|
Naine
Külaline
|
|
Postitatud 22.02.2011 kell 18:00
|
Meie peres on selline keeruline olukord, et minu ja mu abikaasa suhted muutusid kahjuks umbes viimase aasta-pooleteise jooksul kehvaks (koos oleme olnud nüüdseks 8 aastat), hakkasime üksteisest kaugenema, tunnistan, et mõlemapoolsete vigade tõttu, ei ole osanud suhet hoida... Nüüd aga olen lapseootel (jah, see oli sellises olukorras viga, kuid sellega tuleb leppida), mees on leidnud uue suhte ja on täiesti kindel, et meist enam asja ei saa, kuigi mina tahaksin üle kõige meie suhet analüüsida ja parandada. Aga ma saan aru, et üksi seda teha ei ole võimalik ja meest mõjutada minu mõtetega kaasa tulema ma ei suuda. Eks sellel teisel suhtel on seal väga oluline roll, rohi ongi ju teiselpool rohelisem...
Otsustasime siiski lapse ja minu vaimse tervise nimel (mul on ääretult raske praegu, rasedana, leppida täieliku lahkuminekuga) koos edasi elada. Ning ka seetõttu, et laps saaks siiski imikuna oma isaga piisavalt koos olla, nii et umbes poolteist aastat selle plaani järgi peaks meie kooselu veel kestma. Mees oma uue suhtega minu nina all ei lehvita, kuigi tean, et see jätkub, elamegi koos nagu sõbrad, kuigi minu jaoks on seda suhet raske sellisena nii võtta. Õnneks lubab ta ennast siiski kallistada ja mõningane lähedus on tema jaoks aktsepteeritav (jumal tänatud, tunnen, et mul on seda praegu väga vaja). Aga siiski tunnen, et meie vahel on pidev pinge. Meest on ilmselgelt minu seltskonnast tüdinud, ühiselt midagi enam teha ei taha, tõmbub üha rohkem eemale, ei kuula kui ma talle oma päevast või tegemistest räägin... Mina samal ajal tahaksin, et meie vahel säiliks see vähenegi lähedus, mis varem oli ning et me suudaksime omavahel rahulikult ja sõbralikult suhelda. Annan omaltpoolt kõik, et see nii oleks - kui mõni mehepoolne ütlemine või käitumine haiget teeb, püüan rahulikult selgitada, miks see mulle haiget teeb ja palun, et ta nii ei teeks, pööran tema tegemistele tähelepanu ja tunnen huvi. Isegi kui mõni olukord mind ärritab, püüan jääda rahulikuks, et seda viimastki hoida ja kindlustada, et laps sünniks rahulikku õhkkonda.
Kuid kuna tunnen, et mehe poolt midagi vastu ei saa, et meie suhet säilitada sellisenagi, et me suudaksime rahumeelselt ja sõbralikult koos eksisteerida, olen hakanud meie otsuses koos elada kahtlema. Mõnes mõttes olen leppinud sellega, et ehk ei saagi meie abielust enam asja, samal ajal aga lahku minna ikkagi ei taha, sest hetkel annab mulle mehe lähedus siiski jõudu rasedusega ja lapse saamise mõttega hakkama saada ning oma sisemuses muidugi loodan endiselt, et ta ühel hetkel saab aru kasvõi sellest, et lapse jaoks oleks oluline, et meie pereelu ja suhe toimiks ning et ta on nõus üritama meie suhet parandada. Või siis muutuvad minu tunded ja mõtted peale lapse sündi ja suudan meid ka eraldi ette kujutada, ehk olen raseduse tõttu ka praegu lihtsalt väga tundlik ja emotsioonid keevad kergelt üle.
Oleme mõlemad eraldi käinud ka paariterapeudi jutul, kuid mees koos tagasi minna ei teha, kuna tema sõnul ei ole meil enam midagi parandada, me oleme liiga erinevad inimesed ja tema arvates meie suhe ei toimi. Tean, et sellises olukorras on ehk rumal loota, et miski veel muutub, aga see lootus annab mulle kuidagimoodi jõudu hetkel. Mõtlen, et ehk lõppeb see teine suhegi ühel hetkel ära ja tekib mehel siis veel motivatsioon oma pereelu taastada, et laps tekitab meie vahel mingi uue läheduse... Ma ei teagi nüüd enam, mida Teilt küsida tahan... Ilmselt näpunäiteid, et mida peaksin tegema või kuidas käituma, et praegu seda vähestki hoida ja ehk isegi salaja taastada? Kuna mees ei tule minu ideedega kaasa, siis pean meie suhteid hoidma nö. salaja, märkamatult. Eks see, et ma ei peegelda tagasi tema negatiivsust, vaid vastan positiivselt ja rahulikult, ehk ka mõjub mingitpidi... Rääkida ma temaga ei saa, kuna ta tõmbub selle peale kohe eemale ja ei ole milleski huvitatud. Või ehk ei oska ma õigesti läheneda, kuigi olen uurinud, mismoodi käituda, räägin mina-vormis, oma tunnetest, püüan talle mitte survet avaldada...
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 07:30
|
Hea Naine,
Üks suuremaid muudatusi, mis Sind praegu väga palju aitaks, on enese seisukohtade ümber vaatamine.
1. Viga ei ole Sinus. Loe seda mitu korda. Viga ei ole Sinus.
2. Probleemid algavad kõrvalsuhtest - nii kaua kui see kestab, ei aita mitte mingid veenmised, palumised, südametunnistusele koputamised, salaja lootmised, pereterapeudid, konflikti vältimised, erinevad kõnetehnikad jne jne
3. Võrreldes kontakti täieliku puudumisega on selline kooselu nagu teil praegu tegelikult Sinule vaimselt palju koormavam.
Kas Sa oled valmis ise oma olukorda muutma?
|
|
|
Naine
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 10:35
|
Kõrvalsuhet lõpetada ma ei suuda, olen proovinud, vindub ta edasi ikka. Ainus variant, millele ma veel loodan, on, et see teine naine tüdineb lõpuks ära jooksmast mehe järgi, kes tegelikult oma abikaasaga siiski koos elab ja lõpetab ise suhte. Või siis eks sealtpoolt tuleb ka mängu usalduse küsimus ehk - kas see teine suudab ikka sellist meest usaldada, kes talle räägib, et suhe abikaasaga on lõppenud ja elatakse koos vaid lapse pärast/sõpradena, aga ehk hakkab tal ühel hetkel siiski kripeldama, kas see on ikka nii ja sellises suhtes kolmandana passimine ei ole ehk eriti meeldiv. Aga nojah, ma tean, et see kõik on pime lootus.
Oma olukorda muutma ma selles mõttes ei ole, et mehest päris lahku kolima ei ole ma kindlasti valmis. Kahjuks. Vahel soovin küll, et oleksin. Kuid probleem ongi just selles, et ma ei saaks kontakti temaga täielikult lõpetada, meil on ju laps tulemas ja ka edaspidi peaksime suhtlema. Ja see teebki asja hulluks. Kui saaksin lihtsalt kõik selja taha jätta, oleks lihtsam.
|
|
|
Niitse
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 11:45
|
Kes peale sinu, mehe ja teise naise sellest afäärist teavad? Sinu vanemad, mehe vanemad, eriti teise naise abikaasa/elukaaslane, kui selline olemas on? Kõrvalsuhe õitseb salajas eriti hästi...
Elada koos mehega, kes elab topeltelu - mul on seda väga raske ette kujutada. Kui mees ise afääri lõpetada ei suuda, siis saad sina selleks ikkagi üht-teist teha ja eelkõige pead sa praegu mõtlema oma ja lapse tervisele ja emotsionaalsele stabiilsusele. Kaotada ei ole sul enam midagi, sest kooselu teil enam ei ole, paarisuhet enam ei ole, on vaid soovmõtlemine sellest. Paki mehe asjad kokku ja tõsta need ukse taha - kui teine naine nii äge on, las siis elavad natuke koos. Sest koht, kuhu su mehel minna, on olemas ju. Kui sa endast nii palju lugu pead, et näitad mehele, mida talud ja mida mitte, siis kasvavad ka sinu šansid oma abielu tagasi saada. Kõrvalsuhe on kügelemine fantaasiates. Lase neil maitsta ühist elu koos olmega ja oota pisut, saad oma mehe veel tagasi. Selline korraldus, mis teil praegu, on kujuteldamatu. Teise naise mõistusele lootma jääda on enesepettus.
|
|
|
Naine
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 14:09
|
Jah, paarisuhet meil enam tõesti ei olegi, nagu ütlesin, elame koos nö sõpradena. Selline on meievaheline kokkulepe, teine võimalus oleks olnud kohe lahku kolida. Mees küll armukese juurde ei oleks kolinud, seda plaani neil ka ei ole, kuid tunduvalt vabam oleks neil kohtuda siiski. Mehe asju ma pakkida ei taha, ei taha teda lihtsalt teisele üle anda praegu ja siis ise üksinda kodus nutta ja teda taga igatseda ning tõrjuda pildikesi neist koos. Ning samal ajal üritada lapse saamise mõttega hakkama saada. Ega see ühine elu ikka nii kiirelt ka rutiiniks ei muutu, meie elu muutus selleks ehk nii 6-7 aasta möödudes. Praegu soovin ma vaid, et mees oleks minuga kasvõi hea sõbrana. Paraku tundub, et tema jaoks on see keeruline ja ta tõmbub üha enam eemale, arvestamata, et me ei ole ka ikkagi päris tavalised sõbrad, vaid tulevased lapsevanemad ja seetõttu igatsen natukene rohkem lähedust.
Ma ei soovi nõu selle kohta, kas kõrvalsuhte lõpp on oluline (loomulikult on, minu jaoks) või kuidas mina seda lõpetada saaksin, kellele rääkida jne. Teatud samme olen küll astunud, et see suhe ebamugavamaks teha, aga mul ei ole võimalik kontrollida, kuidas see mõjunud on. Nii et hetkel soovin pigem ikkagi nõu selle kohta, kuidas sellisel viisil koos elades säilitada kuigipaljugi lähedust ja häid suhteid kui üks pool üldse ei püüa. Seega saan anda ainult enda poolt praegu ja ma ise arvan, et asi seegi, vastasel juhul elaksime suhteliselt närvilises õhkkonnas ja seda ma ei taha. Muidugi ei plaani ma sellises olukorras aastaid elada, loodan, et kui laps on suurem ja olen emarolliga harjunud, on ka lahkuminek vajadusel kergem.
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 17:20
|
Sellisel viisil koos elades ei ole häid suhteid võimalik hoida. Ei ole ju võimalik häid suhteid säilitada inimesega, kes sulle iga päev haiget teeb nii palju kui üks inimene teisele üldse võimeline tegema on.
Teiseks ei tähenda see, et teil laps on, paratamatult isiklikumal tasandil suhtlemist kui elate lahus. Õigupoolest tuleks sellist suhtlust lausa vältida, et last mitte segadusse ajada. Nii või teisiti ei hakka te last koos hooldama ja kasvatama ise samal ajal lahus olles.
Kolmandaks annad sa lapsele ise praegu halba eeskuju, kuna näitad, et
- sellises ennasthävitavas suhtes olemine on ok
- raseda naise kõrvalt armukese pidamine on ok
|
|
|
Naine
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 18:10
|
No last veel ei olegi, ta on alles sündimas ning kui suhted ei parane, st. kui meist enam paari ei saa, siis ei ole me ka "koos" kauem kui lapse beebiea ja siis ei saa ta veel omavahelistest suhetest nii detailselt aru (a la "issi petab emmet ja nii ongi ok"). Tema jaoks on olulisem rahulik kodune õhkkond ja seda ma püüangi saavutada. Kusjuures hetkel tunnen, et minu jaoks ei ole raske häid suhteid säilitada, kuna see on mulle oluline. Keerulisem tundub see olevat mu mehe jaoks. Eks ma saan aru ka sellest, olen tema jaoks segav faktor, et ta peab oma suhet armukesega endiselt varjama.
Lisaks see, et lapsel tekiks oma isaga (ja ka vastupidi) ikkagi kontakt, pean seda imikueas oluliseks.... Ehk oskab siinne asjatundja kommenteerida, kas see on õige käitumisviis või ei. No ja mul on veel päris mitu kuud (enne kui laps sünnib) ka aega ümber mõelda ja siiski lahku kolida, praegu on need asjad veel lihtsalt väga värsked. Samas ma ei tunne ka, et olen ennasthävitavas suhtes. Vahel tunnen hoopis, et olen egoistlik, et ei lase oma mehel minna sinna, kuhu ta tahab.
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 19:59
|
Nõus, et ainult Sina saad lõpuks öelda, kuidas ennast tunned.
Kelle eest Su mees oma kõrvalsuhet varjama peab?
|
|
|
Naine
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 20:35
|
|
Kõrvalsuhet peab ta varjama minu eest. Noh ja oma ja minu sugulaste-enamuse tuttavate eest samuti. Selles mõttes, et kuigi ma tean, et midagi ikkagi jätkub, siis koos elades tuleb paratamatult oma olemistest ja käikudest kuigipalju aru anda ja kuna ta teab kui väga mulle see suhe haiget on teinud, siis peab ta paratamatult oma käikudele loogilisi selgitusi leidma. Seda on raske seletada ja no eks ma muidugi tean ju, et osa käikudest ta ilmselt mulle valetab, kuid see aitab mul mõnes mõttes pea liiva alla peita ja rasedusele keskenduda ning kujutada ette, et mehel seda teist suhet ei ole. Sest ausaltöelda on mul niimoodi mõeldes lihtsam ka meie suhte lõppemisega leppida. Tean, et see on enesepettus, aga kui see aitab edasi elada siis....
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 23.02.2011 kell 22:04
|
|
Mis sa arvad, kas avalikukstulek rikuks selle kõrvalsuhte?
|
|
