Tere
katsun teha võimalikult lühidalt, kuigi teema oleks pikk. 5 a tagasi oli mehel väike kõrvalsuhe, mis tegelikult meenub mulle siiani ja mis jäi meil läbi rääkimata, sest mees ütles et kui ma tahan et ta minuga jääksi, siis me sellest enam ei räägi. Pärast seda on meie suhted läinud kuidagi sassi. On hetki kui mees ütleb et ma ahistan teda oma küsimustega on hetki kus ta ütleb et ma olen kõige parem. Nüüd aga on kestnud viimased kaks kuud mehe poolt üks suur jonn. Voodisse ta minu kõrvale ei tule, ütleb et ei taha. Ähvardab ära minna, ära läinud ei ole. Samas kui ta selle lause jälle ütleb, et tahab minna on mul väga väga halb olla. Kui sellest on möödas mõned päevad ja ta läinud ei ole hakkan ma mõtlema, et mida ta siis passib mingu minema. Mida ta jonnib ja piinab mind. Lähedasemaks on ta muutunud lastega, eks ta üritab nendega rohkem suhelda, minuga ta eriti ei räägi. Süüa ostab endale eraldi ja minu ostetud, tehtud sööke ei söö. Rääkida ta minuga ei taha, kui küsin mis sul viga, ütleb et mis mul viga peaks olema. Kunagi ta ütles, et kui mina temaga ei seksi, siis ta muutubki selliseks õelaks. Samas ma tõesti ei saa ju talle selga ronida kui ta meie magamistuppa ei tulegi(mujal on tavaliselt lapsed). Ja ma olen talle seksi pakkunud altkäe maksuks aga tegelikult on see mulle endale jube rusuv ja ma ei taha seda. Samas ma aga tahaks jällegi väga et ta tuleks, mind puudutaks, kallistaks kaissu võtaks. Ma juba kardan, et minust saab varsti pedofiil, sest kui meie kõige väiksem laps tuleb minu juurde, kui ma jälle kurb olen, võtab ümber kaela kinni ja kallistab, siis see on nii hea tunnne. Aga mul tuleb alati hirm, et issand, ma naudin juba lapse puudutusi, nii väga vajan ma oma meest. Ma olen püüdnud mehega sel teemal vestlust alustada, aga ta kas kõnnib minema, ütleb et jäta mind rahule, või et ma võin minema minna kui sa tahad. Ma ei tea isegi mida ma siit küsida tahan, segadus on nii suur. Mees on muidu ka väga kinnine inimene aga ka väga põikpäine, kui ta midagi ette võtab, siis ta naljalt ei tagane, olgu või vale see otsus, tema oma vigu tunnistada ei taha. Kidas ma saaksin endas selgust kas ma tahan temaga koos elada või ei taha. Ma arvan et lastel oleks parem kui neil on olemas isa. Ma olen juba mõelnud, et oh oleks juhtuks minuga mingi suur õnnetus, et äkki siis ta muutuks. Mõtlen et kui ma ni jubedalt kardan tema ära minekut, äkki on ikka minus mingid tunded tema vastu. Kuigi vahel on mul tõesti tunne et ma karjuks talle näkku, et jätku see tsirkus ja jonnimine, et see on nõme ja lapsik ja see on mulle vastik kui ta niimoodi käitub, aga ma ei julge Ma ei tea mida teha.
Võta ennast nüüd kokku.Esiteks on valus lugeda, et sa ei pea normaalseks seda, et oma lapse puudutused - st süütud kallid jne on sulle meeldivad ja sa neid naudid.See on normaalne.No kelle siiras armastus veel meeldima peaks ? Pedofiil ei armasta lapsi - ta saab seksuaalse naudingu ja need on kaks kardinaalselt erinevat asja.Õpi neid eristama !Seega naudi oma laste pakutud hellusi nii palju, kui pakutakse ja hellita neid vastu.Musid ja kallid loovad neile turvalise keskkonna ja annavad teada, et nad on armastatud.Kes neid veel kallistama ja armastama peaks, kui mitte sina - nende ema ? Mehe hellus ja armastus on ka väga vajalikud ja üks ei asenda teist, sest on erineva iseloomuga.Kuid kui sa oled ühest ilma, ei tähenda et teine oleks ka keelatud, sest segased tunded löövad siis välja.Tõtt öelda, ma ei teagi kedagi, kes oma laste kallistusi ja lähedust ei naudiks.Aga see pole seksuaalne nauding.
Küll sa selle meheliku armastuse ka jälle leiad - kas oma praeguse või mõne muuga.Seniks pead oma seksuaalsele frustratsioonile lahenduse leidma.Ka naistel on vajadused ja neid ei pea häbenema.Seksi eriti orgasmi puudus, teeb ka naised õelaks ja tigedaks.See pole vaid meeste privileeg.Kuidas teil voodielu olnud on ? St just sinu jaoks - rahuldust pakkuv ? või on pigem nii, et mees saab kiirelt vaevast lahti ja sina vt ise kuidas hakkama saad, kui sind on üles ärritatud vaid ?
Mis puudutab teie suhet, siis sinu kirjutatu järgi võrdväärset ja lugupidavat suhtumist selles pole.On vaid mehe manipulatsioon võimu saavutamiseks ja sinu hirm mis seda toidab.Vabanda, kui liialt julm tundub, aga see on minu arvamus.
Petta sind ja siis sulle, rängalt haiget saanule veel ähvardavalt öelda, et sa ei räägi minu vigadest, muidu lähen minema - on ikka liig mis liig.Mis mõttes ei tohi sa oma tunnetest rääkida ? Kes ta selline on, et tuleb sind keelama ? Mis õigusega ? Miks sa lased ennast, kui viimast põrandakaltsu kohelda ? See pole armastus vaid on sõltuvus ja hirm üksinduse vmt ees. Ehk hirm olla ise ? tead sa, kes sa oled ?
Ja mees kes nii käitub, ei tea samuti tõelisest ja siirast armastusest ööd ega mütsi - tal on vaja kuulekat "orja", kelle üle valitseda.Kurb aga tõsi.
Ja endale õnnetust kaela manada, et ehk siis, üks mõttetu mehelojus võtab vaevaks sind nii palju haletseda ja sinuga jääda - on ikka juba paras jama.Sul on hädasti abi vaja.
Haletsus ja armastus on samuti kaks eri asja.Kumba sa vajad -haletsust või armastust ? Kas seda, et keegi on sinuga, sest on hale või ebamugav minna või sellepärast, et ta tõesti tahab sinuga olla ?
Kvaliteedi vahe on sellistel suhetel üüratu.Kui ei taheta olla, siis käitutaksegi nagu pähe tuleb ja ära ei minda, sest mingid muud tegurid hoiavad veel tagasi - nt mugavus jne .Aga see ei tähenda, et ollakse armastusest koos.
Veel üks mure - Ise ütled, et lastel on isa vaja - aga EMA ? Sind ei ole lastel vaja või? Kui sa oled õnnetu ja hingelt katki nagu praegu - on neile veel hullem.Igasugu õnnetused pühi kähku peast - häbi sulle!Haletsus ei ole armastus !Lapsed peavad ju samuti sinu õnnetuse läbi elama - mis hinnaga sa siis oled omale tähelepanu ja haletsuse saavutanud ? Mis eeskuju sa neile annad? Ära õpeta ka neid manipuleerima teiste tunnetega - täna teed seda sina, homme nemad.Mis tunne siis on ? Oma tegude eest tuleb vastutada ! See pole sõnakõlks - vaata oma meest - tema seda ei suuda/ oska.Ja kui palju haiget ta seega oma lähedastele teeb !? Tema läheduses pole ju keegi õnnelik.Tahad sa sama saatust oma lastele ? Jutt ei aita - pead olema eeskujuks !Ja seda ka enese kehtestamise näol.Ei tohi neile muljet jätta, et elus tuleb armastus välja teenida.Nii muudad ka nemad väga õnnetuks - nagu sa ise.
Armastust ei saa osta või välja teenida - see kas on või pole.Kui pole, on tark sellega leppida ja edasi otsida.Ega üks hale ja arg vennike, kes sinu tundeid ära kasutades, sind nö sõltuvuses hoiab, pole nüüd maailmas ainus, kes sinust hoolida võiks.Tegelikult ta ju ei hooligi.
Sa isegi ei tekita temas respekti - aga selle saavutab vaid siis, kui ennast kehtestad.Seksi pakkumine millegi saamiseks, ei näita sind küll heas valguses.Nii sa ju vaid alavääristad ise ennast.
Pane oma tunded kirja - kõik mida tunned.Võid kirjutada seda talle, aga sa ei pea seda üle andma ja seda polegi vaja.Teraapia mõttes see aitab - kirjutades mõtted ja tunded selginevad.Ütlegi talle nii kõik välja, mis sa temast arvad ja kui palju ta sulle haiget on teinud - oma laste emale.Milline isa nii teeb? Mis mees nii teeb? Sest kui laste emal on halb, ei ole ka lastel hea.
Ja kui ta veel ähvardab minema minna - tulebki saata.Sa pead suutma talle näidata, et sa saad ilma temata elada väga vabalt.Siiani sa lihtsalt pole tahtnud seda teha - aga kui ta ei muutu - muutud sina ja teie suhe.
Kui ta ei akspteeri sind ja sinu tundeid, siis mis teha, siis teil koos oma elu pole võimalik veeta.Üks ja ainumas elu meil on ja seda raisata, neile kes meist ei hooli - pole absoluutselt mõtet.Raisatud elu on üks suurim kuritegu enda vastu.
Mõtle nüüd hästi kainelt järgi - selleks, et tangot tantsida on vaja kahte.Sina tantsid üksi kahe eest.selge ju, et see ei toimi.
Et midagi parandada, on vaja vigu tunnistada, õppida neist ja edasi minna.Aga kuniks ta käitub, kui ärahellitatud mammapoeg -kellel vaid õigust kõiges üle jääb, siis kas sa lepid edaspidi sellise jobu jalamatiks olemisega või mitte.See on sinu teha - sinu otsus.Hakka oma elu eest ise vastutama.Seni oled kasutanud teda.Teda sa ei muuda .Inimene suudab muutuda vaid siis, kui ISE tahab.Antud juhul tal ju selleks igasugune vajadus ja tahtmine puudub - sa oled tal ju peos ja käpa all.Annad aga petmise andeks, ilma et ta oleks pidanud oma väärtushinnanguid ümber vaatama ja sinuga arvestama hakkama jne.Selline koheselt ja hirmust leppimine, näitab ju talle vaid seda, et sinuga võib käituda kuidas talle pähe tuleb.Ei mingit lugupidamist.Aga see tulebki välja teenida.Ära lase ennast nii labaselt kohelda, hinda ka ennast.Oled ju seni vaid näidanud seda, kui madalalt sa ennast ise hindad.Miks peaks tema teisiti suhtuma ? See tuleb alateadlikult.Seda on võimalik parandada - mine teraapiasse.
Sinu meeletu hirm üksijäämise ees, ei tähenda küll tundeid tema vastu.Pigem näitab see vajadust turvatunde järele - ehk on sul sellest näiteks lapsepõlves vajaka olnud ?Aga temalt sa ju seda turvatunnet ei saa ? või on sinuga ka nii, et olgu mis on - sa vähemalt tead, mis sind ees ootab.uute suhete puhul sa ei tea ja see nö teadmine on sulle muutunud tähtsaks ja turvaliseks ja olulisemaks, kui su väärikus ja õnn ? kuidas oli sinu oma peres olukord ? Milline on mehe pere ja suhted vanematega ? õed vennad ? Kõik see taak ja eeskuju vanematelt, tuleb ju meiega täiskasvanud ellu kaasa.
Mõtle hoolega läbi mis võib olla kõige hullem, kui üksi jääd ? Plussid miinused kirja.Mida sa kaotad - mida võidad ? Ja kas sul üldse on midagi kaotada ?
Aga ole tubli, saa endast selgust ja otsi abi. Siinsamas lehel ju nõustajad kõik kirjas - tee I samm tervenemise poole!Võta vastutus oma elu eest ja õpi õnnelik olema ka ilma teisteta - selleks on vaja vaid iseennast, alles seejärel saab õnnelik olla ka teistega.Pikk teekond on sul küll ees, aga tahtmisega võidab paljutki.
On päris loomulik, et kui vanu, olgu nad või "väikesed" selgeks ei räägita, siis isegi kui alguses tundub kõik lõpp lahe, et näe, jääme vaatamata kõigele kokku, hakkavad VASTAMATA küsimused aina kuhjuma. Selle tee läbinud on öelnud: valu on detailides, ent nõndasamuti paranemine. Ehk et mida täpsemalt sa tead kõrvalhüppe kohta, seda suurem on võimalus n-ö rahu teha ja mis peamine, ÕPPIDA ja edasi minna.
Paarisuhte puhul - olen ses mõttes eeskõnelejaga nõus - kehtivad teatud reeglid ja piirid. Ja need ei kehti vaid partnerile, vaid sulle endale ka. Mõtle piltlikult - kas heanaaberlik suhe oma üleaedsega toimib pigem siis, kui krundipiir on paigas või siis, kui see on ähmane?
Ma väga soovitan, et istu maha, võta aega ja mõtle, mis on sinu eesmärgid. Kui sa soovid, et sul oleks teineteist väärtustav suhe, siis sul on õigus (rahulikult ja järele mõeldes) väljendada oma mõtteid ja tundeid. Ära karda seda teha. Kui arvad, et näost näkku on keeruline, kirjuta kiri, siis saad tõesti mõelda iga sõna. Pane selles kirjas paika ka OMA piirid. Ütle, et sa soovid, et te suhe liiguks paremuse suunas ja pead sellega silmas (seda), ent sa oled ka veendunud, et antud hetkel see ei tööta. Sa teed ettepaneku kas 1. leida võimalus mehega rääkida (sellisel juhul täpselt paika pandud reeglitega üksteiselt selles protsessis austada, üksteisele sõna anda, ja teist ausalt kuulata - kui välja ei tule, siis time out, senikaua proovite, kui hakkab laabuda. Otsi netist kõneleja-kuulaja tehnikat, peegeldamise tehnikat, see on mõeldud just keeruliste teemade arutamiseks, tehnikat ennast tuleb harjutada). Ettepanek 2. - kallis mees, enese hoidmiseks ja eneseväärikuse säilitamiseks soovin ma, et sa kolid minema. Pakkisin sinu asjad, palun võta need ukse tagant. Mulle meeldiks, kui sa meiega ei kontakteeruks. Olen nõus sinuga rääkima, aga mitte enne, kui oled valmis mineviku kohta detaile jagama ning minuga aus olema.
Hetkel toimuv jamps ei muutu enne, kui emb-kumb teist miskit ette ei võta. Ja unusta see seks senikauaks, kuni asjad pole selgemaks saanud. Usu mind, selleks et teisele midagi "kuplisse" jõuaks, on vaja tema ümbrust, seisu raputada. Sina ei saa teda muuta, küll aga omad sa täielikku kontrolli iseenda üle, juba ainuüksi sinu uus valik, uus otsus, muudab olukorda ja paneb ehk ma mehe mõtlema. Sest - nii kahju kui see ka pole - ei tunne sinu mees üldse, et tema tegudel on TAGAJÄRJED. Ja seda tunnet saad SINA muuta. Õnn kaasa!
Tänan teid Milka ja Niitse. Ma olen väga tänulik teie vastuste eest. Teil on täielikult õigus, aga ma ei ole julgenud seda endale tunnistada. Nimelt ma olen tegelikult mõttes mitmeid kordi talle lausa karjunud, jäta see möku mängimine järele ja hakka ükskord meheks, (tal on kuldsed käed, aga kui midagi teha palud siis esimene sõna on ei nii ei saa oi nii ei teha istub arvutisse maha ja ise ka ei tee. Kui mina selle ära teen, ütleb et kas sa oodata ei saanud vaata nüüd kõik puha valesti tehtud.) ütleks veel , et miks sa minuga mängid tummahammast, aga teistele näitad et kõik on imetore. Miks mängid mäkra ja lolli ja kannatjat. Ei söö kodus ja valutad minu nähes oma haleda näoga kõhtu. Teil on õigus ma ise olen süüdi, et ta selline on ja minuga niiviisi käitub, mind terroriseerib. Ma olen koguaeg mõelnud nii, et kui ma talle halvasti vastan, siis kutun sellega halba uuesti esile ja nii see ei lõpegi. Sest teda kutsuvad isegi tema tuttavad maailma parimaks solvajaks. Ja ta ise on selle üle uhke muide.
Aga vastused küsimustele. Meie voodielu-alguses väga proo viimati aga jah mina enam seda ei saanud mida tahtsin, või kui jaa siis hiljem ise, kui ta oli kindlalt uinunud. Eks see oli sellest pingest ja kartusest et kui tema seksi ei saa, siis on temal halb olla. Tema rahuldamata ei jäänud, kuigi ka oli selliseid kordi, kus see nõudis temalt ikka kõvasti pingutamist. Samas kui ma nüüd mõtlen, siis selle põhjukseks tõi ta selle et ma olen liiga paks ja liiga raske, et ta väsib ära. Mis lapsepõlve puutub, siis minul olid hoolivad aga üsnagi ranged vanemad. Minu vanemad olid meie kokku jäämisele esialgu ikka kõvasti vastu. Minul oli tõeline pere, selline millest ma unistan praegugi, et minu pere oleks. Temal seevastu nii hästi ei läinud. Vanaema manipuleeris emaga ja ema meestega. Isa oli tal olemas kuni esimese klassini, siis läks ta nende juurest ära. tervet pere mudelit kahjuks jah ta ei ole näinud Eks ma proovin kasvõi enda jaoks kirjutada mida ma tegelikult talle öelda tahaks. Eks ma sõltu muidugi matrjaalselt ka temast, eks ma seepärast ka karda üksi jäämist. Aga ma veelkord tänan teid.
Ma siiski väga soovitan, et enne kui sa oma suhte muid nüansse analüüsima hakkad, leia võimalus mehega tema kõrvalhüppest rääkida, sest selline "varjatud" teema mürgitab ja õõnestab suhet. Iga suhe põhineb vastastikkusel aususel ja avatusel. Teil see puudub, teie probleemid on ilmselt suures osas selle varjamise tagajärg.
Kui su mees on sinult välja pressinud, et kokku jääte ainult juhul, kui sellest tema afäärist ei sõnagi, siis see ei ole kellegi elu. Minu arust sa lollitad ennast, kui arvad, et selline kooselu klassifitseerub millekski, millest peab küünte ja hammastega kinni hoidma. Sul on juba praegu halb olla, tal on halb olla, teil on üksteisega halb olla, ka lastel ilmselt on kehv.
Teadmatus närib ja närib ja see närib su lõpuks pooleks. Kui te seda afääri selgeks ei räägi, siis lähete varem või hiljem kumbki oma teed.
Tere,
lugesin huviga teie mõttevahetust ning leian sealt palju häid ja toimivaid mõtteid. Usun, et hetkel on sinu jaoks, Annaliisa, peamine leida vastus küsimusele, mille ise püstitasid: kuidas ma saaksin endas selgusele? See tähendab, et hetkel võid mehe täiesti tahaplaanile jätta ning tegeleda hoopis iseendaga. Sul ei ole võimalik temaga konstruktiivset vestlust arendada kui sa ei tea, mida ise tahad ja vajad ja milleks valmis oled (piirid). Eespool on pakutud juba mitmeid variante, kuidas selleni jõuda (kirjuta üles oma tunded ja mõtted, pane paberile koos ja lahus elamise plussid ja miinused, mine nõustaja juurde).
1)Millist elu sa tahad, millised on sinu eesmärgid? Need on väga keerulised küsimused. Üks viis vastusteni jõudmiseks on kujutleda oma 100a. sünnipäeva. Kes on kohal, kus see toimub, mida tehakse, milline sina oled? Kui pilt on olemas, siis tuleb kõige olulisem osa: mida kohalolijad räägivad sünnipäevalapsest?
2)Leia üles oma peamised väärtused ja uskumused, mis puudutavad peret ja paarisuhet (N: "mees on perekonnapea" või hoopis "mees ja naine on kooselus võrdsed ja arvestavad üksteisega" jne.). Sõelu nendest välja kõige olulisemad. Tuleta meelde, millise eluseiga või kogemusega on see uskumus tekkinud/kinnitust saanud. Kas see uskumus aitab sind ka täna liikuda oma ideaalide/eesmärkide poole? Uskumustega on nii, et ühel hetkel nad tekivad ja on väga abistavad, kuid aja jooksul võivad nad pigem arengule jalgu jääda. Uskumused saavad ja peavad elu jooksul muutuma - kui me just ei taha paigalseisu. Vaid sellisel juhul juhime oma elu ise, vastavalt oma eesmärkidele. Toon ühe isikliku näite. Olen pärit toredast ühtehoidvast perest, kus probleeme nagu polnudki. Väga harva olin tülide tunnistajaks (kõrgendatud hääl või hoopis vaikimine) ning need üksikud korrad olid mulle emotsionaalselt väga rasked - ma ei mõistnud mis toimub ja miks toimub, nägin, et vanematel on halb ja nad on õnnetud ning needsamad tunded võimendusid minus mitmekordselt. Tulemuseks on see, et minus juurdus uskumus - tüli/konflikt on halb ja seda on targem vältida (siit võib veel edasi minna - et vältida, on oluline teistele meele järele olla). Mõistuse tasandil tean juba ammu, et selline uskumus töötab igas eluvaldkonnas minu vastu, tean ja olen ka kogenud, et konflikt puhastab õhku ja aitab edasi liikuda, kuid esmane reaktsioon kipub ikka olema pigem hoidumine kui julgelt tüli tervitamine. Tahan öelda, et väga oluline on oma uskumustel sabast kinni saada, et nad enam automaatselt sinu üle ei võimutseks, kuid sama oluline on seejärel ka oma tegusid vaadelda ja tähele panna, kas uus uskumus on ka tegudesse jõudnud või vaid mõttetasandile jäänud.
Oma uskumusi vaadeldes saad paremini aru, mida sa tahad ja vajad ning suudad seda ka teistele teada anda.
3) Ideaalidega on nii, et nad peavad olemas olema, kuid neisse ei tohi kinni jääda. Milleks ise valmis oled? Mis on vähim, mida elukaaslaselt tahad? Kuhumaani ise oled valmis painduma? Miks?
Ütled, et lastel oleks parem kui neil on olemas isa. Isa on neil alati olemas ükskõik, mida te omavahelise kooselu osas otsustate. Praegune olukord, kui isa ei söö perega koos ja magab eraldi, ei erine ju lahusolekust muu poolest kui et katus on ühine. Ja et lastel on terve hunnik tähelepanekuid ja ilmselt vastamata küsimusi/ärevaid emotsioone. Mistahes otsus ja sellest lähtuvad selgitused lastele on igal juhul parem kui praegune olukord. Kuna isa on lastega isegi rohkem tegelema hakanud, siis ilmselt on temagi jaoks lapsed üks olulisi teemasid, miks mitte ära kolida. Arvestades ka seda, et tal endal isa sisuliselt ei ole olnud ja ta ei taha sama saatust oma lastele.
Abikaasast rääkides - ilmselt ei oskagi ta teistmoodi suhelda (isegi kui tahaks). Kuna ta on ema ja vanaema pealt õppinud peamiselt manipuleerimist, siis see on pagas, millega on teda iseseisvaks eluks varustatud. Kõike on võimalik õppida kui on tahtmist. Selleks soovitan soojalt paari- või pereteraapiat. Ka iseseisvalt on võimalik, kuid kuna protsess pole lihtne ja tugevad emotsioonid on mängus, siis neutraalne juhendaja on väga abiks. Kuid kõigepealt: kas sinul on tahtmist? Seejärel: kas elukaaslasel on tahtmist kui sina oled selgelt teada andnud oma vajadustest ja piiridest?
Palju jõudu nendele keerulistele küsimustele vastuste otsimisel!
Maarika
Seejärel tuleb asja praktiline pool, mis puudutab majanduslikku toimetulekut. Siin on teadupärast igasugused võimalused olemas.
Ma tänan kõikide vastuste eest aga küsin veel edasi, ma pean neid veel mitmeid kordi lugema ja mõtlema. Näiteks Tartus kus oleks see koht kus on nõustaja kellega ma räägiksin. Veel on üks suur probleem minu jaoks mis vajaks lahendamist. See on see et mehe esimesele kõrvalhüppele sattusin ma peale juhuslikult. Meil oli tol ajal ühine meilbox, mina tegin, tema ei osanud. Ja ta rumaluke saatis sealt kellegile kirja, mida ma siis saadetud kirjade kaustast juhuslikult leidsin. Pärast seda tegi ta enadel eraldi kirjakasti ja kõik kõik tema asjad läksid parooli alla ja luku taha. Oma telefonil on tal mitu koodi peal ja ta vahetab neid järjepidevalt. tagatipuks käseb ta seda teha ka lastel ja just, et minu eest asju varjata. Saan aru, see on nõme et ma mingi aeg tema taga nuhkisin, aga ta andis selleks põhjust ja alati ma ka leidsin midagi. Nüüd aga sellist asja lastele sisse süstida, see on minu arvates totruse tipp. Kusjuures ta süüdistab mind alusetult laste asjades sorimises. Seda enam, et lapsed tegelikult ise ütlesid mulle endi paroolid, et kui mul peaks miski pärast vaja minema. Ütelge palun, kas ma saan asjast valesti aru, aga see paroolitamine on minu arvates haiglaslik.
Näed nüüd ise ka, et see kõrvalsuhte teema ei jäta sind niisama rahule. Olen täiesti veendunud, et selle info kättesaamine on sinu tulevaste plusside ja miinuste vedamise vältimatu eeldus. Kui sul seda ei ole, mis toimus enne, ega ka arusaamist või selgust, kuidas läheb tema "kõrvalsuhtel" praegu või kes täpselt su kõrval praegu elab, siis on plussitamine tühi vaev ja vaimunärimine, sest küsimusele "kuhu ma tahan liikuda?" vastamiseks pole sul piisavalt infot.
Jah Sul on õigus. Eile ta teatas, et ka praegu on tal teine suhe ja plaan meid jätta(miskipärast ta ütles et tal ei ole kuhugi minna et eks ta pea nullist alustama). Kõrvalsuhet otsib ta selleks, et tal ei ole privaatsust. Et mina nuhin ja sellega olen muutunud talle vastikuks. Rõhutasin et hakkasin nuhkima siis kui selleks oli põhjust. Raske on, väga raske.
Ma ei tea mida teha.