Oleme kooselus olnud 15 aastat. Meil on kaks väikest last, viimane alles
beebieas. Mees hoiab lapsi väga ja suurem on lausa issikas- käiakse koos
meeste asju tegemas, isa viib ja toob lasteaeda,isegi magavad koos.
Beebi sündimisest saati magamegi mehega eraldi tubades, esialgu oli nagu
põhjuseks, et nad meid hommikuti ei ärataks, kui tööle- lasteaeda
lähevad, kui minul pisikesega äkki magamata öö on olnud. Meie suhted
mehega on viimasel 3 aastal olnud üsna pingelised- põhjuseks see, et
mehele tekkis silmarõõm. Väidetavalt said nad lihtsalt hästi läbi, kuid
mu süda ütles kogu aeg midagi muud. Minust sai kahtlustav, nuhkiv ja
armukade naine. Leidsin ka muidugi asju, mis andsid põhjust- sõnumeid
mehe telefonist, võõraid juuksekarvu autost, veidraid kodust ära
käimisi, juhuslikult pealtkuuldud telefonivestluse katked. Rääkisin
sellel teemal palju mehega, kõik lükati tagasi- neil polevat midagi,
kõigele leidus seletus tema poolt. Mehe telefon, mis varem oli laua
peal, oli nüüd kindlalt tal kogu aeg endaga kaasas ja kodus olles ka
hääletu peal. Minust sai lausa maniakk, kes igal võimalusel üritas mehe
telefoni sisu uurida. Kui see õnnestus, siis iga kord leidsin ka midagi.
Rääkisin mehega ilusti, tegin skandaali, kui ei aidanud rääkimine,
palusin lõpetada, keelasin tal isegi teisega rääkimise, kui ta tahab
pere säilitada. Lubati seda teha. Kõik see on kestnud 3 viimast aastat.
Küsite kindlasti, et miks meil siis beebi, kui meil sellised probleemid?
Kui esimene laps oli üle aasta, siis mees tuli välja sooviga teine laps
saada. See oli ka minu salajane soov, kõik oli sellel hetkel korras, me
olime õnnelikud ja armastasime teineteist. Jätsime ära kõik
kaitsevahendid- mida ei tulnud, oli aga soovitud beebi. Lõpuks olin
kindel, et ju ma siis enam ei rasestugi, sest on olnud ka meditsiinilisi
probleeme, mis rasestumist võisid segada. Nii me siis elasime- minu
jaoks oli pinge kogu aeg õhus, mees oli minuga selline irisev, leidis
kogu aeg vigu minu isiksuses, ei pööranud ta mulle tähelepanu, ei öeldud
häid sõnu, ei võetud kaissu...Lisaks veel need pidevad
kahtlustused...Korra pakkisin isegi oma asjad kokku, siis ta ei lasknud
mind lihtsalt uksest välja, palus, lubas teisega mitte suhelda. Ega mul
tegelikult polnud kuskile minna ka muidugi sellel momendil. Eks meil oli
harva ka mõni helgem moment ja siis...tuli üllatusena rasedus. Terve
raseduse aeg olin depressioonis, pidevad kahtlused, et ma ei tee
õigesti, et selle lapse sünnitan, aga polnud südant ka aborti teha (mees ei tahtnud ka seda). Mees
ei toetanud mind raseduse aeg, ei pööranud mulle tähelepanu, ei
silitanud kõhtu, ei võtnud mind ise kaissu öösiti voodis. Olin väga-väga
õnnetu. Laps sündis ja ega meievahelistes suhetes midagi paremuse poole
ei muutunud. Kui varem sain natukegi lähedust ühes voodis magades, siis
nüüd ei olnud enam midagi. Mees mu vastu huvi ei näidanud ka.
Nüüd siis mõned nädalad tagasi leidsin täiesti kogemata arvutist msni-logifailid ja mu mehe ja ta armukese eelmise suve vestlused. Üks suur armastus, õhkamine, igatsemine, meelitused, kaunid sõnad, õrritamine, seksijutud, kahetsused minu ja uue lapse teemal... Olin siis raseduse teise trimestri alguses, iiveldavana tööl ja mees kodus puhkusel. Vestlusest tuli välja, et armuke oli isegi meie kodus käinud ja meie voodis oli siis tegeletud...teadagi millega...Juba mõned päevad varem enne seda leidu olin hakanud endale üürikorterit otsima, sest sain teada, et mees kinkis armukesele sünnipäevaks ehteid, kuigi neil väidetavasti ei pidanud enam midagi olema. Remargi korras mainin, et minu sünnipäevast ei tehtud nagu suurt välja.
Kohe, kui need vestlused avastasin, näitasin neid ka mehele mälu värskendamiseks. Kui senimaani oli kõik nagu tagasi aetud enam-vähem, siis nüüd ei olnud tal enam midagi öelda. Midagi muud, kui ainult, et miks sa loed selliseid asju, mida sa tuhnid, kahju, et sa neid varem ei näinud siis... Jah, kahju jah, et mehel polnud julgust mulle öelda, mis toimub. Ma küsisin palju kordi- mis toimub? Armastad sa teda, tahad sa temaga oma elu jätkata? Vastus oli eitav alati. Kevadel tunnistas ta üles, et on KORRA selle teisega seksinud, kogemata (naerukoht) juhtus. Ammu juba. Oleksin pidanud tookord juba minema, rääkisime, rääkisime, rääkisime- ja ma andsin andeks. Loomulikult ei suutnud ma seda unustada.
Nüüd siis kõige tähtsam, miks ma ei ole veel kuskile suutnud minna, kuigi üürikorteri võtmed on mul juba taskus. Mees ütleb, et suuremat poega ma endaga kaasa ei võta, ta tahab teda ise kasvatada. Nagu juba jutu alguses mainitud, ongi laps väga issi küljes kinni. Kui ma läheks temaga, siis ma kuuleks päevast päeva ainult nuttu ja igatsemist issi järgi. Mina olen tema jaoks absoluutselt kogu aeg olemas olnud, ma ei tea, kas ta minu järgi üldse igatsema hakkakski....Süda ei luba last maha jätta, süda ei luba ka vennakesi lahutada- nii kahju, kui nad peaksid eraldi kasvama. Mina ei ole ju petnud, mina ei ole midagi valesti teinud- miks mina peaksin veel rohkem haiget saama, kui ma seni saanud olen ja oma lapsest ka loobuma? Seda enam, et ega tegelikult mees ei teagi, mis on päevast-päeva lapse kasvatamine. Ta ei pane teda õigel ajal magama, ta ei ole tema riiete eest hoolitsenud kunagi (ta ei oska pesumasinatki käima panna), ta ei oska süüa teha peale makaronide keetmise ja kalapulkade, keedukartulite praadimise....Samas tahab ta käia ülepäeva trennis mitmeid tunde järjest (sinna ei saa kuidagi last kaasa võtta) Tahab pidutsemas käia- praegu on ta peaaegu keset ööd lihtsalt uksest välja marssinud, saates mulle sõnumi, et ma lähen peole. (laps jääb siis üksi magama ja satub hüsteeriasse, kui issit öösel tema kõrval pole, kui ta juhtub ärkama)
Hing on väga-väga haige. miks mina pean sellise valiku ees nüüd olema? Tegelikult ma armastan ikka oma meest ja see teeb nii kohutavalt haiget, mis ta teinud on. Ilmselge on, et ega tema ju tegelikult mind ei armasta, ta ütleb, et ta ei tea, mida ta tunneb. Tegelikult ei austa ta ka mind ivakestki- ma ei jõua siia kõike kirjutada. Fakt on see, et seda ma unustada ei suuda mitte kunagi. Ma ei usalda teda mitte grammikestki enam. Ta töötab selle naisega koos, nad näevad iga päev, samuti ei ole ta mulle rääkinud, kus kohas nad ometi neid asju igapäevaselt toimetasid ja millisest ajast. Mees tuli ikka igal õhtul koju, sest pidi poega lasteaiast tooma, aeg- ajalt muidugi need veidrate ettekäänetega ärakäimised..
Muideks, mees süüdistab nüüd mind, et mina olen perelõhkuja- mina ju tahan ära minna. Tema ju ei läinud kuhugi, tema säilitas pere. Nüüd ta rõhubki mu südametunnistusele, et kuidas ma lahutan lapsed? Mis mul siin viga on? Kuidas ma edaspidi hakkama saan (jah, olen väikesepalgaline). See viimane teeb loomulikult endalegi hirmu- pooleteistaastane lasteaeda panna on ikka väga-väga vara minu jaoks. Lisaks veel see, et kahju on oma kodu maha jätta- minu loodud aed, aiamaa, minu valitud ja osaliselt minu ostetud tapeedid- põrandad. Edaspidi ei saa mul olema enam midagi, mille kohta ma võiks" minu" öelda...
Esitasin mehele tingimused, millal ma olen nõus jääma- et ta telefon on laual nähtaval kohal ja hääl on sisse lülitatud, et ta ei käi enam töökaaslastega pidutsemas, ei suhtle absoluutselt selle teisega. Väidetavalt on neil juba tükk aega tagasi kõik läbi saanud, kuid ikka nad räägivad, helistavad...Samuti soovisin, et me läheksime kuskile paarinõustamisele- selle peale tuli naeruturtsatus. Kuidas leida endas jõudu, et lõpetada see suhe? (kuigi sisimas tahaksin, et kõik oleks hästi) Kas pean suurema poja pärast kohtusse minema, et tema hooldusõigust endale saada? Olgu mainitud, et ma ei teeks mingeid takistusi isa ja lapse suhtlemisel...
Ma olen nii katki- kuidas edasi?
Kõigepealt Sulle kinnitus - meist saavad "kahtlustavad", "nuhkivad", "armukadedad" mitte seepärast, et meil midagi viga oleks, vaid seepärast, et kahtlustusteks on alati põhjus olnud. Kui oled inimesega kaua koos olnud, on tegelikult väga raske varjata petmist isegi kui otseste tõenditega vahele ei jää. On see siis mingi kehakeel või keemia muutus jäägu teadlaste uurida. Aga fakt on see, et kui juba tekib "kõhutunne", siis ongi reaalselt mingi jama toimumas, ükskõik kui kõvahäälselt meie kaasad seda tagasi ei ajaks.
Tunnustan Sind, et Sa ei ole jäänud tühje sõnu uskuma, vaid oled teinud detektiivitööd oma elu kohta tõe väljaselgitamisel.
Kahjuks pean Sulle ütlema, et teie suhe ei parane enne, kui see armuke on jäädavalt Sinu mehe elust kadunud ja igasugused kontaktid, ükskõik kui põgusad või ainult "elektroonilised", välditud. Kui see tähendab töö- või elukoha vahetust, siis ei ole midagi teha, mugavaid valikuid enam ei ole.
Jaburaid "perelõhkumise" süüdistusi tasub ignoreerida. Ainuke lõhkuja on siiski teie suhtes truudusetus. Ennast saad süüdistada ainult selles, et Sa oled endaga 3 aastat lubanud niimoodi käituda.
Paar küsimust - olete te abielus? Kas sul on sugulasi, kes Sind aidata saavad? Kas see armuke on abielus? Kes on informeeritud mehe truudusetusest?
Me ei ole abielus. Kui ma rääkisin meie kooselu ametlikuks vormistamisest mingil ajal, siis tõi mees ettekäändeks, et kõikidel on elud läinud nässu, kui on peale aastaid kooselamist abiellutud. Tegelikult oli tal uus naine juba peas sellel ajal, kui sai abiellumisest juttu tehtud. (ja uue tibi elu oligi nässu minemas tol momendil- armumise tõttu minu mehesse)
Moraalselt on mul palju toetajaid, sest mitte keegi, ka mitte mehe sõbrad-sugulased, ei tolereeri sellist käitumist. Ma ei ole abi palunud, aga ilmselt on mul ka natuke abi loota oma vanematelt, kuigi seda võimalust kasutada ei taha.
Eelmisest lõigust saab juba järeldada, et nii mõnigi juba teab mu mehe truudusetusest. Mõned mu sõbrannad, kelle mehed on mu kaasa sõbrad, minu ja mehe pere samuti teab sellest nüüdseks. Vanemad inimesed soovitavad proovida veel midagi parandada ja mitte ülepea tormata. Nooremad arvavad, et peaksin minema. Mõistus ütleb samuti ju, et ega midagi enam head sellest kooselust ei tule, süda aga veel tõrgub vastu.
Armuke on/oli abielus, 2 väikse lapse ema. Abikaasaga ta koos enam ei ela. ilmselt selle afääri pärast minu mehega. Tal polnud enam oma mehe vastu tundeid ja oma mees kolis välja. Või umbes nii, sest ega mulle ju midagi ei räägita ja ma ei tunne seda teist naist ka - töötavad -elavad teises linnas.
Jah, ja tunnen ennast täieliku iseloomutu kaltsuna- oleksin pidanud ammu minema. Ja ei suuda seda ikka, kuigi nüüd ju faktid lausa karjusid näkku...
Ma saan aru, et sa esitasid omale mehele tingimused, millal sa oled nõus jääma. Kui ta neid tingimusi ei täida, siis miks sa ikka veel seal oled? Minu point on see, et kui sa ütled üht ja teed vastupidiselt oma sõnadele, siis oled sa jamade edasikestmises osaliselt vastutav. Inglise keeles on hea sõna "enabler". Su mees näeb ju, et midagi ei sünni, st et ta ei võta sind tõsiselt. Sul on üürikorteri võtmed käes. Jäta kiri maha, kus sa kordad, et millistel tingimustel oled sa nõus jätkama, et sa oled nõus kõigest temaga rääkima, aga ainult siis, kui ta on nõus jätma oma lapsiku eluviisi ja võtma oma tegude eest ka vastutuse. Kui sa jätad oma lapse sellise inimese mõjuvälja, kes kõhklemata on valmis tema emale halba tegema ja on seda juba teinudki, siis ei ole see õige. Ma saan sinu kimbatusest aru, sest sa tunned, et lahutad lapse isast, keda too väga armastab. Kui vana su suurem laps on? Lastele saab rääkida eakohaselt, selles osas saab ka nõu küsida targematelt, et kuidas seda täpselt teha, mul puudub selles suhtes kogemus. Mul on kogemus, kuidas jagada sellist rasket teemat teismelistega.
Suurem poeg saab varsti viieseks. Eks ta ole neid minu ja mehe jutuajamisi pealt kuulnud. Ega meil kahekesi olemise aega pole viimased viis aastat eriti olnud. Ja ega koduski saa omaette rääkida muul ajal, kui lapsed magavad. Nagu eespool öeldud, paneb kumbki õhtul "oma lapse" magama nö. oma tuppa ja enamaltjaolt jäädakse ka ise magama. Kui tuleb üks oma toast välja, siis teine on magama jäänud. Elutuba on avatud ja mul on lisaks poegadele ka teismeline tütar, kes just siis kondab poole ööni mööda elamist ringi. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et suurem poiss on meie lahkumineku jutte pealt kuulnud ja ütles, et tema tahab minuga koos kolida, peale seda, kui olin talle selgitanud, et issi hakkab tal külas käima ja tema issil. Kui ma temaga millegi pärast olen pidanud pahandama, siis ta on öelnud, et ta jääb hoopis issiga (väike manipulaator selline). Mees muidugi ütleb, et laps pole mingi otsustaja sellistes asjades. Kui me saaks rahumeelselt kokkuleppele, et ka suurem poeg tuleb minuga, läheksin ma kohe. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis tegelikult on mul hirm, kuidas ma saan 2 väikese poisi kasvatamisega üksi hakkama. Ja seda mitte materiaalses mõttes, vaid ma ei tea, kuidas psüühiliselt hakkama saan. Jah, ma ei ole osanud ennast maksma panna, mees kuni viimase ajani arvas, et ma teen nalja selle kolimise jutuga. Nüüd on asjad osaliselt pakitud, kardinad maha võetud- nüüd jõudis talle kohale, et mul on tõsi taga. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ega ta pole otseselt vabandanudki. Tunnistab vaid, et on valesti käitunud, saab aru, et ma ei saa teda enam usaldada ja ütleb, et ta ei oska seda mitte kuidagi heastada. Telefon on tal jätkuvalt kodus olles taskus, kas hääl peal, seda ma ei tea. See pidi olema tema privaatsuse rikkumine, kui tema telefon peab nähtaval kohal olema.
1. Soovitan Sul sõltumatust allikast (Su mees ei räägi Sulle niikuinii praegu tõtt) välja uurida, mis seis selle armukese ja tema abielus olemise/mitteolemisega ikkagi on. On väga tõenäoline, et selle armukese mees ei teagi veel, et ta oma abikaasaga enam koos ei ela ja kogu see jutuke on ainult Sinu lollitamiseks kokku keeratud, et Sa ettevaatamatusest veel midagi (st nende afääri) ära riku (st ei informeeri armukese meest).
Kui armuke on siiski abielus, tuleb tema meest olukorrast informeerida. Kahel põhjusel 1) see aitab seda afääri lõhkuda (ja enne kui see afäär ei kao, ei ole teie koos/abielul lootust) 2) see on Sinu moraalne kohustus (sea ennast ise selle mehe asemele ja saad aru, mis ma mõtlen).
2. Mõtle nüüd järele, kumb olukord Su psüühika tõenäosemalt rikub, kas praeguse jätkumine või elu ilma truudusetu meheta?
3. Abielus ei ole kohta privaatsusel (loe: salatsemisel). Kel pole midagi varjata, ei varja midagi.
Kuna mehe töökoht on teises linnas, siis pole mul nagu eriti kellegi käest küsida, mis seis armukesel kodus on. Mul kunagi isegi oli ta mehe tel. nr, aga olen selle kaotanud ja nüüdseks on nr. salastatud. Poolteist aastat tagasi aset leidnud msn-kudrutustes mainis armuke, et mees tuleb õhtul asju ära viima. Olen oma mehe käest uurinud ka seda, ta muidugi ütles, et ta ei tea- kord kokku ja siis lahku jälle. Eks loomulikult ta teab täpselt, kuidas tegelikult asjad on, lihtsalt mulle ei räägita. Ega ta ei taha nende teemal üleüldse midagi rääkida.
nii tuttav tunne,mu soovitus on et mine ära selle mehe juurest ära lase ennast alandada ja küll poja ka lepib ajapikku ,sellele moorile korraldaks ka midagi jõudu kolimisel ole tugev ja päikest teile lastega südameisse
Tere,
Teie pikka kirja lugedes tekib väga palju mõtteid ja tundeid.
Paarisuhet iseloomustab: turvatunne, intiimsus, kohustunne ja usk tulevikku. Need on paarisuhte nurgakivid. Kõik nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad ja teevad, mõlemad peavad suutma end turvaliselt tunda ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega. Seega peab kumbki osapool endalt küsima: "Mil viisil mina sellesse kõike panustan?" Mil moel partnerid teineteisega käituvad, kuidas omavahel suhtlevad ja millised on nende hoiakud suhtesse, on mallid, mida saab muuta või parandada. Asja tuum peitub selles, kas paaril on piisavalt tahet muutusprotsess ette võtta ning kas ollakse mõlemapoolselt nõus piisavalt panustama, et muutust ellu viia.
Suhtes olemisega kaasneb risk saada haiget. On suuremad ja väiksemad asjad, millest haiget saadakse. See, millest kirjutate, on mitmekordne haigetsaamine. Kas olete püüdnud andestada? See tugineb otsusel ja tahtel. Andestamine on protsess. See, kes haiget tegi peab usalduse ära teenima. Teie usaldust on aga kuritarvitatud. Nii ehk teisiti, kas sellest kooelust tuleb midagi välja või mitte, on vajalik endas ette võtta selginemise ja andeksandmise töö. Kui haigetsaanu ei suuda andestada, võivad sellel olla saatuslikud tagajärjed- kumbki pool ei saa edasi liikuda. Seeläbi kannatavad mõlemad osapooled ning juhtunut ei ole võimalik seljataha jätta.
Andestamine Teie olukorras on küll näiliselt ilmvõimatu, kuid seda olulisem oleks seda siiski üritada. Sest ka suhte täielikul purunemisel tuleb siiski koostööd teha ühiste laste kasvatamisel. Võib ka otsustada andestada, kuid mitte jätkata paarina enne kui mõlema partneri juures on toimunud muutused.
Võib andeks anda ja otsustada lahku minna, kuna üleastumine on olnud liiga tõsine selleks, et suuta sellega edasi minna. Mitte kõike ei saa, ega suuda andestada, sest haiget saamine on olnud liiga ränk. Isegi siis kui Te ei vali andestamist või ei suuda seda teed minna, võib püüda töötada selle nimel, et suudaksite aktsepteerida, et midagi sellist on üldse juhtunud. Juhtunuga leppimine aitab enda eluga edasi minna.
Soovitan pöörduda paarinõustamisele, et aidata Teil vastu võtta otsused.
Lugupidamisega
ja kogu see jutuke on ainult Sinu lollitamiseks kokku keeratud, et Sa ettevaatamatusest veel midagi (st nende afääri) ära riku (st ei informeeri armukese meest).