Tere,
Oleme suhtes 7 aastat. Koos oleme palju asju läbi teinud. Aidanud ehitada ämma maamaja, rohkelt matkanud, üle elanud mehe keemiaravi ja saanud imetoreda järglase, kes on tänaseks 3-aastane.
Mure on aga selline, et oleme nö kaks kõva kivi. Ehkki armastus näib olevat suur ja murdumatu.
Mina olen pisut depressivne inimene aeg-ajalt. Siis ei tee ma eriti midagi peale tööl käimise ja muu hädavajaliku. Muidugi lapsele pühendun maksimaalselt. Mees on optimistlik, väga ettevõtlik ja asjalik, igati tubli.
Koos oldud ajaga oleme jäänud teineteisele võõramaks. Mina olen vaesest perest, tööinimene. Proovisin omandada kõrgharidust, kuid osutus keerukaks nendes tingimustes. Samal ajal on mees jõudnud omadega doktorantuuri. Väga positiivne ja tore, kuid sellest on nii palju pingeid tekkinud.
Esiteks minu kompleks, et ma ei kõlbagi enam nii haritud mehele oma keskharidusega ja lisaks mehe saavutusvajadused, mille täitumiseks kulub palju vaba aega.
Me mõlemad näitame oma tundeid palju välja. Temale ei meeldi minu vead (sh nö õpitud abitus, et ma ei jõua saavutusteni). Minule tekitab muret, et kuigi pereelu on aktiivne ja tore, ei ole meil teineteisega kahekesi olemiseks eriti aega ja energiat päeva lõpus. Tüüpsituatsioon on : õhtul laps magama, mees õppima või lugema ja hommikul hästi vara mees juba lahkub, tihti trenni enne tööd. Päris tihti näeb üldse meie elu välja nii: laps antakse teineteisele lihtsalt üle, et kumbki omi asju ajada saaks. Minul mõistagi neid omi asju palju vähem....
Olen selle üle proovinud nii- ja naapidi arutleda, lõppkokkuvõttes on see tema sõnul vingumine ja hala.
Nüüd siis juhtuski, et ühel seminaril ta tutvus kellegagi ja kohtusid mõned korrad. Rääkis mulle ise ausalt ilusti kõik ära ja kahetseb. Neiuga suhtlemine olevat mitte põhjus, vaid tagajärg meie suhtes. Täna lõpetas tolle suhte (eile kuulsin sellest esmakordselt).
Minul on ikkagi hinges kahtlus, kas meist saab niiviisi asja...
Olen väga õnnetu ja löödud. Parajas shokis alles veel.
Pidime võtma mõtlemiseks aega, kuid ta otsustas juba täna see suhe lõpetada ja on homme kodus tagasi... Ma ei tea... Peaksin vist ise nüüd mõtlema minema...
Lapsest on ka hullult kahju, et näeb sellist asja pealt.
Mida soovitate ette võtta suhte lappimiseks, kas nõustajast oleks abi?
Koostasin nimekirja meie koosolemise plussidest-miinustest ja mõned ideed, mis aitaks parandada omavahelisi suhteid. Näitan seda mehele ja ootan ka temalt ettepanekuid.
Tõde on aga see, et tema prioriteet on siiski karjäär. Mis tähendab, et ma pean lapse ja töö kõrvalt suutma ise mõned oma plaanid ellu viia.
Meest häirib, et olen kodus kinni ja nagu köögikombain.
Olen olnud 3 nädalat haige, kopsupõletikus ja põskoopapõletikus ning üsna loomulik, et olen selline kodune-tubane praegu.
Muidu harilikult teen veidi trenni ja oli plaan kursuseid võtta.
Nende saavutuste osas mõtlesin ka järele ja tegelikult võin küll pidada ennast õigustatult oma eriala spetsialistiks. Seda tõestab fakt, et ka tööpuuduse ajal saan vastutusrikkaid pakkumisi ning et igal juhul teen enda tööd väga hästi.
Kahjuks ei ole ma aga teadlane, mis ilmselt oleks rohkem tema maitse (see teine naine ju ka teadlane).
Hirm on, et ta siiski kohtab kedagi sobivamat minust ka edaspidi. Kas peaksin alla andma tunnistama, et asi on läbi?
See on nii raske kõige ühise tõttu, mis meil on
Olete suures mures oma suhete pärast mehega ja kardate, et ta võib ka edaspidi luua teisi suhteid ning Te ei tea, mis saab nii jätkates teie kooselust, perest.
Kiire ja lühike vastus oleks see, et kindlasti tasub minna pere- või paarinõustaja juurde ja mitte oodata kuni on juba hilja. Vähe kasu on psühholoogi juurde minekust siis, kui näiteks mehel on kellegi teisega kujunenud lähedussuhe ja ta soovib lahkuda. Praegu on ta ju otsustanud teise naisega suhte katkestada ja see on hea märk. Hea suhe ei tugine sellel, mis elukutset ja haridustase kellelgi on. Olulisem on ikka see, kuidas te teineteisega koos end tunnete, mis muudab teid teineteise jaoks oluliseks, eriliseks ja lähedaseks. Mis oli see, mis teid on teineteise juures köitnud, mis pani koosolemisest rõõmu tundma, mis varem oli teisiti, kui kõhklusi veel polnud ja mida tegite koosolemiseks, teineteisele pühendumiseks. Praegu on oluline hetk nendel teemadel rääkida ja tähtis on see, et te mõlemad tahate midagi teha suhte hoidmiseks ja ütlete selle välja.
Head teineteise taasleidmist!
Ma tänan vastuse eest!
Selgub, et meie olukord on ikka päris hull. Mulle tundub, et meespool ei tahgi enam minuga jätkata!
Ta ise ütleb, et tahab veel mõelda.
Alustan täna antidepressantidega ja jätan mehe lapsega mõneks päevaks omaette.
Ma kardan nii hirmasasti ja olen päris meeleheitel. Ta on valmis kõik niisama lihtsalt ära lõpetama. Ta nagu ei tahagi asja muuta.
Eile õhtul ütles, et muidugi proovime ja tuleb vaeva näha, täna teine jutt jälle....
Mul on nii keeruline oma tunnetega hakkama saada, olen kohutavas segaduses.
Nii, ma nüüd võtsin rahustit.
Rääkisime lahkuminekust. Et mis siis saab ja kuidas.
Selle kohta tegin ka nimekirja plussidest-miinustest, palusin mehel täiendada.
Siiski leppisime kokku ka nõustamise - mehe sõnul kasvõi sellise nõu saamiseks, kuidas lapsega käituda. Kõik märgid on nii ebameeldivad. Ta vist tõesti mõtleb meie suhte lõpetamisele.
Väga hästi saab aru, et tõenäoliselt ei õnnestu tal suhe ka kellegi teisega, aga minuga ka näib, et ei taha proovida.
Ma lihtsalt ei usu seda. Sisimas loodan ikka kõige paremat.
Nii tohtult halb on. Ma ei söö suurt midagi ja oksendasin närveerimisest.
Kuna laps on haige, siis muidugi kodus ja näeb nutust ema. Panin talle multikaid. Mees tuli juba hommikul koju tagasi, ei läinudki tööle. Seda minu sõnumi peale, et mind toetaks ja annaks usku tema juuresolek (sest eilse seisuga olime otsustanud proovida uuesti).
Nüüd siis annan talle võimaluse veelkord mõelda. Loodan, et ta ükskord otsustab ära, kuidas siis ikka jääb.
Sellisest olukorrast on võimalik välja tulla ning jõuda palju õnnelikuma kooseluni, kui jälgitakse kahte põhireeglit:
1. Afäär tuleb lõpetada nii, et su mees ei kohtu ega suhtle selle naisega enam kunagi (loomulikult üritab su mees leida miljon põhjust, miks ei saa seda teha, ole selleks valmis). Seda kahel põhjusel, esiteks hoiab see sinu mehe eemal võimalikust kiusatusest, teiseks on iga nende kohtumine sinule nuga südamesse.
See, et mees ütles, et "katkestas suhte", ei ole piisav. Nägid seda isegi, kui mõne päeva pärast muutis ta meelt (suure tõenäosusega nad suhtlesid vahepeal). Parim viis suhte lõpetamiseks on e-mail, mille sisu on sinuga kooskõlastatud (jällegi, usu mind, su mees oleks nõus midaiganes tegema peaasi, et ei peaks midagi sellist kirjutama). Äärmisel juhul peab su mees töökohta vahetama, kui muudmoodi kohtumist vältida pole võimalik. Arusaadav, et see on väga radikaalne, kuid kahjuks on ta juba piiri ületanud ja ei saa enam mõlemat - jätkata mingil tasemel suhtlemist selle teise naisega - ning samal ajal sinuga õnnelikku kooselu.
Muuseas küsimus - kui palju sa tead sellest "neiust"? On ta abielus/lapsed jne? Kui tal on juba suhe, siis parim viis see afäär õhku lasta on informeerida selle "neiu" meest või elukaaslast. Afäärid suudavad elus püsida ainult saladuskatte all, avalikustamine on neile nagu päikesevalgus bakteritele. Loomulikult, su mees saab selle käigu peale olema väga vihane, kuid su abielu elab üle su mehe viha aga ei ela üle afääri. Olen ise selle läbi teinud ja väidan kindlalt, et avalikustamine on parim relv mis sul eales olema saab võitluses petmisega. See võib tunduda paljudele "kättemaksuna", kuid tegelikult annab see võimaluse päästa oma suhe ja lapse tulevik.
2. Tuleb täiesti ausalt rääkida üksteisega oma emotsionaalsetest vajadusest ning alustada nende täitmist samuti lõpetada kõik käitumisharjumused mis partnerile haiget teevad. Seda ei tohi kindlasti teha üksteist süüdistavas või halvustavas vormis mis põhjustab kaitseseisundi, vaid rääkida pigem enesesse vaadates ("mina tunnen ennast ... kui sa ..." mitte "sa oled ..., sest sa ...").
Afääri võib võrrelda sõltuvusega. Kui su mees on nõus täitma punkti 1, siis ole valmis nn võõrutusnähtudeks. Ilmselt ei suhtu ta sinusse mõnda aega hästi ja leiab sinus ja kõiges ümbritsevas vigu, miks temaga nii on läinud nagu on läinud. Ära lase ennast sellest häirida (lihtne öelda, raske teha, tean seda omast käest), kui punkt 1 on täidetud, mööduvad need nähud ja su mees ei saa hiljem ise ka aru, miks ta nii halvasti käitus.
Kindlasti üritab mees sind praegu süüdistada selles, et tal kõrvalsuhe tekkis. Ma näen, et ta ongi seda juba teinud ("Neiuga suhtlemine olevat mitte põhjus, vaid tagajärg meie suhtes.", "oled nagu kodumasin" jne). Ära usu seda, see on väga inimlik reaktsioon leida alati süüdlane kelleski teises. Küsi endalt ja temalt - kas tal ei olnud muud valikut, kui sind petta? Kas oleks olnud võimalik tulla kõigepealt sinu juurde ja rääkida ausalt ja siiralt, mis teda häirib teie suhtes ja teha kõik suhte parandamiseks, mitte lisada olemasolevatele probleemidele miljon korda suurem probleem?
Jah, probleemide eest kooselus vastutavad mõlemad, kuid afääri eest vastutab 100% see, kes afääri "kasuks" otsustas.
Olen olnud samasuguses olukorras nagu sina ja õppinud need põhitõed oma vigadest. Üritasin leida nendest kahest põhipunktist kõrvalteed, kuid asi lõppes katastroofiga.
Seega, olulised on praegu kaks teemat:
- kõrvalsuhte 100% lõpetamine, ilma selleta on igasugune perenõustamine ajaraisk (seda ütles ka Marge Vainre paar postitust tagasi)
- suhtega töötamine, üksteise emotsionaalsete vajaduste täitmine. Nii nagu iga asi siin maailmas omapead jäetuna rikneb, nii ka inimsuhted (ehkki kaasaja meedia üritab miskipärast peale sundida illusiooni nagu sinu jaoks on kuskil keegi kellega kõik saab iseenesest sündima)
"Aga ei maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud armastus südamest tule..."
ütleb vana laulusalm...
Soovitused head, aga ikkagi jääb teadmine,et ma sundisin teda enda juurde jääma ja sellest teisest eemale hoidma.
Alati püsivad paremini need otsused mida inimene saab ise teha.
Afäär ei ole armastus. Afäär on sõltuvus, mis nagu kõik muud sõltuvused, külvab enese ees ja taga hävingut ja kurbust ning sööb ära ka lõpuks sõltuja enda. Afäär on pettustele ja valedele rajatud fantaasia, millel ei ole reaalse elu ega otsustega mitte mingit pistmist. Seepärast ei pea ka afäärisuhe tegeliku elu valgusele peaaegu kunagi vastu - petmisest alguse saanud kooselud lõppevad 95% tõenäosusega.
Mis puudutab sõltuvuse küüsi sattunud inimese "otsuseid", siis need on tehtud niikuinii tugevasti kaldu olles sõltuvusainele mingigi ligipääsu allesjätmise kavatsusega.
See tähendab, et sina, MB oled kaassõltlane. Nagu alkohooliku naine, kes käib ja peidab oma joodiku eest pudeleid, sest kui ta viina lähedale saab, siis võtab ka.
Sa pead terve elu käima oma mehe kõrval, teda hetkekski silmist laskmata, sest niipea kui ta mõne teise naise lähedusse satub, vahetab ta sind välja.
Huhh... ei tahaks sinu nahas olla.
Elada teadmisega, et su mees on tahtejõuetu tolgus, keda sa pead terve elu kantseldama?
