Tere.Oleme mehega koos olnud 15 aastat !! Meil on 2 last. Mees on edukas, sõbralik ja tore, kuid äärmiselt kangekaelne. Meie suhte algusaegadel olid tal ka suured probleemid alkoholiga ning pidas rajusid pidusid, kuid käis AA - s ja kuidagi on meie suhe edasi läinud. Neli aastattagasi oli mehel armuke, tekkis see tööl ja meil oli ka peres keeruline aeg ( lähedase surm), kuid meie enda suhted olid OK. Kuna sain aru, et mees käitus kentsakalt ja oli ka öösel kadunud uurisin asja välja ja tõin päevavalgele.Järgnes neli - viis kuud hullu klaarimist. Kuna mees ei kolinud ka meie ühisest majast ära, siis kuskil paari k uu pärast võtsin lapse ja kolisin vanemate juurde. Elasime seal paar kuud ja siis mees hakkas proovime taas suhelda. Kuna olin tookord väga halvas seisus ja käisin psühiaatri juures, siis mõne kuu pärast oli ka tema nõus sinna minema ja sealtpeale läks asi paremaks. Pärast käis veel ka üksi. Kuidagi me taas kokku kolisime. Mees tõesti muutus oluliselt, arvestas minuga, proovis paarisuhet parandada ja ei ajanud isegi kangust. Kuidagi saime niikaugele, et me enam sellest vanast asjast ei rääkinud. Kõik oli hästi, võibolla isegi paremini kui kunagi varem.Nende nelja aasta jooksul juhtus ka mõni joomine, kuid mitte ööseks kadumine.
Siis sündis meile laps - mees ootas ja käitus kogu raseduse aja supper hästi minuga. Kui laps sündis oli samuti palju abiks. Nüüdseks saab tütrkr kaheseks. Mees jumaldab teda siiani, aga nüüd taas kevad südames ja analoogne olukord nagu neli aastat tagasi. ja seda suht päevapealt pärast üht üritus, kus mina ei käinud.
Mees raiub, et tahab vabadust, et mina olen küll supperhea naine, ag atalle ei meeldi oma käikudest aru anda ja ta tahab omi asju teha jne jne. Täpselt sama nagu eelmine kord, nagu maha kirjutatud. Hakkas ka taas jooma vahepeal, praegu vist kaine olnud. Tõmbleb mööda baare ja suhtleb usinalt nn naistuttavatega. Mõned neist ka on lihtsalt tuttavad , aga kuna ta nii kangekaelne, siis ta peab provotseerima, et KÄIN KUS TAHAn, sest ta teab , et mulle see haiget teeb.
Kuna ta kõik ööd poole ööni kadunud oli ja lapsed ( vanem 14) närviliseks muutusid, palusin tal siis ära minna.
Ta läkski ( suvilasse).Mida sellise suhtega teha, hakata hirmsasti parandama, mida ma antud hetkel saan teha ainult üksi, kuna tema mitte ühtegi positiivset sammu ei tee, või jätta kogu see asi sinnapaika ja harjuda mõttega, et sellest nagunii midagi välja ei tule, mul on sellest perioodidega elust juba väga kõrini. Võibolla lihtsalt pean proovima kõik täielikult lõpetada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus ?
Eks nüüd pead küll ise otsustama. Kui selline eluviis sulle ei sobi, siis pead talle sellest hästi konkreetselt ka teada andma, mitte leppima ega elama "kuidagiviisi". Sa pead talle näitama, kust läheb sinu piir. Kui oled otsustanud, et nii enam edasi ei saa, siis tuleb oma otsus ka ellu viia.
Väike reaalsuselaks võib su mehe ajutiselt maa peale tagasi tuua (et mis mõttes, peangi päriselt ära kolima või?), see on olukord, mida saab olukorra hindamiseks kasutada, siis on enamasti näha, kas ta ka päriselt soovib sinuga jätkata. Kui see soov on siiski olemas, siis peate omavahel samamoodi hästi konkreetselt rääkima, mis värk hakkab olema, mismoodi tulevikus oma suhet selliste "kevadete" eest hoida. Ega siin pole kaitsetud üksi mehed, naised ikka ka. Ma väga soovitan tellida omale Amazonist raamat "Boundaries in Marriage" (autorid Henry Cloud ja John Townsend).
Mehe idee seisneb hetkel selles, et igaüks tehku mis tahab. Mul on seda alla kahese lapse kõrvalt muidugi eriti palju võimalik teha.Päriselt lahkuminekut ta ilmselt praegu veel ei mõtle, kuigi kuna mina olen teema üles võtnud, siis ilmselt on ka selle peale mõelnud.Kuna meid seob ka majanduslikus mõttes väga palju ( sh. ühised ettevõtted), siis pigem ta väga ei taha selle peale mõelda, sest see on / oleks väga tülikas ja keeruline protsess, kuigi mitte võimatu.Kanguse ajamises temaga võistelda ei ole võimalik.Pigem üritan praegu ennast säästa.
Küll aga saan üha selgemini aru, et see jama ei lõpe kunagi, et tema rahunemist ei toimu jne. See lihtsalt nii väsitab ja samas on mul ka endas raske leida jõudu hakata kõikke lõhkuma, kuigi tunnen, et asi on jälle tugevasti üle piiri läinud.
Tegemist on toreda kuid äärmiselt ebastabiilse mehega, kes aegajalt hakkab jälle elu mõtet otsima.
Kolima ei pea ma kuhugi, ega hakkagi kolima, sest selle leppisime juba eelmine kord kokku, et mina enam lastega kolima ei hakka , muidu poleks siia tagasi tulnudki, kuid minu jaoks on äärmiselt kurnav taluda tema " hoogusid", või peaksin sellest mitte välja tegema. Hetkel tal vist otsest pruuti või armukest pole nagu eelmine kord ja üritab ka minuga viisakalt suhelda, kuid mul tekib üha rohkem tahtmine asi lõpetada ja elada rahulikku elu, mitte nagu ameerika raudteel.
Lisan veel niipalju, et tema hoogude üks põhjus on ka alkohol.See selles mõttes, et kuna ta on alkoholiga pahuksis olnud, siis ta teadvustab endale, et ta juua ei tohi.See ei ole minu väljamõeldis vaid tema enda otsus Kui ta saab ise käia, siis ta saab ka väheke ( vahel rohkem, vahel hästi palju juua). Minust kuvab ta siis sellise vangivalvuri enda jaoks. Pinged tegelikult tekivadki tal sellest, et ta end peab kogu aeg tagasi hoidma. Üritab küll altrnatiive leida, kuid ikkagi ... Nüüd on nii, et kui vähegi joonud on , siis käitub nagu aasale lastud kitseke.
Mina olengi loobunud teda kasvatamast, kuid samas tema eneseotsingud käivad minu ja laste arvelt.
Olete püüdnud suhteid parandad ja lootnud peret koos hoida ja see on varasemalt ka õnnestunud, kuid praegu olete siiski dilemma ees., kuidas edasi. Kohati näib, et koosolemine on mõlemale tähtis, kuid stabiilsust ikkagi pole.
Seostate mehe käitumist, tema kõrvalsuhteid suuresti alkoholiga. Näib, et tal on raske kainet eluviisi hoida. Kindlasti ei ole tulemused püsivad, kui keegi nö valvab ja kontrollib, seab tingimusi jne. Püsivaks muutuseks on vajalik inimese enda huvitatus ja teadlikkus. Siit tekib küsimus, mis võiks olla see, mis meest ennast motiveeriks, mis on tema jaoks tähtsi ja mida vajab. Oluline on jõuda selleni, et ta võtaks ise vastutust oma elus toimuva eest ja mõistaks seoseid, kuidas juhtub ikka ja jälle nii, et ta pöördub alkoholi poole. Kas ta märkab ka seda, millest ta ilma jääb ja mida õigupoolest väärtustab. Parim oleks see, kui ta saaks sellest Teiega avatult ja siiralt rääkida, kartmata süüdistusi ja etteheiteid. Vahel põgenetakse millegi eest, välditakse midagi, loodetakse alkoholi abil enesetunde paranemist. Hea oleks leida üles, see, mida mees vajab, et end alkoholita ja peres end hästi tunda ja mehena tunnustust saada.
Hea on see, et olete mõlemad oma suhtega tõsiselt tegelenud ja püüdnud lahendusi leida ning olete saanud abi ka spetsialistidelt. Ma usun, et enne kui midagi otsustate, tasub ka nüüd pöörduda pereterapeudi poole ja leida koos võimalusi muutusteks. Varasemalt käisite eraldi ja mõlemad omal moel, kuid nüüd võiks proovida leida ühistelt, kuidas Teie suhe võiks olla muutustele toeks ja mida ta kumbki selleks teha saaksite.
Usun, et tasub proovida. Isegi kui otsustate lõpuks ikkagi eraldi elada, on hea mõista üksteist ja leida hingerahu. Ka edaspidi on head suhted ikkagi tähtsad, kasvõi ühiste vanematena.
Koos pereterapeudi juurde minek on hetkel võimatu, kuna hetkel tundub, et mehel puudub huvi ja ei hakka talle seda ka peale suruma, ega isegi mitte rääkima, sest ta on hetkel oma vabast ja vastutusest vabast elust väga sillas. Suhtlesin ise ka ühe psühholoogiga ja hetkel lasen tal rahuneda ja vaatame mis aeg edasi toob. Võib olla kasvame lahku ja siis ei taha ( ei jõua) mina enam suhet edasi hoida.
