Tere!
Olen omadega tõsises puntras. Mees, kellega olen abielus olnud 20 aastat ja meil on 6-aastane laps, teatas, et ei armasta mind juba 6 aastat ja kolis nädal tagasi välja. Kõige hullem on see, et kõrvalmajja. Meil on krundil kaks maja - üks tema vanematest jäänud, teine meie ehitatud. Mehel on ka uus suhe üksikemast töökaaslasega.
Praegu on nii, et oleme jaganud nädala lapsehoiu meie trenniaegada järgi + 2 nädalavahetust mehele, 2 mulle. Samas tunnen, et mind on nii tohutult alandatud ja ära kasutatud, sest mees ütles, et muretses meie lapse soovist last saada, mitte armastusest. Olen püüdnud lapse pärast olla mõistlik - ta hoiab väga isa, aga tunnen, et mul oleks kergem, kui ei peaks meest nägema, veel vähem temaga ühes autos sõitma, et last lasteaeda viia. Teisalt on muidugi mugav kui mees mulle järele tuleb, siis ei pea bussis toidukotte vedama. Tobe, aga inimesed on mugavad. Mulle teeb haiget, kui näen meest minu ostetud riietes teise naise poole minemas, nii kentsakas kui see ka pole, siis häirib mind mõte sellest, et teine naine katsub minu poolt hoole ja armastusega valitud riideid - isegi see tundub reetmisena.
Tean, et meie suhe on lõplikult läbi, samas ei tahaks ma last kodust ilma jätta ja loodusest kivilinna kolida. Teisalt tunneksin meelerahu, kui enam meest ei näeks. Praegu on mees lubanud meid toetada ja majapidamiskulusid edasi kanda, juhul, kui läheksin ära, siis ei saaks enam lapsele nii palju lubada. Loomulikult läheks ka endal raskeks. Nii ma siis olengi vang omaenese kodus. Kas peaksin oma meelerahu huvides lapse kodust ilma jätma või tasandab aeg kõik haavad ja ma muutun endise abikaasa vastu n.ö. immuunseks?
Suhteajaloo ümberkirjutamine on hästi tavaline olukorras, kus truudusetu pool üritab oma käitumisele õigustust leida.
Väljendid nagu
- ma ei armasta sind juba X aastat (kusjuures see X varieerub suhtekriisi süvenedes)
- ma ei ole sind kunagi armastanud
- me abiellusime liiga noorelt
- me abiellusime valedel põhjustel (raha, vanemate soov, laps, ...)
- ma olen sinuga ainult laste pärast
jne jne
ei ole mõeldud millekski muuks kui õigustuse leidmineks oma truudusetusele. Ent see on enesepettus ja tegelikult ei ole truudusetuse faktil sinu kui mahajäetuga mitte mingit pistmist.
Elu argipoolest - maja on teil ju abielu ajal soetatud, mis tähendab, et sul on selle poolele väärtusele ju õigus? Lisaks on lapse isa kohustatud last majanduslikult toetama selle täisealiseks saamiseni - oled sa ikka kindel, et seaduse järgi vormistatud lahutus ja varade jagamise kokkulepe sinu ja sinu lapse elatustaset oluliselt vähendaks olgugi, et ilmselt peaksite kolima?
Kindlasti soovitan konsulteerida juristiga. Ja mehele ei ole mõistlik sellest praegu rääkida - sinu huvid ei ole tal hetkel sugugi esmajärgulise tähtsusega. Pigem peab temagi plaani, kuidas olukorrast võimalikult väikse kulu ja suurema lärmita välja tulla. Nüüd ongi küsimus, et kas aitad tal seda teha samal ajal ise tohutult kannatades või asud iseenda ja oma lapse tuleviku eest võitlema. Kindlasti oleksid oma lapsele ka stabiilsem ema, kui suudad ennast sellest patiseisust välja tõmmata. Niimoodi jätkates (mees elab armukesega kõrvalmajas) riskid sa pigem tõsiste tagajärgedega oma närvikavale kui, et saavutad immuunsuse.
Täiesti nõus, elada mehe ja armukese kõrvalmajas, on kindel enesepiinamine aastateks. kindlasti peda loobuma mõningast mugavusest uude elukohta kolimisel, aga kas oma tervist ja meelerahu saab siis rahas mõõta? raske on harjuda madalama elatustasemega, aga varsti ei pane seda tähelegi, olen ise kolinud uhkest majast väiksesse tuppa - harjub ära, see pole probleem.
arvan ka, et lahendusi kindlasti on kuidas tagada lapsele ja endale normaalne elatustase - pea nõu sõbraga, kirjuta üles võimalikud variandid, küsi tasuta õiguabist jne. ehk soovib hoopis mees mujale kolida? mis siis saab kui uus naine kolib mehe majja? laps näeb isa ka siis kui elate linna teistes otstes, küsimus on korralduses. aga kui arvad, et oled nii tugev ja oled üle mehe uuest suhtest, siis muidugi on mugavam sinna edasi elama jääda. paraku ei jää su kirjast mulje, et see immuunsus lähiajal saabuks. aga seda tead sa ise paremini muidugi kui tundlik sa oled.
Aeg tasandab tihti haavu, kuid ka inimene ise peab sellele kaasa aitama. Lapsele ei ole kindlasti tähtsad ajad, vaid ema meelerahu ja rõõmus meel. Vangiks ei saa teid keegi teha, kui te just ise ei otsusta vang olla. Ikka on valikud, ka siis, kui tundub, et neid üldse ei ole. Ehk on see, mida te kõige enam vaate, aeg. Pole mõtet tormata. Andke endale aega mõtlemiseks ja otsustage siis. Valu eest ei ole selles olukorras nagunii pääsu, ükskõik kuhu te ka ei koliks.
Tore, et olete püüdnud lapse pärast mõistlikult käituda, pealegi aitab mõistlik käitumine alal hoida ka teie eneseväärikust. Kui mees alles nädal tagasi välja kolis, on kõik juhtunu veel väga valus, rahunemine ja valu leevendumine võtavad aega. Oma raskete tunnetega toime tulla võib praegu olla väga keeruline ja see kuulubki selle olukorra juurde. Ärge jätke end üksinda, loodan, et teil on keegi – ema, sõbranna, hea kolleeg – keegi, kes kuulab, mõistab ja on vajadusel teie juures. Ainus viis oma tunnetega hakkama saada on neid aktsepteerida, ei maksa neid endast eemale peletada ega alla suruda. Ei maksa ka väga tõsiselt võtta mehe avaldusi lapse ja armastuse kohta. Paljugi, mis öeldakse olukorras, mil emotsioonid on laes. Ei tohi ennast paljaks varastada – kindlasti oli teie suhetes ilusaid aegu, need hoidke alles, võtke endaga kaasa. Kõik see aga, mis suhetes tore ei olnud, on hea samuti kaasa võtta – õppetundidena, millega saate tulevikus uusi suhteid luues arvestada.
Asjaliku poole pealt peaksite aga järele mõtlema, mis on teile kergem, kas elada mugavalt eksmehe lähedal või ebamugavalt kusagil kaugemal. Alatasa kohtuda eksmehe ja tema uue naisega on ilmselt piisavalt ebamugav. Praegu on teie hinges palju segadust, raske on otsustada nii tähtsate asjade üle, kui kõik see, mida kirjeldate, on äsja juhtunud. Siiski püüdke kaaluda kaht ebamugavust omavahel, vajadusel arutlege selle üle mõne inimesega, keda usaldate.
