Ma olen otsinud abi,aga pole veel siiani saanud.Ma ei tunne ennast enam ära.Ma ei tea täpselt,millal see kõik alguse sai.
Lõpetasin gümnaasiumi ja läksin edasi õppima.Tutvusin endast vanema mehega,kellesse olin väga armunud.Lõpuks jätsin kooli pooleli,et saaks temaga rohkem aega veeta.Esiteks ei meeldinud talle minu tulevane amet.Sellega seoses olid meil juba tülid.Peale kooli lõpetamist jäin rasedaks.Ma väga tahtsin endale last.sain endale poja.Mehel on probleeme alkoholiga ja läheb sellega alati liiale.Korduvalt läksin tema juurest minema.Juba siis kui ma rase polnud,aga pidevalt tuli mulle järgi ja anus,et koju tagasi tuleksin.Mina nagu alati lasin ennast ära rääkida.Kui esimene laps oli üle aasta jäin uuesti rasedaks.Otsustasin,et teen aborti kuna esimene laps on veel nii väike ja veel on vara teist last saada.Mees hakkas mind ähvardama ja tegi skandaali arsti juures.Otsustasin,et mehe heaks võin lapse sünnitada.Selle otsusega tegin elu suurema vea.Kui sündis teine laps,siis ei aidanud mees mind peaaegu üldse.Mees kolis teise tuppa.öeldes,et ei saa end välja magada järgmiseks tööpäevaks.Iga öö oli minu jaoks piin kuna pidin kahe nutva lapsega hakkama saama.Nutsin koos nendega,aga mees ei teinud sellest välja.Kõige hullem,et ütlen pidevalt,et mina teist last ei soovinud ja vihkan seda last.Samas ma väga hoolin ja armastan oma lapsi,aga miski minu sees ütleb midagi muud.Olen koos kahe lapsega ära läinud,aga ikka kordub vana asi,et mees tuleb mulle järgi ja anub ning palub,et tagasi tuleksin.Minu vanemad ei suuda enam midagi teha kuna nad on näinud,et ma lähen ikkagi tagasi,mis nemad ka ei ütleks.Viimase piisa karikasse pani see,kui suvel avastasin,et mehel on armuke.räägib küll,et midagi tõsist polnud,aga ma ei usu teda.Ma olen kõige vastu ükskõikne.Nutan iga päev ja karjun laste peale põhjuseta.Olen mehele rääkinud,et ma kolin ära,et saan mina rahu ja saab tema.Kuid ta ei ütle midagi vaid seda,et ära räägi lolli juttu.Ma ei näe enam mingit väjapääsu.Ma olen vaimselt nii nõrk,et lasen ennast iga pisiasjal mõjutada.Vahest mõtlen,et surm oleks ainus väljapääs,aga laste pärast ei tohi ma seda teha...
Uskumatu ikka, et selliseid mehi on olemas, kes ei näe oma naist nutmas ja ei aita lastega
Sinu väljapääas oleks see, et sa läheksid lastega mehe juurest ära!
Ära enam meest kuula, las ta palub sind tagasi, aga sina ole tugev!
Oleks sa juba tookord ära läinud, oleks pool valust jäänud saamata. Aga oleks on paha poiss, mis seal enam.
Saa sellest vanast "jamast" elust lahti. Sa oled õnne ja rahu ära teeninud, samuti su lapsed-nad ei pea kannatama, et sina nende peale karjud.
Surm ei aita sinu lapsi(aga sellest sa saad aru).
Ole tubli ja ma tõesti loodan, et saad oma elu järje peale, saad olla õnnelik!
Väga kurb sinu lugu lugeda. Kui sul juba surmamõtted käivad, siis võiks abi olla psühholoogist. Vahel me vajame abi kelleltki kolmandalt, et sellest august välja tulla.
Minu arust on sul väga palju võimalusi. Aga ma küsiks enne.
Kas te olete abielus? Kui vanad lapsed on?
Esimene võimalus on lahkuda. Kas sul on töökoht, sissetulek, võimalik koht, kuhu minna? Keegi, kes aitaks sul lastega toimetada?
Teine võimalus on afäär paljastada (mehe vanematele, selle naise mehele, kui selline on olemas, oma vanematele, mehe töökaaslastele) ja siis lahkuda.
Siiski, ma tõesti soovitan rääkida psühholoogiga. See ei ole häbiväärt üldse, et me vajame abi. Igaüks vajab teinekord.
Me ei ole abielus.Lapsed on väiksed 2 ja 3 aastane.Olen kodune ja see on raskendanud minu lahkumist kuna pole õiget sissetulekut.Saaksin minna vanemate juurde,aga see oleks viimane võimalus kuna seal millegiga tegeleda pole.Suurem poiss käib lasteaias ja kuhugile mujale lasteaeda peaks kohta ootama.
Ma sooviks väga psühholoogi abi.Ma saan aru,et mul oleks abi vaja ja ma ei pelga.Kahjuks pole veel kedagi leidnud,kellelt abi saaks.
Kirjeldatud olukord on tõesti väga keeruline. Peaksite tingimata abi otsima kas pereterapeudilt või perenõustajalt. Ka perekeskuse Sina ja Mina kodulehe kaudu saate nõustamisaja broneerida. Kirjutate, et pole abi leidnud. Teadmata, mida te täpselt selle all mõtlete, rõhutan üle, et kindlasti on igaühel võimalik leida just talle sobiv nõustaja. Teie olukorras on kogenud asjatundja abi ja toetus kindlasti vajalikud. Kuid teiselt poolt on mõistagi vajalik teie suur tahe olukorraga toime tulla ja seda muuta.
Grammigi vähendamata teie valu ja kannatuste suurust juhin teie tähelepanu asjaolule, et sellises olukorras kannatavad eelkõige lapsed, kes on väga väikesed ja kaitsetud. Kõik, mis toimub vanematega, toimub reeglina ka nende lastega. Teisti ei ole see võimalikki, sest lapsed ja vanemad on teineteisega niivõrd lähedalt seotud. Teie täiskasvanud inimesena olete suures piires ikkagi võimeline toime tulema ka väga suure valu ja masendusega. On aga kujuteldamatu, et niivõrd raskete tunnetega, mis teid praegu valdavad, võiksid toime tulla lapsed. Seesugune emotsionaalne olukord on neile liialt ränk. Tuleks teha kõik võimalik, et säästa lapsi ja iseend.
Omal moel olete ju seda proovinudki, minnes koos lastega kodust ära. Siiski olete ikka tagasi tulnud. Äraminekki võib teinekord olla lahendus, enamasti mitte kõige parem, sest suhted jäävad klaarimata. Lõpetamata ja segased asjad meie elus aga kipuvad ikka ja jälle üles kerkima, nõudes lahendust. Lahenduse edasilükkamine võib pingeid veelgi suurendada, mis vähendab võimalust probleemidele mõistlikke lahendusi leida.
Usun, et eelkõige tuleks tegeleda suhete korrastamisega elukaaslasega. Kui suhe on sedavõrd kreenis nagu teie kirjeldusest aru saada võib, tuleks alustada praktiliselt algusest, st küsimusest: miks me üldse koos oleme; kas me tahame koos olla; mis meid koos võiks hoida? Ainult laste olemasolust nii kurb kui see ka ei ole ei piisa kahjuks, et üles ehitada toimivat paarisuhet.
Niisiis võiks esimene samm olla teineteisega rääkimine ja teineteise kuulamine. Kui selgub, et kummalgi on soov jätkata, peaks samm-sammult läbi rääkima ootused, mis mõlemal teisele on. Kirja järgi võib arvata, et kahekesi te oma suhte korrastamisega hakkama ei saa. Ent kuna olukord tundub ohtlik nii lastele kui ka teile, siis tegelda sellega tuleks tingimata. Kui saavutate mehega kokkuleppe, et lähete koos nõustamisse, on juba üks hea samm tehtud. Keerukates olukordades on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et keerukus lahendada. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks ja edasiminekuks. Asjatundliku juhendamise toel on võimalik tähtsamad kooselusse ja lastesse puutuvad asjad läbi rääkida, olgu suund edaspidiseks kooselu või lahuselu. Viimase puhul tuleks teha kokkuleppeid selles, kuidas laste kasvatamist jagada. Lapsevanemateks jääte ju oma elupäevade lõpuni.
Suhted ongi keerulised, ükski suhe ei toimi lihtsalt niisama. Kuid ikka on võimalus, et kui kriis läbitakse, hakkab suhe lõpuks toimima ja saab tugevamaks.
Palun ärge jätke end oma probleemiga üksinda.
