Ei oska enam ise toime tulla oma muredega. Meil 2 väikest last, üks peaaegu 3, teine 1-aastane. Kaks järjestikust last saada oli vist natuke liig, aga teine polnud planeeritud. Abi eriti kelleltki loota ei ole, olen koguaeg lastega üksinda kodus. Mees käib tööl ja ehitab maja. Nüüd on vanem laps küll lasteaias, aga ta kahjuks pidevalt haige. Väiksemal lapsel diagnoositi algav astma, ta on alates 7-elukuust ka pidevalt haige olnud. Öösiti kõõksub ja köhib, pidevalt valvan ta und ja hingamist. Ravimid pole siiani aidanud. Kõik see on tekitanud suure stressi. Mees on jäänud kaugeks ja võõraks. Viimased 2 kuud pidevad tülid, konfliktid. Nüüd paar päeva tagasi mees ütles - kui lapsi poleks, ta ei tahaks enam minuga koos elada, ta ei ole minuga õnnelik. Ta on rääkinud asjadest, mis teda minu juures häirivad ja ma olen lubanud ennast parandada. Põhiline probleem - armukadedus. Olen tõesti andnud talle nüüd rohkem vabadust, ei küsi enam, kus ta käib. Ja ta kasutab seda ära, on veel vähem kodus, kui varem. Aga ma arvan, et probleem pole ainult minus, vaid meis mõlemas, selles, et meil pole olnud üksteise jaoks üldse aega. Mees vist ei taha seda tunnistada. Tundub, et probleemidest rääkimine muudab meie suhteid ainult hullemaks. Mees nõustaja juurde ei ole nõus minema. Tundub, et mees on lootuse kaotanud, et meie suhe võiks veel õnnestuda, kuigi mina tahaks proovida. Ma ei tea, mida teha, kas jätta ta rahule, anda talle aega, või üritada ikka rääkida. Mul ei ole enda jaoks enam üldse aega ja pinge on nii suur, et ma ei suuda enam olla hea ema oma lastele, olen väga närviline ja kergesti ärrituv.
Probleem ei ole kindlasti ainult sinus. Abielu kreenis oleku eest vastutavad ikka mõlemad, kumbki vähemalt 50% ulatuses. Kui üksteise jaoks aega pole, siis pole ime, et üksteisest kaugenetakse, kuni hetkeni, kus ühele (või mõlemale) tundub, et armastust enam pole. Kindlasti oled kogenud, et kui su mees teeb sulle midagi head ja tähelepanelikku, siis sinus tärkavad tema vastu soojad tunded. Mida rohkem ta niiviisi panustab, seda rohkem need tunded õilmitsevad. Ent niipea, kui ta teeb midagi lugupidamatut ja hoolimatut, sinu tunded vähenevad. Selleks, et abikaasad saaks üksteisesse niimoodi panustada, üksteise emotsionaalseid vajadusi täita, peab varuma aega. Selle ajaga saab imesid korda saata.
Kas sa inglise keelt loed? www.marriagebuilders.com. Eriti artiklid:
Ma olen sealt saanud väga konkreetset abi. Meil oli varem nii, et üksteise jaoks leidsime aega, kui muust aega üle jäi. Absoluutselt kõik muu oli tähtsam toimetamine. Aga sellest oli selgelt vähe. Võtsime omale prioriteediks (sellesama saidi järgi) veeta koos vähemalt 15 tundi nädalas. Tundus võimatu alguses. Aga me oleme seda nüüd praktiseerinud üle poole aasta ja ma võin rahulikult kinnitada, et pärast 15 aastast abielu oleme me üksteisesse jälle armunud. Ja meil on mõlemal pingelised täistöökohad ning kaks teismelist last.
Vabaduse andmise ja armukadedusega on seotud teine väga oluline teema ja see on piirid. See ei ole hea, kui sa ei tea, kus ja kellega su mees ilma sinuta on. Selles osas ei maksa järeleandmisi teha. Sul on täielik õigus seda teada, nii nagu peab tema teadma sinu kohta. Vastavat infot tuleks anda vabatahtlikult, sest nii näidatakse üksteisele, et armukadedus või muud tunded on tähtsad ning neid ei ignoreerita. Abikaasa kõige tähtsam partner siin elus on tema abikaasa ja kellele veel siis oma käikudest täit ning ausat infot jagada?
Elu kahe väikese lapsega ongi keeruline, see on omal moel ka suhete proovikivi. Laste eest hoolitsemine võtab palju aega ja energiat, on seotud suure vastutusega. Kuigi me armastame oma lapsi väga ja ei kujuta ette elu ilma nendeta, panevad just lapsed tihti proovile kogu meie kannatuse, tarkuse ja vastupidavuse.
Kuid see kõik kuulub elu juurde. Ikka on tõusud ja mõõnad, harmoonilised ajad ja rasked ajad. Elu ei ole muinasjutt, probleemid ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida. Muidugi on tore, kui riide ja eriarvamusi oma elus vähendada saab. Ent kui probleemid ilmnevad ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks on vaja nendega tegelda.
Suhe on keerukas mehhanism. Tülidesse ja konfliktidesse võiks suhtuda kui suhte regulaatoritesse. Kes oled sina mulle? Kes mina olen sulle? Mis on mulle lubatud/keelatud? Aga sulle? Mida sina minult ootad? Ja mina sinult? Kus on minu mängumaa? Kus sinu oma? Kas mina tohin sinu mängumaale tulla, kas olen seal võõras või teretulnud? Jne. Jne. Tülide käigus otsitaksegi vastuseid nendele ja paljudele teistele tähtsatele küsimustele, kuigi pealispinnal tegeldakse justkui muuga.
Perekonna kujunemise ja arengu uuringutest on selgunud, et paarid tülitsevadki palju esimesed kooselu 2-3 aastat. Nende tülide käigus saab selgeks, kes on suhtes kes ning pärast seda tülide arv väheneb. Kui peres toimuvad muutused, näiteks sünnivad lapsed, on vaja suhet jälle uuesti reguleerida, et see hakkaks toimima ka uues olukorras.
Ent kui tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et nende käigus pole jõutud kokkuleppele. Kooselu on kohandumine. Kui kumbki ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Ei ole põhjust kahelda selles, et just toimiv lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane nii vaimselt kui ka füüsiliselt ilma et põhireeglites kokku lepitaks. Suhte alguses ollakse mõistagi nagu üks, kahe armunud inimese vahel piire ju justkui polegi. Kui see aeg otsa saab, tulebki hakata kokkuleppeid tegema, hakata jagama: vaimset ja füüsilist ruumi, rolle, majapidamisse puutuvaid ülesandeid...
Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tulevad tülid ja konfliktid, mille eesmärk on uue tasakaalu loomine.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob suurema läheduse inimeste vahele.
Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni.
Mõistagi on olukorras, kus pingeid on kuhjunud, väga raske ise selle olukorra reguleerimisega toime tulla. Asjatundja juuresolek ja suunamine oleksid ses olukorras kindlasti vajalikud. Ent kui see pole võimalik, on võimalik siiski püüda asjaga ise tegelda, andes abikaasale selge sõnumi, kui väga te tahate, et kooselu taas sujuma hakkaks.
Probleemidest rääkimine võib tõesti esialgu luua tunde, et nii need vaid suurenevad, ja see võib ollagi nii, kui teete seda emotsionaalselt kõrgelt laetud olukorras. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu.
aitäh nõuannete eest, sain nii mõndagi uut teada. Aga meil on üks suur erimeelsus, mida lahendada tundub peaaegu võimatu. Nimelt arvan mina nii, nagu Niitsegi kirjutas, et abikaasad peaksid olema üksteisele kõige lähemad inimesed, olema täiesti ausad ja avameelsed ja rääkima kõigest. Mind huvitab see, mida minu abikaasa päeva jooksul teeb, kus ta käib. Helistan talle võib-olla 1 või 2 korda päeva jooksul, et rääkida lastest või millestki muust olulisest, muidugi kui tal aega on. Kui mu abikaasa ei ole jõudnud harilikul ajal koju, olen talle helistanud ja küsinud millal ta jõuab. Minu jaoks on see oluline, olen rohkem selline plaani-inimene, kui ma tean, millal ta tuleb, oskan oma käike seada, õhtusööki planeerida. Olen talle seda kõike ka seletanud, kuid ta ei mõista. Temale jälle ei meeldi, kui ma küsin,millal ta koju jõuab või kus ta käib. Tema jaoks on see aruandmine. Ta arvab, et ma kontrollin teda ja piiran ta vabadust. Ta tunneb ennast nagu väike poisike, keda ema pidevalt kontrollib. Ta ütleb ka seda, et teda ei huvita, mida mina päeval teen ja kus käin. Kui olen näiteks sõbrannadega kuskil käinud ja tulen koju, ta isegi ei küsi, kus ma käisin - teda ei huvita. See aga tekitab minus tunde, et teda ei huvita üldse minu isiksus. Kui ta on sõpradega väljas ja on lubanud koju tulla 1-2 ajal öösel , aga ei ole tulnud, siis ma olen talle helistanud ja küsinud, millal tuleb. Ka see on teda väga närvi ajanud. Ta ei saa aru, et ma ootan teda ja muretsen. Nüüd, kui olen surunud oma tundeid alla ja ei ole talle viimasel ajal peaaegu üldse helistanud ja küsinud, mis ta teeb, ei ole siiski midagi paremaks läinud. Ja mina tunnen, et ma ei taha niimoodi ka elada, et ma ei tea üldse, millega mu abikaasa tegeleb. Kas sellele probleemile on võimalik lahendust leida? Abikaasal on tekkinud nii suur trots minu vastu, et tema vist ei soovi üldse enam suhet parandada. Samas lahku ka ei taha minna (laste pärast). Niimoodi ühe katuse all elada, aga mitte olla nagu mees ja naine, on väga raske minu jaoks.
Teist inimest me muuta ei saa. Saame muuta vaid iseennast ning seeläbi loota, et muutub ka teise inimese hoiak meie suhtes ning isegi tema käitumine. Hakka oma käikudest ise esialgu täiel määral aru andma, tee seda sõbralikult, hoolivalt. "Kallis, kuidas sulle sobib, kui ma lähen homme sõbrannaga kell 7 kinno? Ma tulen kell 10 koju."; "Mul on täna lastega tarvis arsti juurde minna, arsti aeg on kell 14, seal peaks umbes tund aega minema, seejärel lähen poodi, ja koju jõuan kella 16 ajal"; "Sa võid mulle iga kell helistada, kui ma ei saa parasjagu vastu võtta, siis helistan sulle esimesel võimalusel tagasi". Jne, jne. Katsu temaga käituda nii, öelda neid sõnu, mida sa soovid tegelikult temaltki kuulda. Ära pane üldse tähele võimalikke "ei huvita", "tee mis tahad" jms vastuseid, jää endale kindlaks ja tee paar-kolm nädalat proovi. Tavaliselt sellised asjad mõjuvad. Ma toon sulle näite oma elust. Kui me olime mehega nooremad, siis minu vanemate juurest koju tagasi sõites me kunagi ei helistanud neile koju jõudes, et me nüüd jõudsime koju. Meil ei tulnud see isegi pähe. Nemad aga, kui käisid meil külas, alati helistasid pärast. Läks aeg edasi ja hakkasime ka meie tagasi helistama. Meile tundus ühel hetkel, et see on vajalik. Hea võimalus tänada, et nad meid vastu võtsid ja ka teada anda, et nüüd oleme turvaliselt kodus. Läks aeg veel edasi ja nüüd on selle kombe üle võtnud ka minu mehe vanemad. Head asjad kipuvad nakkama Ma soovitan sul igal juhul proovida!
Ma soovitan sul igal juhul proovida!