Mul on selline mure, et nähes milline on mehe ja tema ema vaheline suhe, ei suuda ma kuidagi ette kujutada, et ma seda tulevikus sellisena aktsepteerida suudan. Ema arvamus ja soovitus on kõige tähtsam ja seda küsitakse igal sammul (üldiselt pole vaja küsidagi, kui ema külas on, ta ütleb seda ka küsimata). Ja kõik mis ema ütleb on kui vaieldamatu tõde. Mina näen, et mu mees pole saavutanud seetõttu iseseisvust, ema peab kõik enne heaks kiitma. Mõnikord on ema arvamus isegi nurjanud meie plaanid. Üürime praegu korterit, kuid tahame osta endale täitsa oma. Ilmselt mehe töö pärast peame palju välismaal olema (ta on kaua lähetustel Euroopas, kuhu mina ka kaasa saan minna), kuid umbes aastake-kaks oleme veel Eestis ja seega tahame oma korterit kuhu tagasi ka tulla kunagi. Aga kuna ema arvamus on kõige-kõige tähtsam, siis ei ole ükski korter sobinud. Küll on üks korter liiga kallis, teine liiga palju remonti vajav, kolmas liiga mürarikkas kohas, neljas liiga kõrgel või liiga madalal korrusel ja nii edasi. Kuigi tundub, et need probleemid on kõik tekitatud. Elukoha teema on vaid üks näide. Pole vist ühtegi teemat, kus ema arvamus pole tähtsaim. Näiteks ema otsustab isegi riietuse üle - millised jalanõud, milline pluus, miks need kingad ei sobi. Asi on läinud üle piiri, sest mees ei tohi isegi vabaõhuüritusel ülemist pluusinööpigi lahti jätta, sest see jätvat liiga lohaka mulje.
Kõige hullem on see, et tema ise ei näe selles mingit probleemi. Vastupidi - nii ongi ideaalne ja ta arvab et elu lõpuni peab ema arvamust austama.
Me ei ole veel abielus, kuid paari kuu pärast sünnib esimene laps.
Ma tean, et ma ei taha lasta tema emal meie elu juhtida (kui me oleme koos, siis ta ju mõjutab meie mõlema elu). Olen kasvatatud iseseisvaks naiseks ja ei mõista teps mitte sellist kiindumist emasse. Ja ema kiindumist oma 35-aastasesse poega. Ma mõistan, et ema peab austama. Aga ka seda et ema peab ise oma lapsi nii palju austama ja usaldama ja uskuma, et nad saavad ise suurepäraselt hakkama.
Ma armastan teda väga, ja tema mind, lapski on väga oodatud. Aga niimoodi see jätkuda ei saa. Ma ei kujuta ette, et keegi dikteerib niimoodi minu ja mu mehe ja ka laste elu, ma ei suudaks seda kunagi vaikides pealt vaadata ja niisama leppida. Päris tülli ka ei taha minna, sest ei taha kallist inimest ja oma lapse isa kaotada.
Kas on üldse võimalik sellist olukorda muuta? Et meil oleks normaalne pere? Või on asi nii lootusetu, et peaksin lihtsalt eemale jalutama ja last üksi kasvatama?
Teie kirjast selgub, et olete kohtunud mehega, kellega Teid seob suur armastus, ootate rõõmuga oma esimest last. Olukorra teeb Teie jaoks keeruliseks armastatu suhe oma emaga. Ema ja poja side paistab tugev olevat, ema on poja elus endiselt väga tähtis, mõjutab suuremaid ja väiksemaid otsuseid.
Eks uue pere loomine käib ikka läbi eelmisest perest eraldumise. Teie olete sellega juba toime tulnud, teie elukaaslane pole seda teed veel jalge alla võtnud, talle sobib olemasolev asjade seis. Õnneks elu ise pakub teile võimalusi, saate koos mehega olla Eestist eemal.
Teie tahaksite olukorda muuta, et teil oleks "normaalne pere". Kõigepealt tuleks endas selgusele jõuda, milline see "normaalne" pere on, kuidas toimivad abikaasad, milliseid otsuseid ja kuidas teete, kuidas suhtlete päritoluperedega. Seda on just praegu hea teha, kuni pole lisandunud lastevanemate rollid.
Julgen arvata, et pereelu korraldusest polnud enne koos elama asumist juttu. Enamus paare ei aruta oma ühise pere reegleid, eesmärke jms. enne kooselu alustamist. Siis ta hilisemad arusaamatused, sest kummalgi kaaslasel on oma pilt "normaalsest" perest.
Kui olete endas selgusele jõudnud, arutage asja ka mehega. Tehke seda nn."mina-keeles", kedagi süüdistamata ja etteheiteid tegemata. Näiteks, "Ma soovin väga, et me otsustame korteri üle kahekesi." "Ma loodan, et ema elab edaspidi oma elu ja meie oma". Samas on oluline kohe ka mehe arvamus rahulikult ära kuulata, et teda paremini mõista ja osata tema iseseisvumist toetada.
Oma ootustest võib teada anda ka ämmale. "Ma olen Teiele väga tänulik, et kasvatasite mulle toreda kaasa." "Edaspidi vajame Teie abi lapsega toimetemisel, praegu saame ise hakkama."
Oma pere piiride seadmine ei pruugi õnnestuda kohe esimesel jutuajamisel, kuid viisakas ja kindel "ei" ämma soovitustele/diktaaadile on omal kohal.
Kindlasti pole kahe armastava inimese jaoks miski võimatu, tähtis on avameelselt rääkida ja siiralt teist kuulata, leidmaks oma tee pereks kasvamisel.
Tegelikult me oleme rääkinud, millist pere me soovime. Oleme käinud ka perenõustamisel paar korda. Aga see kõik oli enne seda, kui ma nägin, milline ämm tegelikult on.
Probleem on selles, et ta on väga egotsentriline inimene. Ta on kasvatanud oma üle 35-aastased pojad poegadeks, mitte meesteks, kes suudaksid ilma emata ühiskonnas toimida. Ma mõistan, et side emaga on hea, ma ei tahagi öelda, et nad ei tohi suhelda. Aga asi on selles, et emal on väga kindlad arvamused, ta ei ole nõus teisi ära kuulama ega oma arvamust muutma. Oma arvamust avaldab ka suhtumisega, et tema arvamus on kõige targem, ülejäänud on kõik lollid kes teisiti arvavad. Oma lapsed on ta kasvatanud sõltuvaks temast.
Ma ei ole tahtnud seni mängida lambukest. Palju kordi on ta öelnud midagi, mida ma ei poolda ning ma olen jäänud iseendaks - ma pole kordagi teeselnud, et olen samal arvamusel, kui ma seda ei ole. Muidugi, olen enda meelest üritanud viisakuse piiridesse jääda, olen konflikte vältiv. Mina olen kasvatatud mõtlema ka teiste variantide üle, mitte pidama oma arvamust kõige pühamaks, kuulan alati ära mis teistel öelda on, ilma negatiivse hinnanguta kui seda pole vaja. Tema aga on loonud endale pere, kus tema on kõige tähtsam, tema täiskasvanud pojad on ikka veel ema kontrollida-käsutada ja ei julge emale midagi vastu öelda, isegi nendel harvadel juhtudel kui nad ise arvavad teisiti, nende soovid on teised.
Tegelikult, mul ei ole selle vastu midagi, kui nad nii tahavad elada. Minu mure on selles, et ema hakkab kindlasti ka minu ja mu lapse elu kontrollima. Mis me seljas kanname, mida sööme, palju sööme, kus käime. Ta mõistab ju kohe hukka selle, kui midagi on teisiti kui tema arvab. Sisimas tunnen, et ma ei saaks sellise eluga hakkama, olen selleks liiga iseseisev. Tahaksin ise võimalikult palju oma äranägemise järgi teha. Mõistan muidugi, et vanemaid inimesi tuleb kuulata ja neil on head mõtted, kuid ämm on üle piiri läinud. Kui ta tahab head nõu anda, aga palun, aga ma tahan ise otsustada, kas ma järgin seda või mitte.
Kindlasti ei ole mul võimalik ka teda muuta, ei tasu proovidagi. Ja usun, et see käiks tema au pihta, kui üritaksin selgeks teha, et ma tahan oma elu elada.
Kuna mees arvab, et tema ema on kõige parem inimene maailmas, kas mul on üldse mõtet rääkida tõsiselt sellest temaga, ja peaksin üritama vaikselt suunata suhtlust ämmaga nii et ta ei segaks minu elu? Või oleks parem kui räägin oma murest mehele, kuigi tal on ju seda raske mõista. Kui ta arvab, et ma olen tema ema vastu, tema iidoli vastu, kelleta ta elada ei saa, siis see võib ka ju halvasti lõppeda?
Kokkuvõtteks ma ikkagi ei tea mida teha, sest mehega ma veel rääkida ei ole julgenud sellest, see võib talle halvasti mõjuda ja võibolla laheneb asi imekombel ise. Samas tean, et mina ei suudaks sellise ämma totaalse võimu all elada. Kolimine ei päästa, sest tean et igapäevased pikad telefonikõned ämmal mehega jätkuvad ikkagi.
Minu arust ei ole päris õige ette ära arvata, kuidas su mees reageerib või mida ta mõtleb, kui sa oma murest talle avameelselt ja tõsiselt räägiksid. Halvasti mõjub suhtele pigem see, kui sa oma tundeid ja mõtteid asud varjama, lisaks see, et sa temast kui sulle ebavõrdsest või rumalamast partnerist arvad.
Kui sa ütled "ei" avameelsele suhtlemisele oma mehega, siis sa ütled "jah" olukorra jätkumisele. Siin foorumis oli mõnda aega tagasi üks murelik naine, kelle oma ema nende elu kontrollis ja määras ning nõustaja andis minu arust head mõtlemisainet, et kui me ütleme millelegi ei, siis samal ajal ütleme ka millelegi jah. Ja vastupidi. Kui sa avad end oma mehele, ütled talle n-ö "jah", siis võimalik, et sellega ütlete koos "ei" sellele "usalduslikule" läbikäimisele ämmaga.
Tõsine jutuajamine ämmaga peaks teil toimuma koos mehega ja eelnevalt kokkulepitud moel, sest sina ja mees olete tiim vaatamata sellele, mida ämm asjast arvab.
Kolimine päästab paljugi ja telefonikõnede pikkusi saab samuti kokku leppida. Igapäevane füüsiline kontakt oma ämmade-äiadega oli vajalik vanal ajal, kui oli kombeks elada mitme põlvkonnaga ühe katuse all või peeti suurt talu ning iga töökäsi oli hinnas.
Minul on küll kuldne ämm, ent see ei tähenda, et ma sooviks teda rohkem oma ellu kui ta praegu on, ka mina olen mehelt palunud, et need kõned ei ületaks taluvuse piiri.
Mõtle rahulikult läbi, kuidas oma mure meheni viia. Teisi inimesi sa muuta ei saa, aga olukorda ennast saad sa muuta küll. Ja ära lase meeleolul langeda!
Kirjast jääb mulje, et olete lasknud mehe emal kogu teie elu korraldada ja nüüd on asju muuta oluliselt keerulisem kui teie suhte alguses.
Teil peab olema omavaheline kokkulepe - kes on tema naine - kas teie või tema ema. On ju iidne ütluski, et abielludes hoiab naine oma mehe poole ja mees oma naise poole. Seega on õigustatud küsimus, kas tema ema on ka tema naine. Kui mees arvab, et tema naine olete siiski teie, siis leppige kokku reeglid, ämmale pole vaja ju kõigest rääkida. Kui otsite korterit, siis on see teie kahe peresisene asi, mitte teie suguvõsa oma. Miks te käite koos vabaõhuüritusel, jiisas, vabandust, aga ma oleks teie asemel minemata jätnud ja las mees veedab siis õhtu oma emaga, kui ta teda oma naiseks peab
Mida päev edasi te lasete ämmal olla teie mehe naine seda hullemaks ja lootusetumaks olukord läheb. Olete küll leplik ja salliv kõige suhtes, kuid teie poolt kirjapandu on tõsiselt kohutav ja teie peret hukutav. Oma lapse ja normaalse suhte nimel teatage ämmale, et nüüdsest, kui laps tulemas soovite keskenduda oma elule perena.
On seaduseski öeldud, et 18 aastani on inimene laps ja tal on vastutajad - tema ema ja isa. Pärast täiskasvanuikka saamist on inimene ametlikult täiskasvanu ja tal on vabadus ise otsustada oma elu üle: kui palju joob, naistes käib, mida ja millal sööb ja kus elab ja tööl käib. Ta ei pea andma aru ega täitma käske. On erakordne, et teie mees täiskasvanuna on jäänud normaalseks meheks ja pole muutunud ema tuhvlialuseks memmepojaks. Selline mees ei oleks midagi väärt ega oleks võimeline oma naise ega laste eest seisma.
...et kui lapse saate, läheb kõik veelgi hullemaks. Ämm teab täpselt, mida lapsega teha, kuidas riietada, kuhu temaga minna jne. Ühesõnaga selline inimene ei muutu kunagi. iSE SELLIST ELU ELANUD 11 AASTAT JUBA.
