Mul mure selles, et nagu muret polekski.
Mees on mul fantastiline, tema jaoks pole naiste ega meestetöid selles mõttes, et naine peaks üksi koduga hakkama saama. Ta teeb ära kõik füüsiliselt rasked asjad ning aitab hea meelega koristamises ja nõudepesus. Mure on aga selles, et ta teeb seda siis, kui talle meeldib või kui viitsimine peale tuleb.
Ehk siis - õhtul pärast sööki ütleb, et ära pese nõusid, ma homme hommikul enne tööleminekut pesen ära. No hea küll, see ei häiri. Nädalavahetusel aga võib juhtuda, et nõud jäävad laup lõunast seisma, sest mees tahab pesta....viitsimine tuleb aga pühap õhtul alles. Ma peseks vahepeal mitu korda need ära, aga siis ta solvub - arvab, et ma demonstratiivselt pesen.
Koristamisega samamoodi. Lubab, et koristab ise mingil ajal, kui mina lastega kodus pole. koristama hakkab alles siis, kui kõik muud asjad tehtud (filmid vaadatud, oma asjad sorteeritud-üle vaadatud) ning siis on hädas, kui ma varem koju hakkan jõudma.
Kõik, mida ta teeb, teeb hästi...kuigi veidi aeglasemalt. Siiski võiks ta teha neid asju kohe või kui ei viitsi kohe, siis öelgugi ja ma teen ise.
Jube naljakas tegelikult. Mees on väga hea ja kurta nagu ei saa ning ette heita ka mitte, sest ta teeb....aga mitte sel ajal kui mulle sobiks :rolleyes:
Appi, kust selliseid mehi leida? Minu oma istub kõht päikse poole teleka ees. Koduste töödega aitab nii palju, et puid toob ja kui midagi vaja remontida, muidu isegi oma sokke naljalt pesukasti ei viska.
Meil ka sellega probleem, et mees on nt lubanud juba kaks kuud ühe pistikupesa ära vahetada. Pakkusin talle välja variandi, et kutsun elektriku, siis ta sai hoopis pahaseks. Ära aga ikka ei vahetanud. Ajab ikka hinge täis küll kui midagi lubatakse ja siis seda ei täideta.
Kui elasin veel üksi ja naabrinaine kurtis, et mees ei paranda pistikupesa ära (see oli lastetoas ja väga ripakil), siis ma imestasin, et miks ta küla pealt tuttavat elektrikut ei kutsu. Mina ju üksiku naisena pidin iga raskema meestetöö jaoks kellegi otsima ja siis olid kõik tööd ka tehtud. No naabrinaine siis kutsus elektriku ja töö sai tehtud ja muidugi oli ta enda mees koju jõudes pahane. Siis hakkasin ise mehega koos elama ja ikka kogunes asju, mis olid tegemata. Aga ma ei kutsunud küla pealt kedagi appi, sest ega ma ise ka kohe mõnda nn. naistetööd ära ei teinud, mida ma lubasin (ei tule ju alati vaimu peale)- näiteks pükse lühemaks jms. Kujutasin ette, et mida ma võiksin tunda, kui koju tulles leiaksin mõne naabrinaise õmblusmasina tagant mu mehe pükse õmblemas. Ja mulle tundus, et siis oleks mul ikka väga häbi olnud või tegelikult ikka ei kujuta ka ette, kui halb tunne tegelikult oleks olnud. Et mees peab kedagi küla pealt otsima, sest mina pole viitsinud oma tööd teha. Mõtlesin, et äkki mees tunneb ennast sama halvasti, kui mina kasutan meie kodus võõra mehe abi. Muidugi, kui tegemata töö ikka väga häirib (pistikupesa võib ju eluohtlik olla), siis ilmselt tuleb mehele seda väga tõsiselt selgitada, et ta saaks aru, kui oluline see sinu jaoks on, et see töö tehtud saaks.
Selliste igapäevaste kodutöödega on meil seis selline, et mõnikord, kui ma parasjagu ringi tuuseldan ja koristan ja nõusid pesen, siis mees hakkab nihelema ja teatab mulle, et tal natuke häbi lihtsalt istuda sel ajal, kui mina teen tööd. Ma siis ütlen talle, et istu pealegi, mulle meeldib praegu koristada. Selge see, et igal inimesel on erinev tööle häälestumise aeg ja ega siin oma huvide ühildamiseks muu ei aita, kui enda tunnete selgitamine ja teise inimese selgituste kuulamine. Mees aitab mind hea meelega kodutöödel, kui tal on parajasti selleks tuju. Kui tal seda tuju ei ole ja töö tahab tegemist, siis teen ise ära. No tegelikult tuleb mees mulle alati ka siis appi, kui ma teda palun. Oma kodus peab ju kõigil hea olema. Aga seda, mida me heaolu all mõtleme, tuleb partnerile ka rääkida, ta muidu ei saa ju teada. Mulle lihtsalt on juhtunud selline mees, kellega saab kõigest rääkida.
Sellega on nüüd nii, et kõik hea, mis käes, ei tundugi enam nii hea. Kui oleksite enne elanud koos mehega, kes kodutöid üldse ei tee, siis praegune variant tunduks ilmselt ideaalne. Mida siis teha, et kõik oleks rahul. Nagu Tiina kirjutas, et temal ka alati ei ole kodutööde tegemise tuju, nii ilmselt on kõigiga, kes kuulavad rohkem ennast kui järgivad põhimõtteid ja korda. Kui teil järjekordselt tekib peres arusaamatus nõude või muu pärast, siis tehke mehele ettepanek vestluseks. Väljendage oma tunnet seoses sellega, et nõud on pesemata ja teie teeksite seda, kuid ei taha meest pahandada. Öelge, et te olete väga rahul sellega, et mees teeb kodutöid ja te ei tee midagi demonstratsiooniks, vaid sellepärast, et tunnete ennast paremini, kui köök korras. Selgitage, et teid tõesti häirib, kui laupäevased nõud on hunnikus veel pühapäeva hommikul. Andke kindlasti mina teade, mitte sina teade, sest viimane on süüdistava alatooniga. Öelge midagi sellist nt, et ma tunnen vastikust ( teil võib olla hoopis muu tunne), kui näen pühapäeva hommikul kraanikausis eilsete nõude hunnikut. Mulle meeldib tulla puhtasse kööki, et nautida pühapäeva hommikut ja sellepärast pesen ma nõud ise ära. Võite ka kokku leppida, et teatud päevadel te kannatate neid nõusid, kuid teatud päevadel ei kannata üldse. Siis saab mees valida, kas lepib sellega, et kokkulepitud aegadel teete teie mingeid töid, kui temal ei ole vaimu peal ja vastutasuks teatud päevadel teie kannatate, kuni temal tahtmine peale tuleb. Oluline on see, et peate ka kokkulepetest kinni. Kui vajate rohkem teavet mina teadete osas, siis lugege Gordoni raamatuid "Tark lapsevanem" või "Millist last tahate teie?"
