nii kuis jaksad, siis paar sõna pudeneb välja. Ühest küljest tahaks küll, et mees räägiks rohkem, mis temas toimub. Samas mees peab ikka mees olema. Mingit nutust poisikest ikka ei taha!
mul ka nn õrnemat tüüpi mees ja mulle see väga meeldib. No nutufilme vaadates ta lausa ei nuta, aga kallitest lahkunud inimestest rääkides vahel ikka tuleb pisar.
Mulle see meeldib, Isa ja vend mul need ürgmehed ja tunnetega seotud probleemid on suhteliselt tagaplaanil.
Mees mul laulab, kirjutab luuletusi, julgeb näidata tundeid minu ja lapse vastu ja julgeb ka "mitte-mehelikest" asjadest rääkida. See on minu jaoks just see, mida vaja...
Minu mees kah minust noorem. Kõikide teistega on ta kohutavalt kinnine. Selleks, et ta inimesega normaalselt rääkima hakkaks, läheb vähemalt kaks kuud. Aga minu on ta välja valinud, kui kellegi, kellele ta kõik oma tunded avaldab. Ja neid on palju!!! Vahest ajab mind närvi kõik see paanitsemine ja nutminegi sinna juurde, eriti siis, kui mulgi samal ajal paha on. Teise mõistmine ja lohutamine võtab väga palju energiat ja seda pole lihtsalt vahest kuskilt võtta. Aga siis ma jälle mõtlen, et kui ma olen otsustanud temaga koos olla, siis ma olen koos ka tema tunnete ja emotsioonidega ning lohutan ja toetan teda nii palju kui võimalik. Tegelikult ju mulle meeldib, et ta ennast välja elab. Siis ma tean kah natuke, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Niigi on kõik kohad täis neid "korralikke" eesti mehi, kelle sõnavara tundub koosnevat ainult kahest sõnast -- "ei" ja "jah".
Unustage juba ära see nõukogudeaegne reegel, et mehed ei nuta! Miks siis mees ei või nutta? Las nutab kui tal sellest kergem saab. Ärge nähke tonte seal kus neid pole!
