Kõigepealt siis taustast, ausalt ja ilma ilustamata. Minu ja mu mehe vanusevahe on küllaltki suur- 20 aastat. Hakkasime koos elama, kui olin 19 ja lapseootel. Tal oli enne minuga kohtumist ka pere- naine ja väike laps. Tunnistan endale tagant järele, et see oli viga hakata jamama mehega, kellel juba on pere, kuid olin noor ja täis seiklushimu. Kiiresti arenes meie suhe ja me armusime. Siis jäin rasedaks ja mehel oli valik - kas mina ja meie laps või tema hetke elukaaslane ja nende laps. Ta valis minu. Kolisin küllaltki ruttu tema juurde peale eelmise naise välja kolimist ja meie laps sündis peale ühekuulist kooselu.
Nüüd oleme koos elanud 4 aastat ja poja samuti 4ne. Eelmisel aastal aga hakkasid meie elus väga suured probleemid kuna mees on küllaltki armukade ja kõik minu meeskolleegid ja sõbrad on potentsiaalne oht. Kuna minu töökaaslased ongi ainult mehed, siis seda enam on probleeme. Eelmisel aastal, kui lõpetasin ülikooli (mees oli suht veendunud, et kukun lõpueksamil läbi, kuid sain hinde 5), siis tundsin et tema on viimane inimene, kellega seda tähistada tahan. Nii läkski, et sain kokku oma ülemusega, kellega saame (saime) väga hästi läbi ja jalutasime ning vestlesime terve öö. Midagi armastusemoodi meie vahel ei olnud, lihtsalt oli tegemist inimesega, kellega hea rääkida. Sealt said alguse ka minu probleemid elukaaslasega. Kadus usaldus ja too hetk olime isegi lahkuminemise äärel. Lubasin mehele, et sellist asja enam ei juhtu ja olen ka oma sõna pidanud. Siiski tunnen peale seda, et ei suuda ja ei taha enam oma mehega koos olla. Meil on pidev näägutamine ja alti olen mina meie tülide algataja (väidetavalt olen ma nii laisk, et ei korista üldse, et elame mustuses, et ma tahan liiga palju väljas käia ja ei ole temaga koos). Ma ei väidagi, et need süüdistused nii alusetud on, jah ma ei korista nii palju kui võiks, kuid me ei ela ka mustuses. Tema on lihtsalt piisavalt pedant, et kui kuskil koerakarvad või mõni kapp tolmune, siis on piisavalt põhjust antud tülitsemiseks. Viimasel ajal on need tülid läinud ka vägivaldseks. Ta ei ole mind otseselt löönud, kuid lükkab ja väänab kätest ning sikutab juustest. Ise sealjuures korrutades, kuidas ta pole kunagi ühegi naisega nii käitunud ja kui suure vea ta on teinud, et oma eelmise elu minu vastu vahetas. Iga kord olen pidanud mina olema see, kes vabandab ja lubab ennast muuta (hakata rohkem koristama, väljas vähem käima ja temaga "normaalselt" suhtlema). Viimane piisk karikasse oli eelmisel-üleeelmisel nädalal kui ta mind nö välja viskas keset ööd. Tõmbas mu kapist riided põrandale ja hakkas neid pakkima. Ma äratasin lapse üles ja ütlesin, et nüüd lähme ära. Olin juba uksest välja astumas kui ta ütles, et poisi pärast lähme kohtusse. Tean teda, et ta oleks selleks võimeline ning jäin sinna. Sellest ajast olen mõelnud, kas ma tahan sellist elu, kas lapsele on vaja näha neid tülisid, mis järjest ebaviisakamad jne. Laps tunneb (4-aastane) et tema peab mind kaitsma. Kõik lähedased, kellega olen seda teemat arutanud on seda meelt, et peaksin ära kolima. Olen hakanud kortereid vaatama ja leidsin ka ühe väga hea variandi. Ütlesin mehele mõned päevad tagasi, et meie suhe on läbi ja me kolime lapsega ära. Nüüd olen kuulanud 3-4 päeva tema palumist, anumist ja lubadusi, et ta muutub jne. Siiani olen oma otsusele kindlaks jäänud, kuid tema arvab, et meie suhe saaks veel toimima. Jah, võibolla küll kui ma seda tahaksin, kuid tunnen, et ei suuda enam head nägu teha ja mängida õnnelikku peret.
Laps? tema tahab emme juurde. Olen öelnud pojale, et emme ja issi kogu aeg tülitsevad, et me kolime varsti ära. (tean, et see oli suur-suur viga nii öelda), kuid poiss on piisavalt nutikas ja saab aru. Nüüd aga tema issi võttis ükspäev kätte ja ütles pojale, et kui me ära kolime, siis temal ei ole enam issit jne. sõnaga ta kiskus poja selle kõige keskele. Kas mitte see juba ei näita, et ta ei suuda siiski sellest manipuleerijast normaalseks muutuda? Eile järjekordne vestlus ja ta ütles, et teeb hea ja halvaga kõik selleks, et me ära ei läheks. Ta ütleb, et kõige rohkem on tal kahju meie lapsest, ta tahab väga et laps elaks temaga, on öelnud, et üks laps juba niigi küla peal ja poisil oleks vaja, et isa tema juures elaks ikka. Kardan, et ta hakkab lapsega manipuleerima, mind mustama jne. Kas peaksin lapse pärast sinna jääma ja tegema nägu, nagu meil oleks kõik korras? Kas peaksin seadma enda soovid ja elu tahaplaanile?
Kirjutate, et olete mehega koos olnud umbes neli aastat ja laps on umbes sama vana kui teie tutvus. Kui paarile sünnib esimene laps enne, kui paarissuhe on jõudnud välja kujuneda, siis on peaaegu möödapääsmatu, et tekivad keerukad probleemid. Iga muutus elus toob kaasa pinget, teil on olnud neid järjest.
Probleemid ja kriisid kuuluvad elu ja suhete juurde. Küsimus on vaid selles, kas jagub tarkust ja kannatlikkust oma probleemidega tegeleda. Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada ning alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Kui vähegi tahtmist, võiks ikka kõige enne püüda päästa olemasolevat suhet.
Laps on tilluke vaid lühikest aega. Ta kasvab suuremaks ja tuleb aeg, mil vanemlikule hoolele hakkab kuluma palju vähem energiat. Paarisuhe on koosolemise alus. Kui väikelastega pere arenguetapis paarissuhe fookusest välja jääb, ei ole järgmisse pereelu etappi suurt midagi kaasa võtta. Ka statistika näitab, et lahkuminekute arv kasvab just eelkooliealiste lastega paaride seas.
Suhe ei püsi niisama, selle eest tuleb hoolt kanda. Paarisuhe on kõige olulisem, mehe-naise suhe lapsevanematena teisejärguline. Kui paarissuhtes tekivad probleemid, hakkab logisema kogu pere-masinavärk. Seetõttu ei ole kunagi mõistlik võtta vastu otsust elada koos vaid laste pärast. Tasub teha tööd selle nimel, et suhe oleks sisuline, mitte vormiline koosolemine lapse nimel. Suhe on sisuline, vaid vormiline suhe lihtsalt ei toimi.
Kui veidigi tunnete, et tahate oma suhtega tööd teha, seda jälle toimima saada, siis võiks esimene samm olla võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse läheduse taastamiseks. Vastastikkune süüdistamine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida vajate, mida olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, et kõik oleks nagu enne. Seda ei tule, sest te kumbki pole enam need, kes olite kohtudes. Kuid kindlasti on võimalus taastada lähedust, kui kumbki pool seda tõsiselt soovib.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on vaja pingutada et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine lööb valusaid haavu suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta.
Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust.
Tähtsaid suhteid ei lõpetata esimese emotsiooni ajel, riba-raba. On vaja põhjalikult mõelda ja teineteisega rääkida. Lapsega manipuleerimine ei vii teid probleemi lahendamisele lähemale, lihtsalt laps saab rohkem kannatada. Kui probleemid on nii suured, nagu kirjast lähtub, soovitan pöörduda perenõustaja poole. Enne lahkuminekut tuleb ikka uurida, mis toimub tegelikult, mis tunded ja peidus, mida te kumbki tegelikult tahate. Seda kõike on üksipäini/kahekesi keerukas näha.
Tänan Teid vastuse eest!
Kahjuks jäi esimese hooga täpsustamata- oleme koos elanud 4 aastat, kuid koos olnud juba 7 aastat. Esimesed kolm aastat ei elanud me koos ja mehe juurde kolisin siis, kui lapse sündimiseni oli jäänud umbes kuu aega. Ent tõepoolest, meil ei ole olnud võimalust teineteisega omavahel koos elamist nö harjutada ja sealt võibolla ka meie probleemid.
Olen Teiega nõus, et suhet tuleks proovida parandada ja selle nimel vaeva näha. Elukaaslane räägib viimased nädal aega, et tema on valmis muutuma ja annab mulle nii palju vabadust, kui ma tahan jne. Kuid mitte vabadus ja pidutsemine pole see, mida ma tahaksin, vaid armastada ja hoolida. Tema ütleb, et unustame ära kõik, mis oli ja meie suhted saavad korda. Ma näen, kuidas ta püüab üritada. Aga mulle jääb mõistmatuks, miks ta seda enne teinud ei ole. Ei ole meie probleemid viimase aja jooksul tekkinud, ma tunnen juba paar aastat, et meie kooselu on määratud lõppema, on see vaid aja küsimus. Nüüd, peale seda kui ta mind oma kodust välja viskas, oli see minu jaoks justkui viimane piisk karikasse ja tunnen, et ma ei taha enam. Kas on üldse võimalik, et ma hakkan teda uuesti armastama kui ma südames tunnen, et ei soovi temaga isegi ühes ruumis viibida ja naeratada temale on äärmiselt raske? Jah, hetkel on tõesti laps see, kelle pärast ma seal olen ja tean, et tema on kõige suurem kannataja.
Kuidas lahendada olukorda, kus mees ähvardab minult lapse ära võtta kui ära kolin? Mis võimalused tal selleks on? Kas see fakt, et mina hakkan elama üürikorteris, on piisav põhjus minult mu poeg ära võtta? Mul on püsiv töökoht ja ma ei ole ei alkohoolik ega narkomaan, kuid kardan ikkagi, et ta võtab minult mu kõige kallima...Või kui ei võta, siis olen üsna kindel, et lapsega koos olles hakkab ta mind lapse ees halvustama ja tegema ise kõik selleks, et laps tahaks tema juurde jääda...
Kas kõik see peaks olema põhjuseks, et ma siiski mehe juurde jääma pean?
Küsite, mida me kumbki tegelikult tahame... Mina tean, et ma tahan vähemalt mõneks ajaks sellest kõigest eemale saada, et võibolla siis on võimalik veel meie suhet parandada. Hetkel sinna jäädes tean, et hakkame üksteist vihkama ja lahkuminek toimub palju inetumalt. Kuidas seda aga temale selgeks teha....
Frank Pittmani raamatust "Private Lies" üks lõik mõtlemisaineks siis.
1) The intervention of Reality: Divorce in these marriages tends to take place very early in the marriage. During the affair, the infidel and perhaps the affairee are in a state of intensely stimulating unreality. The second marriage itself seems to be a switch that throws the lights on and illuminates the mess that has accumulated. It is as if the romance had seemed real, while the divorce didnt. Only after the remarriage did the divorce become real enough for the lovers to see that it was all a horrible mistake. The affairs that become marriages typically were so intense they were never questioned at all. During the divorce, reality never set in sufficiently to let the romance be evaluated and questioned. The romance was so romantic on one ever got around to asking if it was sane.
2) Guilt.. People who have wrecked a family have inflicted much pain, and they have a lot they could feel guilty about. As reality sets in, they see many things they were overlooking. They may have felt no guilt during the affair and divorce, and the guilt they feel after the romantic marriage may come as a surprise to both of them. It is generally assumed that people who dont permit themselves to be happy must be feeling guilty about something and are unhappy as a way of punishing themselves for their misdeeds. One aspect of guilt is the reluctance to enjoy ones ill-gotten gains. Another aspect of guilt is the urge to return to the scene of the crime and in some way make amends. As a romantic newlywed resists the joys of the ex-mate who was deserted so blithely, the new mate can feel disoriented and betrayed.
3) Disparity of sacrifice... Divorces are expensive luxuries. Whatever the financial cost, the emotional cost is far greater. Anyone after losing that much, will be drained, exhausted and depressed. It is particularly difficult when the exhausted survivor of a debilitating divorce marries the triumphant winner of the struggle. If the romantic partner is marrying for the first time, and especially if the courtship has been treacherous and insecure, the new mate will be ecstatic. A new couple may feel a disparity in what had to be sacrificed to bring them together. The partner who has never been divorced may have difficulty understanding the complexity of emotions toward the previous family.
4) Expectations.. Then there is the feeling that anything that cost this much emotionally had damn well better be worth it. The greater the sacrifices, the greater the expectations from the new marriage. Now that the promised land has been reached, it should flow with milk and honey. But instead, the new couple is just 2 tired warriors with no fight left in them. Whatever these people were expecting, the best they are likely to find now is the ordinariness of real life, the dubious peace between glorious battles. The more people enjoy the battles involved in wrecking and escaping marriages, the less they are likely to enjoy the business as usual of the new marriage that was the destination of it all.
5) General Distrust of Marriage.. Of course, anyone who has been unhappily married is likely to develop a strong distrust of the institution of marriage. People whose marriages fell apart during affairs are likely to end up distrusting marriages rather than distrusting affairs. People who distrust marriage have a very hard time being in one.
6) Distrust of affairee..It might seem appropriate for someone to go out with them, or even to marry them, but not quite appropriate for someone to have an affair with them. Affairs are considered dishonorable acts, and people who feel guilty for having affairs believe that they are dishonorable and their partner must be dishonorable too.
7) Divided Loyalties..During the affair tnd the divorce, the romantic couple isolate themselves. It is not only the betrayed spouses who are erased from awareness, but also the children, the families, friends, anyone who attempts to pull the romantic couple from the quicksand of their affair. But after the remarriage, there may be a longing to reestablish connections with families and friends and this may be more difficult than expected. Each close relationship and some that were amazingly casual may have to be renegotiated in view of the hurt caused to others.
The nature of infidels.... People who get themselves into affairs have some specific characteristics that must influence the course of their subsequent marriages. Each kind of infidel is different. Most of those who end up marrying an affair partner are romantics who drift hypnotically through this romantic high without taking much responsibility. Romantic remarriage seldom works, not only because of th unrealistic nature of romance, but also because of the reality-avoiding nature of romantics.
9) The nature of affairees.... Affairees want whatever they want from a relationship, just as everyone else does, but what makes them unusual is that they seek their goals among the married rather than the single. They choose partners who are not in position to marry them, and who are engaging in the relationship at great risk. People like this are clearly angry with marriage, and perhaps with the opposite sex. They believe marriage doesnt work, and they demonstrate that by breaking up another marriage as they find a partner for themselves.
10) Romance.. People who believe in the chemistry of romance dont bother to learn much about the physics of relationships. When the romance begins to fade, romantics know little about how to solve those problems that they have relied on romance to transcend. It is painful to watch a romantic relationship dissolve. It happens so suddenly, and so totally. These people have already demonstrated that they would rather get divorced than learn physics, so it is far easier for them to follow the same pattern.
11) Scapegoating of cuckolds... During the affair and divorce, the romantic couple conspired to convince each other that the defective marriage was the fault of the cuckold. To acknowledge otherwise, now that remarriage has taken place, seems a betrayal of the rescue fantasies that fed the romance.
12) Unshared history... Even if the new marriage survives all of these obstacles, there is one further characteristic of all second marriages: The absence of a shared history that brings familiarity to relationships that began earlier in life. If a romantic marriage has wrecked a previous marriage or two, the history of the relationship is painful to both partners, and possibly somewhat embarrassing to others. The new partners keep thinking about it and justifying it, but it is hard to talk about lightly, in the familiar, safe manner of people who can tell their old war stories without guilt. However intense their commitment, people who share a guilty past arent totally proud of their new marriage.
Tänud, MB, valgustamast, just seda oli minul hetkel vaja lugeda. Ei taha ju tegelikult teistele inimestele halba, kuid kui ikka ise nii haiget oled saanud, siis paratamatult selline lugemine pisutki lohutab...
The nature of infidels.... People who get themselves into affairs have some specific characteristics that must influence the course of their subsequent marriages. Each kind of infidel is different. Most of those who end up marrying an affair partner are romantics who drift hypnotically through this romantic high without taking much responsibility. Romantic remarriage seldom works, not only because of th unrealistic nature of romance, but also because of the reality-avoiding nature of romantics.