Olen 5. kuud rase ja ees on lahkuminek (abielu 7 aastat), kuna mees pettis ja kui see välja tuli, ütles, et tal ei ole minu vastu enam mingisuguseid tundeid ja tema jaoks on meie suhe läbi. Minul on sellega ülimalt raske leppida, kuna minu jaoks oli lapsesaamisega meie suhtes algamas täiesti uus etapp ja lahkuminek on nagu välk selgest taevast. Aga kuna mees on endas nii kindel, siis on lahkuminek vältimatu.
Kuid need tunded, mis on minu sees... armastus oma mehe vastu, samas ka kohutav viha nii tema kui selle teise naise vastu ning soov nende suhe rikkuda. Samas ei taha ma oma mehele haiget teha, aga see kättemaksusoov on niivõrd tugev...just selle naise suhtes, see, et mu oma mees ka selle tõttu haiget saab, muutub neil hetkedel ebaoluliseks. Olen selle susserdamisega meie suhteid juba ilmselt kõvasti rikkunud ja oma mehele veelgi vastikumaks muutunud. Vahel suudan lahkuminekuga leppida, vahel aga olen täiesti hüsteeriline ja ei suuda seda ette kujutada, kuna see kõik on niivõrd vale. Lisaks lapsesaamine....minu jaoks on tohutult tähtis, et lapsel oleks perekond, oma ema ja isa. Mitte nii, et ema ja isa elavad eraldi ja kummalgi on uus elukaaslane ka veel. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette, kuna minu päritolu ja lapsepõlvekogemused on täiesti vastupidised. Ilmselt seetõttu siis ka väärtushinnangud. Ja seetõttu tunnen, et ma ei taha seda last ja ei kujuta ette, mismoodi tema eest hoolitsen kui ta sündinud on. See tundub mulle vastik. Tahaksin lihtsalt kaduda, oma eluga edasi minna, mehe ja teme perega mitte kunagi enam suhelda, aga lapsega on see kahjuks täiesti võimatu.
Hetkel elame veel koos, niivõrd-kuivõrd...aga kui laps sünnib, peaksin kolima omaette korterisse. Ja ka see tundub nii õudne, oma kodus oli mul kõik lapse saamiseks planeeritud, kuhu mida panna jne... Uus koht on tibatilluke ja ahistav minu jaoks ja ma ei saa kuidagi üle tundest, et mind ja last on lihtsalt ära visatud. Kardan, et mul võtab abielust ja selle lõpust ülesaamine kohutavalt kaua ja ma ei suuda enam uusi suhteid luua peale nii kohutavat reetmist ja haigetsaamist... Mida teha, et end paremini tunda ja suuta oma eluga edasi minna? Kuidas saada lahti sellest reetmise tundest ja mõtetest, mis kogu asja unustada ei lase?
Võitluseta loobumine ehk allaandmine ei ole minu arust ainus variant, kuid läbimõtlemata kättemaks ei anna soovitud tulemust.
Samas ei ole võimalik teie abielu päästa ja taastada enne kui see kõrvalsuhe läbi on. Ja usu mind, teie abielu on täiesti taastatav. See \"tundeid pole ja suhe on läbi\" jutt on mõeldud rohkem eneseõigustuseks ja seda ei ole vaja üleliia tõsiselt võtta.
Ühesõnaga - kuidas siis hävitada see kõrvalsuhe?
Afäärid kardavad kõige enam avalikukstulekut (ma ei mõtle siin ülestunnistamist sinule). Natuke ekstreemne, kuid siiski hea näide on Liis Tappo, kelle kõrvalsuhe lausa igasse eesti koju jõudis. Ja tulemuseks on see, et Liis on oma mehe juures tagasi. Väga raske on ju (kõrval)suhet hoida, kui kõik teavad, mis suhe see tegelikult on. Loomulikult ei ole vaja Kroonikasse kirjutada, kuid abipalve (NB! Mitte kaebamine!) peaks jõudma inimesteni kel on sinu mehe ja selle teise naise üle mõju. Kui see teine naine on abielus või kooselus, siis esimese asjana tuleb tema meest informeerida.
Sa kirjutasid, et oled \"susserdanud\" - mida sa täpsemalt mõtled? Kui autokummide läbilaskmist vms , siis see võib pakkuda hetkelist rahulolu, kuid ei vii sind eesmärgile lähemale.
Igal juhul ära lase ennast heidutada, kui su mees on sinu peale \"pahane\", et sa ei lepi nende suhtega. Sama hästi on \"pahane\" alkohoolik inimeste peale, kes tema pahega leppida ei taha.
Ma ei saa absoluutselt aru, miks sina välja kolima pead? Tema ju tahab välja? Te olete ju abielus - sul on õigus kõigele mis abielus jooksul soetatud? Või sa ei taha välja näha kättemaksuhimuline naine ja annad kõik kandikul ära?
Saan aru, et pärast mitmeaastast abielu ootate beebit, ning teie mees on leidnud, et tema jaoks on teie suhe läbi. Olete päris šokeeritud ning ei tea, kuidas uues ja ootamatus olukorras oma eluga edasi minna.
Lapse sündimine perre on kahtlemata uus etapp suhtes. Saan aru, et teie olite elevil ja ootasite lapse sündi ja sellega kaasnevaid muutusi. Võimalik, et teie mehele võisid need muutused tunduda hirmutavad ning ta valis nende muutuste eest põgenemise. Ma ei soovita lõplike otsuste tegemisega kiirustada. Ma ei tea, milline oli teie suhe enne, kui tuli mängu uus naine. Mehe sellisel otsusel võib olla palju erinevaid põhjusi. Selge on see, et teie olete saanud sügavalt haavata ja tunnete end üksi ning kogu „pilt“ ühisest perest ja tulevikust on kildudeks purunenud. On paare, kes siiski tulevad sellistest kriisidest välja ja suudavad uuesti lähedase ja toimiva suhte luua. Võib olla on see ka teie puhul võimalik. Isegi, kui te paarina ei jätka, jääte te lapsevanemateks ning ka see on suhe, mis võib olla nii rõõmustav kui ka piinav. Seega oleks teile endale igati kasulik, kui leiaksite tee sellest kriisist välja võimalikult tervislikul viisil.
Teie ja teie laps väärite igati toetust ja ühe võimalusena soovitan pöörduda Raseduskriisikeskuse nõustajate poole. See on nõustamine raseduse ajal ja pärast sünnitust. Raseduskriisi nõustajad vastavad kõnedele iga päev kell 09.00-21.00. Helistamine nii lauatelefonilt kui mobiiltelefonilt numbrile 800 2008 on naistele ja nende lähedastele tasuta. Võite rääkida oma murest, ning siis nad suunavad juba vastavalt teie elukohale teid konkreetse nõustaja juurde edasi. E-nõustamine ja koduleht on www.rasedus.ee
Laps ei vaja lihtsalt koos elavaid vanemaid. Laps vajab esiteks, et tema vanemad oleksid piisavalt õnnelikud ja suudaksid luua kodus võimalikult mõnusa õhkkonna. Teiseks on oluline, et vanemad pühendaksid aega ja energiat oma paarisuhtele, kuna lapsele mõjub hästi just hea paarisuhe. Kui kodus on pidevad tülid või väljendamata pinged, siis on parem, et vanemad lahutaksid ja looksid endale uued suhted, milles nad oleksid õnnelikumad.
Kirjutan mõned mõtted andestamisest ja suhte jätkamise võimalustest, ehk annab see teile mõtteainet ja ideid tulevikuks. On loomulik, et kui tunnete end reedetuna ja haavatuna, siis on esialgu väga tugev soov „tagasi teha“ ja nagu te ise ütlesite „susserdada“. Iseendas on tasakaalu saavutamiseks oluline andestamine. Võib öelda, et andestamine on otsus loobuda võimalusest „teha tagasi“. Uuringud on näidanud, et õnnelikumad on need paarid, kes suudavad väikestes asjades võimalikult kiiresti andestada. Suuremates asjades on aga oluline võtta aega ja mitte kiirustada. Kui püüame suure usalduse reetmise väga kiiresti andestada, siis sarnaneb see suure haava kiire kinni plaasterdamisega – võivad tekkida põletikud ja muud tüsistused. Oluline, et haav saaks piisavalt puhastatud ja õhku ning vahel on vaja selleks pöörduda spetsialisti poole. Andestanud olete te siis, kui te ei soovi enam teist näha kannatamas ning tundmas sama valu. Andestamine aitab teil endal mitte jääda kibestunuks ning loob võimaluse elus edasi minna. Kahtlemata nõuab andestamine jõudu ja julgust, kuid kasvab ka inimese armastamise võime. Samas ei tähenda andestamine seda, et usalduse taastamine oleks selles suhtes võimalik. Kui usaldus ei taastu, siis ei ole võimalik ka ära leppida ja lähedast suhet jätkata. Usalduse taastamiseks peab usalduse rikkuja tunnistama oma osa ja tahtma pingutada selle nimel, et võita uuesti teise usaldus. Hea suhte taastamise aluseks on haigetsaanu otsus liikuda andestamise suunas. Andestamine ei tähenda paraku unustamist, haava kadumist ja leinamise (kaotatud usalduse või suhte) lõpetamist. Andestamine on see, et me otsime enda haavale abi ja ei püüa enam teist poolt panna kannatama.
Teie ühise lapse ja teie enda tervisele oleks igal juhul hea, kui jõuaksite ühel hetkel andestamiseni. Ka juhul, kui teie abielu saab läbi. Andestamiseni jõudmise tee ei ole kindlasti lihtne ja mugav, kuid julgen väita, et võimalik. Reetmise valu võib ka aastaid hiljem teatud olukordades ennast meenutada, kuid kui leiate endale praegu piisavalt tuge, et teie haav saaks tuulduda ja vaikselt paraneda, siis valu intensiivsus väheneb oluliselt. Heas suhtes saavad inimesed olla teineteisega ausad ning kogeda, et nad on kogu oma olemusega vastuvõetud ja armastatud. Soovin teile tõhusat tervenemist oma haavadest ning kas lapse isaga või mõne teise toreda mehega tulevikus ilusat ja lähedast suhet!
Tahaks sarnaselt MB’le loota, et teil ei ole põhjust oma kodust välja kolida, kuna mees oli see, kes ära tahtis minna.
Tänan vastuse eest. Ma olen nüüdseks kindel, et meie abielust enam asja ei saa. Minu poolt oleks kõik võimalused avatud, tunnen, et olen oma mehele andestanud ja armastan teda vaatamata kõigele ning viha on hoopis suunatud selle teise naise vastu, näen temas süüdlast, kuigi suhet alustas ilmselt siiski mu oma mees. Aga kuna abikaasa on kategooriliselt vastu meie suhte taastamisele, siis ei ole minul üksi midagi võimalik teha, et see saaks jätkuda.
Ilmselt peangi lihtsalt siis endale aega andma, et kõik need kohutavad tunded unustada ja eluga edasi minna, kuigi hirm on suur, et ma ei suuda enam uusi suhteid luua ega kedagi usaldada. Mehega on õnneks suhted head, oleme rääkinud, et mäletame teineteist ikka alati hea sõnaga ning loodetavasti jääme ka sõpradeks. Lapsevanemateks nagunii. Lahkuminekuotsus tegelikult vähendas meievahelisi pingeid, seni kuni mina üritasin meest veenda meie suhte taastamise mõttekuses, oli meie vahel nagu mingi sein. Peale otsuse tegemist aga tunnen, et abikaasa tunneb kergendust ja see parandas ka meie suhteid oluliselt. Ilmselt oli siis meie puhul lahkumineku otsus õige. Muidugi on raske see, et minu meelest ei olnud meie suhtel justnagu midagi viga... ehk lihtsalt rutiinseks muutunud ja olime teineteisest pisut tüdinenud ja kaugenenud, kuid seda analüüsides arvasingi, et meil on paranemisruumi... Selgus aga, et abikaasa jaoks olid tunded juba natuke pikemat aega täiesti kadunud, isegi minu füüsiline lähedus pidavat olema talle ebameeldiv ja sealt see uus suhe siis ka tekkis. Ning selle lõpetamine ei tule nüüd enam kõne allagi, kuna sealsed tunded on loomulikult väga kuumad. Seega on kriips peal ka meie abielu taastamisel, kuigi mina seda väga tahaksin. Käisime kumbki eraldi ka paariterapeudi juures mõtteid selgitamas, aga kahjuks on abikaasa soov suhtega jätkata ka peale seda olematu.
Kodunt välja kolin siiski mina, kuna see maja, kus me praegu elame, ei ole meie ühine ning tegelikult annan ka endale aru, et üksi oleks mul seal raske nii majanduslikult kui praktiliselt. Vaimselt samuti. Uude kohta kolides on ehk lihtsam täielikult uut elu alustada ja vanast lahti lasta.
Raseduskriisi nõustaja juurde plaanin minna, kuna mul on tõeline hirm tekkinud "üksi" lapse saamise eest ja ehk on nõustajast abi.
Endiselt väidan, et see "tunded olid juba pikemat aega kadunud enne kui..." on kaariku asetamine hobuse ette. Eneseõigustus, süütunde vähendamise katse - ei midagi enamat. Petmine on petmine, olid olemas ka teised valikud selle asemel. Ja kui olid valikud, siis tehti otsus, otsus, mille tagajärgede eest vastutab otsuse tegija.
Loomulikult tunneb ta kergendust, et sa vait oled ja temaga leplik ja rahulik ja ülearu skandaali ei tee...seda kõike samal ajal kui ta sinu ja sinu lapse elu ikka korralikult pea peale keerab.
Väljakolimise osas - kas sa juristiga oled nõu pidanud? Või ostab ta pool maja sinu käest välja? Miks see maja ühine vara ei ole?
Ma väga loodan, et saad oma lähedastega nõu pidada ja selgusele jõuda mis oleks parim sinule ja lapsele. Sinu ja mehe vaheline läbisaamine ei ole minu arust primaarne. Laps on teil küll ühine ja laps peab oma isaga olla saama, kuid see ei tähenda automaatselt, et sina lapse isaga suhtlema pead. Pärast seda kõike on sõpradeks jäämine võimatu ja suhtlemisega teed sa ainult endale haiget. Minu arust soovitavad isegi spetsialistid kuskil kaks aastat suhtlemist minimaalsena hoida, et haavu mitte lahti kiskuda ja olla tegelikult stabiilsena palju parem lapsevanem.
Positiivne on veel see, et selle kahe aastaga on see kõrvalsuhe suure tõenäosusega läbi põlenud...
MB, ehk on see tõesti nii, et mehe uus suhe on põhjus, loomulikult olen ma ise sellele mõelnud ja ka mehele seda öelnud. Arvan siiani, et meie suhe ei oleks vähemalt praegu lõppenud, kui poleks seda uut naist. Tuleviku kohta ei saa kunagi 100% kindlalt midagi öelda. Kuid ta on endas nii kindel ja mul ei ole võimalik kuidagi tema mõtlemist muuta kahjuks. Alati on ju ka võimalus, et ta räägib tõtt ja tõesti tekkis uus naine, kuna minu vastu olid tunded kadunud. Petmine on otsus, olen nõus. Ka truuks jäämina on otsus. Mehe sõnul aga see uus suhe "lihtsalt juhtus", ta ei alustanud seda meelega. Mina ei saa sellest aru, ka need tunded on kontrollitavad kui seda tahta. Aga jälle, mina teda ümber veenda ei saa, ilmselt siis see tahtmine puudus, mis panebki mõtlema, et äkki räägib ta tõtt ja tunded minu vastu olidki tõesti nii otsas, et ta suutis midagi sellist teha. Eks see on tal natuke enese lohutamiseks ka, et lihtsalt nii juhtus, ta justnagu ei plaaninud seda.
Mingeid sõdasid ma pidada ei taha - maja on tegelikult tema ema nimel, nii et mul ei ole sellele nagunii mingit õigust. Samuti ei taha ma nende suhtele liialt kaikaid kodarasse loopida, kuna see lõppeks sellega, et ma olen lapsega kahekesi, nõuan kohtu kaudu alimente ja see ei ole kohe kindlasti see, mida ma tahan. Mulle on oluline rahumeelne lahkuminek, ükskõik kui palju valu ta mulle põhjustas, tüliga lahutus oleks kordades hullem. Ja noh, eks pisikese lootuskiire jätab see, et mees ütleb küll kord, et ta on selles uues suhtes kindel, teine kord jällegi, et ta ei tea, äkki on tal seda vaja praegu, lahkumineku kergendamiseks, väidetavalt oleks vastasel juhul meie vahel olukord palju pingelisem, tema poolt siis. Et see suhe justnagu aitab tal end maandada. Ja seetõttu ei anna ta sellele suhtele ka mingeid garantiisid, kuna ta annab endale aru, et see on ehk lihtsalt üleminekuperiood. Ja mis edasi - kas võivad tulla tagasi tunded minu vastu ja me alustame oma abielu uuesti, läheb ta sellest naisest ka lahku ja naudib üksiolemist või leiab hoopis kellegi kolmanda - kõik on võimalik. Aga praegusel juhul on meil siiski targem lahku kolida, kuna mina üksinda meie suhte eest võidelda ei saa ega jaksa.
Temaga edasi suhtlen ma kindlasti, lapsevanematena, imikuea jooksul loodetavasti suhteliselt sageli. Miks sa arvad, et sõpradeks jäämine on võimatu? Mina seda ei leia. Jah, ta reetis mind ja tegi kohutavalt haiget. Aga minu poolt on armastus siiski alles ja ma olen talle ilmselt isegi andestanud. Kusjuures, minu psüühika on stabiilne just siis ja tunnen end rahulikuna kui mees on minu juures, kasvõi samas majas, nii et ilmselt olen ka lapsevanemana stabiilsem kui saan lapse isaga hästi läbi ja me tihedalt edasi suhtleme. Eks aeg näitab, kas mul seetõttu võib tekkida probleeme uue suhte loomisega....loodan, et mitte. Aga juhul kui see uus suhe tal pikemalt ikkagi kestma jääb, siis ootama ma ei plaanis siiski jääda, pean ühel hetkel oma elu edasi elama, ma ei taha aastaid oodata ja loota, et äkki ta tuleb minu juurde tagasi, kuigi tegelikult arvatavasti mitte.
"Lihtsalt juhtus" on bullshit. Aga sellest sa saad ilmselt isegi aru.
Mis puudutab sõdimist, siis kahjuks on nii, et mängus on praegu väga palju ja ainuke, kes teist kahest kainelt suudab mõelda, oled sina. Loomulikult on see sinu otsus, kas loobuda või mitte. Mina väidan, et kõik võimalused ei ole veel kasutatud. See jutt, et see suhe aitab tal ennast maandada ja ei ole lahkuminekuga seotud on täielik lollus kuubis.
Rahumeelne lahkuminek on illusioon, eriti pärast petmist. Pigem aitab sinu leplikkus lahkuminekule kaasa kui aitab seda vältida. Ma tõesti-tõesti soovitan sul vähemalt kellegi targemaga konsulteerida oma õiguste osas.
Sõpradeks jäämine inimesega, kes teeb sulle haiget nii palju, kui üks inimene teisele üldse teha saab, on võimalik ainult läbi haiget tegemise lõpetamise ning täieliku kahetsusega.
Arvan, et eluga edasi minna annab see kui haavale soola ei riputa. Oma kogemusest ütlen, et tihe suhtlemine eksiga, juhul kui tol on uus elukaaslane, on tõeline piin. eriti kui tema algatas lahkumineku. Minu kogemus näitab, et ei ole võimalik suhelda nii, et sa ei kuule haigettegevaid üksikasju tema tunnetest uue naise kohta. eriti kui teil on ühised sõbrad-tuttavad. Ja võib juhtuda, et su eks ei saa aru, kuivõrd tema uus armastus sulle ikkagi haiget teeb, ka aastaid hiljem. Kindlasti on lihtsam asendada lähisuhe neutraalsema sõprusega juhul kui ka sul on uus mees. Olukorras, kus sina oled üksi ja tal on armastatu, teed lähedalt suheldes endale pidevalt haiget. Proovi, siis saad teada. Või arvad sa, et su andestamine talle ja uuele naisele on juba niivõrd lõplik, et kuuldes tema tunnetest uue naise vastu, see sind ei häiri? su kirjast jääb mulle mulje, et pigem oled asunud andestama, ja ei ole veel leppinud sellega, et teie elud on edaspidi lahus ja lähisuhet ei saa olema. mulle tundub, et nii varane andestamine on enesepettus, andestamine on pikk protsess ja kuniks sa oma eksile ja tema partnerile kogu südamest õnne ei soovi, oled veel poolel teel. sel teel aga võib su eks tahtmatult su tunnetel talluda, ja usu mind, need kuristikud, kuhu kukud, on sügavad. parem on end hoida, ja esimene kaitse on hoida end eemal, võimaluste piires. muidugi võid sõbraks jääda, aga esialgu on su enda huvides parem kui see sõprussuhe on võimalikult harv, vältida tuleks isiklikke teemasid. ise arvan, et vähemalt aasta pärast lahkukolimist, on parem kui sa tema elust võimalikult vähem tead. tema uus elu teeb tõsiselt haiget, isegi kui sa enam talle ja ta uuele naisele kättemaksu ei hau.
Õnneks minu mees ei plaani kindlasti selle uuega hakata kiiresti koos elama. Ta ei ole isegi kindel, kas see suhe püsima jääb, arvab, et on võimalus, et see aitab tal praegu olukorraga hakkama saada (et mitte olla kodus närvipundar), tal justnagu on keegi, kes tal abielu lõpetada aitab, aga hiljem ei pruugi see inimene enam vajalik olla. Seda on keeruline ehk seletada ja mõista.... Aga samas võib see ka tõsi olla, on ju petmisel ka see funktsioon, et lihtsalt ei osata abielu viisakalt lõpetada ja selleks siis võetakse armuke, kes nö. aitab abielust välja... Inetu loomulikult ja solvav minu suhtes, aga... jälle, mida ma teha saan. Muidugi olen talle rääkinud, et miks temal on õigus lohutajale, samal ajal minu jaoks ei ole ju kedagi sellist, pean pigem ise hakkama saama või siis mehe peale kõik välja valama... Et äkki ta lõpetaks selle suhte (või tõmbaks koomale) vähemalt seniks kuni laps on sündinud ja mina rohkem oma elu juba elan... Aga ta ütleb, et see tähendaks siis kohest lahkukolimist, kuna ta oleks muidu liiga närviline ja vihane. Kuid kohe lahku kolida ma ei taha, tunnen, et ei suuda praegusesse elukohta jääda üksi, olen olnud üksi nädalavahetustel ja see on jube. Siis ma ainult seda kujutlengi, kuidas nad koos on. Uus koht ei ole aga veel valmis, nii et....Ja samas ma tunnen, et vajan oma mehe tuge, aegajalt kallistusi ja hoidmist. Ja seda ma ka õnneks saan.
Mehele ma olen suures osas ehk isegi andestanud... kui püüan mõista, miks ta seda tegi. Võtan teda mõnes mõttes kui nõrka inimest, kes ei suutnud tõtt öelda mulle enne kui oli otsinud omale sellise tee meie abielust välja. Kuid sellele naisele ei ole kindlasti andestanud. Tema on minu silmis egoistlik ja mõttetu inimene, kes kasutas meie suhte seisukorda julmalt ära ja trügis sinna kolmandaks, laskmata meil asju omavahel lahendada. Ja ta teab, mida ma tast arvan, olen talle seda öelnud (telefonis) ja ka kirjutanud. Ma tõesti loodan, et ta ei tunne ennast sellest suhtes hästi, kuna asjad läksid vahepeal ikka suhteliselt inetuks. Aga võimalik, et ta ongi selline südametu ja egoistlik inimene. Näen teda kui täiesti mõttetut "putukat" nö. Ilmselt saate sellest jutustki aru, et talle andestamisest olen ma väga kaugel. Olen siin lugenud ka teisi teemasid ja kuskilt käis läbi, et petmise teel tekkinud suhted ei püsi enamjaolt. Usun seda täiesti, sellisele pinnale ehitatud suhe on tegelikult ju juba varakult mürgitatud. Aga, kes teab.... võibolla sattuski kokku kaks piisavalt egoistlikku inimest ja neid lihtsalt ei huvita. Aga juhul kui nad kokku jäävad, siis loodan, et suudan kunagi andestada ka sellele naisele. Aga selleks läheb kindlasti aastaid.
Mehega oleme kokku leppinud, et tema oma uue suhtega minu nina all ei lehvita, loomulikult ei tule ta mulle oma tunnetest rääkima. Suhtleme vaid nt. lapse teemadel, seda peame tegema nagunii, ma ei tahaks, et laps oma isa alles näiteks paariaastasena esimest korda näeks ja tihedamalt suhtleks. Nii et selline delikaatne sõbrasuhe ehk. Selliseid ühiseid sõpru-tuttavaid meil õnneks ei ole, kellega me ka peale lahkuminekut koos edasi suhtleksime või samasse seltskonda juhuslikult satuksime.
Aga eks aeg näitab, kuidas asjad kujunevad... Sisimas ma loodan, et see petmisega alanud suhe tõesti lõppebki ühel hetkel. See teeks meie elud palju kergemaks, kuna hetkel ma ausaltöelda küll ei laseks lapsel olla oma isa juures näiteks nädalavahetusel kui "see" naine ka seal on.... Nii et lapse pärast ma loodan, et sellest suhtest ei saa asja. Või siis tõesti suudan ühel hetkel andestada niivõrd, et see ei häiri mind.
Kui loed minu nime all hiljuti kirjutatud teemat, siis näed, et meie kogemus on sarnane selles, et ka minu elukaaslane pettis mind ja lahkus uue naise tõttu. huvitav oli näha kui sarnaselt mehed mõltevad või on siis tegu oma süümepiinu leevendada püüdva inimese haledate vabandustega. ka mu endine partner ütles, et uus suhe oli juhus, poleks pidanud üldse juhtuma, tingitud olukorrast meie suhtes ja tolle naise aktiivsusest. ta pani ka mind ootele, öeldes, et pole üldse kindel kas uuest suhtest asja saab, kas see pole mööduv armumine. veel paar kuud hiljem ütles ta mulle, et pole veel kindel selles uues suhtes. paraku jõudis ta poole aastaga sinnani, et kõik sai väga kindlaks - nad muudavad oma suhte ametlikuks. see suhe sai ka alguse petmisest, valest, lõhkus ühe kooselu ja teise perekonna. loomulikult suunasin esialgu oma viha selle naise vastu, aga hiljem taipasin, et tangoks on vaja kaht. mees ütles, et kui meil oleks kõik korras olnud, poleks see uus naine saanud tulla. see võib nii olla, aga siiski tegi mees valiku mitte üritada meie suhet parandada (nõustaja jms võimalused), vaid valis tee välja. muuseas, ka tema elas 3 kuud selle afääri ajal me ühises kodus ja see oli jube aeg. kui su mees on lubanud, et sind säästab ja oma suhtega su nina alla ei tule, siis on hea. aga oma kogemusest ütlen, et see naine püüab vastupdist (demonstreerida nii sulle kui kogu ühiskonnale nende lähedust) ja kui teil on ühine tutvusringkond (kummaline kui 7 a abielu jooksul pole kujunenud ühiseid sõpru), siis jõuab sinuni väga valusaid uudised. tuleb selleks valmis olla. aga võimalik, et sinu mehe puhul läheb kõik teist moodi. mind huvitaks, kas teie raseduse planeerimise ajal oli tal juba uus suhe? kuidas sai ta 5 kuud tagasi olla kindel ühise lapse tegemises, kui nüüd väidab, et tunded on läbi. 5 kuuga ei ole võimalik sellist metamorfoosi läbi teha, kas oli tema lapsesaamise soov ebasiiras? kas ta pettis enne lapse saamise otsust või pärast? ma arvan, et on võimalik, et olles nõrk mees, otsis ta suhe lõpetamiseks (millega ta polnud rahul) uue suhte ja väga võimalik, et see turvavõrk on talle vajalik ka pärast lahkuminekut. ei ole usutav, et ta pärast lapse sündi selle uue suhte lõpetaks juhul kui ta siiski jääb enda otsuse juurde lahku minna. uus armastus aitab tal abielust üle saada. ma ei usu ka, et kõik naised, kes on sattunud kellegi armukeseks, on egoistlikud. tunnen palju tarku naisi, kes teatud eluetapil on olnud armukesed, ja ausalt, mehel kes peab armukest on oma roll. tõsi, et naised on aktiivsed ja pealetükkivad, aga see on tänapäeval tavaline, see sinu mehe naine ei ole erand. neid on väga palju, ja tuleb veel. sinu mehe valik on kas püüda oma suhet sinuga taastada või liikuda edasi ja alustada uut suhet, kus ta loodab, samu probleeme ei teki. seda on võimatu ette ennustada, kas tekib, seda näitab aeg. ma loodan ka, et kuri saab oma palga ja et need mulle haiget teinud inimesed taipavad oma isikliku valu läbi ühel päeval mida nad teistele tegid. aga see on saatuse, jumala määrata. mina saan vaid hoiduda ise ülekohust tegemast, mitte muuta end nende sarnaseks.
, siis see võib pakkuda hetkelist rahulolu, kuid ei vii sind eesmärgile lähemale.