Katsu nii subjektiivselt, kui võimalik kirjeldada olukorda, leidmata siiski ajendit, põhjust, või tabamata hetke, mil kõik liiva jooksis.
Tutvusime 3a. tagasi. Kõik oli roosiline. Aja möödudes läbisime suurel hulgal muudatusi - elukohavahetused, ühise kodu loomine, muutus ka loodud pere koosseis (kui algselt tuli arvestada vaid teineteisega, siis liitusid meiega tema tütar ning minu poeg. Ühel hetkel olime neljakesi.
Häid lambaid mahub palju ühte lauta....Mei e pesake on tõesti väikene, kuid nii minu, kui teistegi tuttavate hinnangul siiski piisav kõigile....kui need lambad ainult sarvi kasvatama ei hakkaks.
Mingil hetkel agasid probleemid. Pinged majanduses kandusid üle meie vahele. Mina jäin töötuks. Ehkki olen võimeline panustama ühisesse eelarvesse piisavalt normaalseks äraelamiseks, ei tundu temale see piisav. Temalgi tööalaselt närvesööv õhkkond, pidevad koondamised ning kartus, et tema järgmisena nimekirjas. Pingete maandamiseks piilub palju pudelisse. Tühistest nägelemistest saavad füüsilised konfliktid.
Kuna soetatud vara, meie ühine kodu on juriidiliselt tema nimel - samuti usaldusel loodud suusõnalised kokkulepped enam ei kehti, kuritarvitab ta oma juriidiliselt korrektseid õigusi ning sõna otseses mõttes viskab mind ja mu poega kodust välja. Viha lahtudes palub jälle tagasi. Nii on see kestnud ca. pool aastat. Praegugi oleme pojaga sõbranna juures pagenduses.
Armastame teineteist, tean seda kindlalt. Teab temagi. Oleme proovinud neutraalses õhkkonnas istuda maha ning hakata pundart harutama, kuid iga kord päädib see sõnasõjaga. Karjumised, vihastamised. See, millest soovisime kõnelda, ei tulegi jutuaineks. Kerkivad süüdistused ja päädib kahe vihapalliga, kes põrkuvad eri suundadesse.
Ehkki ta on kutsunud meid tagasi koju viimastel päevadel, korduvalt, keeldun minemast, Sõbranna diivan ei ole just mugavaim lahendus, kuid parem, kui naasemine ning veereva lumepalli alla mattumine.
Ma ei soovi sõlmida kokku kordi ja kordi katkenud nööri. Tahan temaga alustada täiesti uuelt platformilt, kus kokkulepitu kehtib - seada sisse alused, millest ei ole võimalik lihtsalt taganeda.
Ma tean, et temagi soovib meie suhet parandada. Mõlemad oleme oskamatud, mõlemad kurdid ja pimedad teineteise hääle ja ilmumise kohta. Meie vahel on sein.
Ja ma arvan, et ei pea mainima, et kõige selle all on kannatajad ka lapsed.
Kust alustada? Kelle poole pöörduda? Sest omavahel me räägitud ei saa. Emotsioonide alla mattununa ei näe me vist kumbki, et meie vahel on sein, mille vastu põrkume, kui teinetteise suunas pürgime....
Tere, Calista!
Armastuse olemasolu ja suhtlemisprobleemidega on keerulised lood. Minu kogemus näitab, et peamine on taastata suhtes armastus, täita üksteise emotsionaalseid ja füüsilisi vajadusi ja sellega lahenevad ka paljud suhtlemisprobleemid. Suur osa "ütlemisi" tuleb sellest, et meie abikaasa/elukaaslane meile enam ei meeldi, ajab meid närvi, ühesõnaga käitub nagu viimane loll. Selline arusaam ei ole aga sageli põhjustatud sellest, et meie abikaasa ongi loll, vaid sellest, et armastuse ja poolehoiugaga meie vahel on kehvad lood, nendega ei ole piisavalt tööd tehtud, üksteise vajadustest on mööda vaadatud, need on täitmata jäänud. Miskipärast on laialt levinud seisukoht, et abiellusime ära/kolisime kokku ja nüüd hoolitseb meievaheline armastus iseenda eest. Ei hoolitse.
Või kui me suudame oma konfliktid lahendada, siis on armastus ka tagasi. Ei ole.
Aga kirjutad, et teie vahel armastus on, et asi on pigem saamatus/võimatus suhtlemises.
Abi- ja kooselus on oluline üksteist hoida ja kaitsta. Ja see, kelle eest me peame teist inimest kaitsma, oleme me sageli ... ise. Ju oled märganud, et kõige rohkem haiget saab sulle teha su mees, ilmselt suudad ka sina talle kõige rohkem haiget teha. Küll mees ja naine, aga siiski erinevad inimesed. Kui üks ütleb, et see teeb haiget, siis pole teise asi öelda, et ole normaalne. Haigetsaanu sõnu tasub uskuda.
Mõistlik on ENNE arutamist kokku leppida põhireeglites. Abielus tuleb arutelusid palju ette ja seepärast oleks vägagi mõistlik muuta need elu loomulikuks ja ühtlasi meeldivaks osaks. Peamine reegel peaks olema see, et terve arutelu vältel olete mõlemad sõna otseses mõttes üksteisele meeldivad inimesed, mis tähendab, et te kaitsete üksteise turvalisust - ei ütle halvasti, ei nõua, ei õienda ega muutu vihaseks. Niipea kui asi läheb käest, tuleb arutelu lõpetada. Ka see peaks olema mõlema poolt aktsepteeritud reegel. Alles siis, kui võite olla kindlad, et rahulik õhkkond on garanteeritud, olete te valmis arutlema hakkama. Selle juures on oluline reegel see, et mõlema inimese arvamused/seisukohad tuleb ära kuulata. Ja kaasa seisukohtadesse tuleb suhtuda respektiga. Arutelu üks väga olulisi eesmärke on jõuda kokkuleppele, mille suhtes mõlemad tunnevad entusiasmi ja rahulolu. Ja seda eesmärki ei tohi silmast lasta, sest kui üks ei ole tulemuse osas entusiastlik, siis hakkab temas hiljem kogunema vastumeelsus nii arutelude kui ka oma kaasa suhtes. Nõndaks, seisukohad kuulatud, tuleks minna ajurünnakule, et leida selline mõlemat osapoolt rõõmuga rahuldav lahendus. Kusjuures - teinekord tulebki lausa nõrkemiseni aju rünnata, et leida selline entusiastlik kokkulepe. Meil on kodus nii, et mõnda suuremat probleemi võime me arutada nädal aega, kuna emb-kumb pole tulemusega päris rahul.
Neli tähtsat sammast - meeldiv ja turvaline keskkond arueluks, üksteise seisukohtade respekteerimine, ajurünnak ja ühine entusiastlik kokkulepe.
Omavahel saab ka kokku leppida, et kui üks on väsinud, ärritunud, jokkis vms, siis arutelu mingil olulisel teemal toimub puhanud/kaines olekus.
Alustada võiksid sellest, et küsid tema käest, kas ta tahab, et teie omavaheline suhe paraneks ning kas ta on valmis selle nimel pingutama. Kui sul on temaga keeruline rääkida, siis võid kirjutada talle ka kirja.
Ma tänan vastuse eest. Ilmselt olengi rõhunud liigselt rääkimisele - mitte edasi lükkkamisele ärritatud oleksus vaid mis iganes hinnaga probleemi viivitamatule läbiarutamisele.... Katsun seda muuta.
Samas on varasemaid rääkimatajätmisi ning kui need kuidagi teemasse haakuvad, siis näib nagu me poleks kunagi omavahel rääkinudki! Ja jutuajamine katkeb enne, kui alata sai, sest mind ärritab, et on teemasid mida tema näilikult puudutada/arutada ei soovigi, kuid mis mind vaevavad ja millele kompromiss leidmata ning mulle näib et me selleni KUNAGI ei jõuagi, kuna me ju ei saa ärritumata seda arutadagi....
Teine huvitav asi, mis alles eile õhtul enese jaoks avastasin ja mida internetist just uurin on manipulatsioon. Avastasin, et minu lähedane sõna otseses mõttes manipuleerib minuga. Kuna ma ei ole hea alluja (mul ei ole kunagi eriti enesekehtestamisega probleeme olnud, ma leian), siis on ta läbi proovinud kõik klassikalised meetodid ning genereerinud ilmselt oma leidlikkuses juurde veel sadu meetodeid, millega mind mõjutada. Küsimus, nagu manipuleerimisele kohane - mida ta tahab...? Mis on tema eesmärk?
Ja minu jaoks muidugi peamine - Kuidas sellega toime tulla...? Nüüd, kui ma tean, millega tegemist, olen ma veelgi ebakindlam tuleviku suhtes, sest ei näe, kuhu see viib. Kas manipulaator manipuleerib alateadlikult või on tal kindel eesmärk, siht? Kuidas ma selleni jõuan?
Või on manipulatsioon lihtsalt inimese psühholoogiline omadus, mis saadab teda elu lõpuni, kui ta seda keeldub tunnistamast enesele ega sellega midagi ette ei võta...
....Ja tahtsin lisada, et keeruliseks teeb rääkimise igasuguste faktide salgamine, mis mind omakorda ärritab. Ilmselgelt räägitakse valge mustaks nigu niuh! Ja mina loll, sisemiselt keen, noogutan vaid....et konflikti ära hoida. Teisel juhul "helista sõbrale"....tõestan ära, et must on ikka must ja valge endiselt valge....viib see tema endast välja. Vihaseks siis mitte ainult minu, vaid ka sõbra ja kogu maailma peale.
Keeruline...keeruline....Ja ma lihtsalt ei tea, mida selle kõigega peale hakata....
Tegemist on looga, kus on tekkinud palju segadust ja erinevaid tundeid. Mulle näib, et hakkate mõlemad "ära kaduma" kogu selles virr-varris. Sellisel juhul on kõige rohkem abi kõrvalisest neutraalsest inimesest nt. psühholoogist. Segaduse lahti arutamiseks on vaja kõrvalt vaataja pilku, kes oskab olukorda hinnata ja suunata Teie järgmisi samme. Esimesele kohtumisele võib minna ka üksinda, et natukene oma muret selgitada. Psühholoogi juures oleks teil võimalik oma asju selgeks rääkida. Sellisel jutuajamisel ei pea teist kumbki vestlust juhtima, selleks on olemas kolmas inimene.
Võimalusi kelle juurde pöörduda on erinevaid. Kuna ei tea, kus täpselt elate siis esimesena võiks pöörduda oma piirkonna sotsiaalosakonda (nemad oskavad soovitada ka tasuta pereteraapia võimalusi). Varaliste segaduste ja kokkulepete osas saab samuti aidata sotsiaalosakond. Tasuta nõustamist pakuvad ka Kriisisabi Keskused, pereterapeutide kohta saab infot http://pereteraapiainfo.blogspot.com/.
Ennem psühholoogi juurde pöördumist tasub veel proovida mehele kirjutamist. Sageli on kirjutades palju lihtsam oma mõtteid, tundeid, muresid väljendada. Kirjutades jääb ära suur emotsioonidetulv, mis sageli segab vestlust. Samas on väga oluline kirjeldada oma tundeid kirjas.
Seega on võimalusi, mida proovida ja katsetada.
Tänan vastuse eest. Samale järeldusele jõudsin ise ka ja kõnelesin teise poolegagi. Esmalt nõustus. Aja sain alles 22.oktoobriks ja valisin mitmel põhjusel www.sensus.ee kliiniku.
SENI on aga vaja kuidagi hakkama saada. Ise üritan kontakti vältida, et asjad veelgi enam kiiva ei veaks. Selline pere puhkus - puhkame pereolemisest ja teineteisest. Aeg klaarida oma mõtteid ning paika seada prioriteete. Tema küll otsib kontakti, kuid konflikti vältimiseks/süvendamiseks keeldun. Tõmban hinge ja vaatan lakke. Raske on. Aga ma ei oska muud ka targemat teha....sest kardan pigem hullemaks, kui paremaks suhteid ajada....
Kas te olete omavahel kokku leppinud, et senimaani võtate teineteisest puhkuse või sa oled selle üksi otsustanud? Sest kui mees ei tea sinu otsusest midagi, siis tema teadmatuses hoidmine ja tema vältimine võivad asjad omakorda hullemaks teha. Siin võib juhtuda see, et tahad paremat, aga saad hullema, kuna sa pole teistpoolt oma otsusesse pühendanud...
Mina soovitan kontakti tingimata mitte vältida ja püüda olla üksteise vastu võimalikult kena. Anda kindlasti teada oma soovist psühholoogi juurde minekuni hoida rahu majas. See muide aitab ka niisama teie mõlema mõtteid selgitada.
Kas tema on ka psühholoogi juurde minemas? Paarisuhte puhul peaksid mõlemad abi saama.
Muidugi on ta teadlik psühholoogi juurde minekust. Lihtsalt mina ei ole teadlik, kas ta soovib tulla, kuna ta muudab oma meelt ja keelt nagu vahelduv pilvisus. Aga aeg ja koht talle teada.
See ei ole kokku lepitud, et võtame puhkuse - Lihtsalt võimatu on temaga mingilegi kokkuleppele jõuda ning IGAST sõnast ja teemast tuleb sõnasõda. Niisiis ma lihtsalt otsustasin selle puhtalt omaenese vaimse tervise kaalutlustel, et olen temast seni eraldi, kuni puhverisik meie vahel seisab. Paraku ei ole meil kuigi subjektiivseid ühiseid tuttavaid, kes seda seni võiks teha.
Tülist on saanud kius ja kius minu suunal keerab mind veelgi enam üles, mis omakorda muudab võimatuks temaga rahumeelselt suhelda.
Mul ei jää muud, kui loota, et ta tuleb nõustaja juurde nimetatud päeval/ajal/kohta. Kui mitte, on ta ette ära näidanud oma huvipuuduse midagi lappida.
Pean sellest tegema omad otsused siis ja eluga edasi minema.
