Olen olnud pikemat aega kaugsuhtes mehega, kel on seljataga pikem kooselu ning sellest sündinud ka laps. Meie suhe on täiesti avalik ning mina ei olnud ka see, kelle tõttu tema eelmine suhe purunes. Lihtsalt kooseluni pole me veel jõudnud. Oleme sel teemal küll palju kordi arutlenud ning saan aru, et kui soovin kooselu selle mehega, siis pean suurema elumuutuse tegema mina. Tema on igati päri, et koliksin tema juurde. Aga...Siin, kus praegu elan, on minu kodu, sõbrad, vanemad. Tuleb tunnistada, et kardan seda muutust. Miks? Põhipõhjuseks on see, et sooviksin, et mees tekitaks minus kindlustunnet, oleks täielikult minule, meie suhtele ja meie ühise pere loomisele pühendunud. Sooviksin tunda, et see, et oma lähedastest kaugele kolin ja oma elu nii palju muudan, tähendaks seda, et minu mees on minu uus pere, saab olema minu jaoks see kõige lähedasem isik. Tegelikult aga valdavad mind hoopis sellised tunded, et tegelikult on mehel eelmine pere olemas, sellest pärit laps, kelle suhtes tal on kohustused. Tunnen, et tema eelmisel elukaaslasel tavatseb vaid mingit abi paluda, ja mees tuleb talle vastu. Sellest tulenevalt tunnengi, et mehe eelmisel elukaaslasel ja lapsel on justkui suurem "õigus" minu tulevasele elukaaslasele ning ei saa temalt kunagi oodata täit pühendumist meie suhtele. Ärge saage valesti aru - minu jaoks tundub täiesti loomulik, et pean meest "jagama" tema vanemate, töökaaslaste, sõpradega. See tundub minu jaoks igati loomulik. Aga fakt, et pean teda "jagama" tema eelmise naise ja lapsega, hirmutab mind ning tunnen, et ta ei ole päriselt "minu pere". Ma ei tea, kas minu jutt tundus arusaadav ning kas on loomulik, et mind sellised tunded valdavad. Jah, teadsin kohe temaga kohtudes, et tal on laps ning seljataga üks kooselu, aga lootsin ikka, et meie suhte arenedes jääb see osa tema elust kuidagi tagaplaanile ning ei suutnud ette näha neid tundeid, mis mind valdavad siis, kui tuleb teha otsus ning temaga kokku kolida. Tunneksin end märksa kergemini siin, kus praegu elan ja töötan ning sooviksin ülekõige, et hoopis tema tuleks siia, aga seda ta ei tee. Aga tema juurde kolides kardan jääda üksi, eelkõige hingeliselt. Mida teha? Kas peaksin üldse lõpetama selle suhte? Nõudma temalt vähemalt ajutiselt suuremat pühendumist meie suhtele? Kuidas toimida?
Mehe lapse ja tema emaga jääb mees ju seotuks ikka suht eluaegselt.sellega pead sa arvestama - tahad sa seda või mitte. Mõtle nüüd veidi reaalselt ja täiskasvanu moodi - lapsevanemad jäävad ikka omavahel seotuks ja see on tegelt hea märk. Sest näitab sulle juba ette ära, et mees on hooliv ja vastutusvõimeline ning süda on õige koha peal.Ehk see praegu ei väljendu just sinu kapriiside kaudu, aga siiski.Sest kui ta oleks hoolimatu oma lapse ja tema ema vastu, kehtiks see varem või hiljem ka sinu vastu.See, et nad on lapse saanud ei muuda veel last ja tema ema sinu vaenlasteks. Elus vahel juhtub nii, et inimesed kes kokku elama ei sobi, saavad lapse.See, et mees oma vastutust kannab on ju hea.Mina kardaks pigem meest kes nö minu pärast oma eelmise pere tahaplaanile jätab.See näitaks vaid tema ülimat egoistlikkust ja hoolimatust teiste tunnete suhtes.Isegi kui tunned ennast ebakinldana - see pole mehe ega ka tema ex suhte süü. Põhjused on ikka sügaval sinus endas.Miks sa meest ei usalda? Põhjused võivad olla hoopis mujal kui otsitud mure eelmise pere suhtes. Miks sa arvad, et sind saab armastada vaid tõeliselt siis, kui teised on unustatud ?
Ja eks ole ju loomulik, et mees soovib säilitada oma suhteid ja lähedust oma lapsega.Armastust oma lapse vastu ei kustuta normaalsel mehel ükski uus naine.Ega ta sind sellest vähem armasta.Tegelt eks sellega on minu arust nii, kuniks sa ise sellest probleeme kuntslikult ei tekita - neid ka pole. Ja pead ju aru saama - minevikuga mees on minevikuga mees. See on nagu uue või kasutatud auto ostmisega - uus on uus ja kasutatud on kasutatud.Eeldada uuelt, kasutatud auto madalamat hinda ja kasutault, uue omadusi, on ülim naiivsus. Mõtle oma eelduste üle, kas need on ikka reaalsed mehe suhtes ? Ka temal on õigus oma tunnetele jne.
Räägi mehega ja ürita aru saada ka tema tunnetest - kas ise jätaksid oma lapse seepärast, et uue armastusega õnne proovida ? Räägi talle oma tunnetest ja hirmudest - kuidas tema teie kooselu näeb ? Millist tulevikku tema ootab ja loodab? Milliseks tema arust teie kõigi suhted kujunevad ? Mis on talle oluline.Mis oleksid piirid sinu jaoks? jne jne
Lisaks on välja selgitada mis on sinu tegelik hirmude põhjus - mida kardad? Või kas oled ise ebakindel selles suhtes ja kannad oma hirmud partnerile üle ?
Enne surt elumuutust tulekski kõik need küsimused läbi arutada. Hiljem kõigil kergem.Ja tead ka oma kohta mehe elus ja nii saad teada ka seda, kas üldse ihkad seda kohta.Ole eelkõige enda ja teiste vastu aus.Pärast neid eeldusi ja valesti arusaamisi klaarida on tunduvalt raskem ja valusam.
Edu !
Ega's ma püstitanud seda teemat selleks, et kuulda seda, mida isegi tean - minevikuga mees on minevikuga mees. Pigem küsisingi, et kas minu tunded ja ootused on väga väärad, kuidas oma mõtlemist muuta, kuidas mees võiks käituda või mida öelda, et end kindlamana tunneksin. Kuidas tema saaks tekitada minus rohkem tunnet, et mina ja tema oleme pere ning kuigi tal on eelnev kooselu ja laps, on meie suhe ja selle tulevik tema jaoks siiski kõige tähtsam? Neid küsimusi oleme tegelikult mehega korduvalt ka arutanud. Pigem on probleem selles, et hoolimata vestlustel neil teemadel ei ole me kumbki päris täpselt aru saanud, kuidas peaks käituma - mida tema peaks tegema, et minus suurendada kindlustunnet ning näidata oma pühendumist ning mida mina saaksin teha, et ma niimoodi ei mõtleks ega tunneks.
Väga teretulnud on kommentaarid nendelt, kes on kunagi samas olukorras olnud. Kuidas olete oma tunnetega toime tulnud? Kuidas ja kas olete suutnud edukalt käivitada pereelu mehe või naisega, kel on juba seljataga üks koos- või abielu? Kas ja mismoodi on aja jooksul teie kindlustunne kasvanud?
Palju häid mõtteid on juba kõlanud Emma vastuses ja ei hakka neid üle kordama.
Proovin vastata Sinu konkreetsetele küsimustele nii täpselt kui võimalik.
Teiseringi kooselud ja lahutused on Eestis sagedane nähtus.
Kindel reegel on see, et lahutatud inimene vajab aega. Eelkõige aega selleks, et eelmisest suhtest ülesaada ja kohaneda uue eluga. Sõltuvalt inimesest jääb see aeg ühe kahe aasta vahele. Aeg loob tasapisi selgust mõtetes ja tunnetes.
Kuidas aga toime tulla oma tunnetega mehe suhtes, kellel on varasem suhe? Siin ei ole ühest vastust, inimesed on erinevad ja nende minevikud on erinevad. Kindlasti tuleks omavahel rääkida tunnetest, mida üks või teine kogeb seoses kooselu alustamisega. Võib juhtuda, et Teie mõlema jaoks pole veel õige aeg alustada koos elamist.
Ebakindlustunde ja hirmu taga võib sagedasti olla peidus mõni varasem haiget tegev elukogemus (nt. oma vanemate lahutus). Sellisel juhul, peab mõnikord pöörduma psühholoogi juurde, et saada aru oma tunnetest, mõtetest ja nende põhjustest.
Pereks kasvamine toimub ajapikku, samuti vajab paarisuhe aega. Paarisuhte aluseks on usaldus ja osade asjadega leppimine, mida muuta ei saa. Mehe varasemat elu ei saa muuta. Sellega saab leppida tasapisi ja omal moel. Siia vanarahva tarkus "Muuda asju, mida muuta saad ja lepi nendega mida muuta ei saa. "
Kooselu alustamine on tähtis samm, mis vajab kohanemist ja aega. Panen Sulle kirja mõned küsimused, mille üle võid ise mõtiskleda.
Mis juhtub Teie suhtega siis, kui Te veel kokku ei koli?
Kas on võimalus jätta endale mõneks ajaks taganemistee ehk praegune kodu? Teisisõnu võib kooselu proovida katseajaga, et kogeda uut elu ja läbi selle jõuda oma tunnetes selgusele.
Lõpetuseks veel mõned mõtted. Iga suhte alustamine on omal moel risk, millele ei saa anda 100% garantiid. Inimesed muutuvad ja ajad muutuvad.
Mehel, kellel on olnud varasemast elust perekond, jääb see alati varjuna selja taha. Küsimus on selles, kas ma tahan sellega leppida või ei. Igal asjal on meie elus hind, kas Sinu suhe selle mehega on nii palju väärt, et tema varasema eluga leppida või ei? Mis hind on sellel suhtel ja kui palju oled Sa valmis pingutama?
Palju küsimusi ja kõik vastused on olemas Sinus endas. Kindlasti leiad osadele küsimustele ise vastused, osadele koos mehega ja vajadusel võid külastada ka psühholoogi.
