Tunnen, et enam ei soovi selles kodus olla ja elada. Miskit kindlat nagu polekski. Me hakkasime koos elama lihtsalt, Olime ikka armunud ka, juttude järgi tema vist isegi rohkem. Mina kolisin ise tema juurde ja tema ära ka ei ajanud. Laps nüüdseks juba koolis.
ABIKAASA ON VÄGA HEA ISANA!
Kuid mingi aeg 5-6 aastat tagasi käis nagu praks seest läbi ja kõik. Oli vist temalgi see mingi aeg läbi käind - mina ei märganud.
Igatahes mina olin oimetu. Ta otsustas, et jätkab minuga suhet.
Siis hakkas mul kõik allamäge minema, tulin pikaajaliselt töölt ära ja minust on saanud pidev töövahetaja. Kodus asjad nagu on ja ei ole ka. Oleme õnneks oma meelest üsna avameelsed ja kui miski sügavalt ärritab, siis ikka räägime ka kuid.....ise olen tühi.
Olen hakanud inimestest eemale hoidma ja pelgama ka tuttavaid.
Käisin ka depressiooniga ravil, kuid arst kirjutas ainult tablette välja ja see oli ka kõik, lõpetasin ise tablettide võtmise. Tundus mõttetu raha raiskamisena.
Pärast seda sai minust vastik mõmm kes enam oma arvamust välja (kodus) ei kartnud öelda. Abikaasale oli see üllatus, sest ta oli mind harjunud nägema enamasti silmad pihus. Palju muutus, suhe sai humoorikama ilme, sest hakkasin ka sarkasmi kasutama. Kuid midagi oli ikka puudu. Vahetasin ikka tööd ja olen praegugi töötu.
Viimase aasta jooksul olen maha rahunenud ära kolimise mõttest. Võibolla masust , võibolla millestki muust.... mine võta kinni.
Aga see tühjuse tunne ei kao, see elab nagu kivi seljas ja matab. Üks äkki tagasitulnud mõte on ainult peas MA TAHAN SIIT MAAKONNAST ÄRA KAUGEMALE SEST ENAM EI SUUDA. Koos lastega.
Aga mees ei taha sellest kuuldagi. Oleme muidu rääkinud lahkuminekust, kuid minul pole kusagile minna. Pole mul ka sellist raha et kusagile osta midagi. Laps on isa laps ja see on ka kinni hoidnud. Nende suhe on eriline ja ma olen võimetu seda lõhkuma. Isegi selle nimel, et enese elu saaks uuesti alustada.
Ta kahtlustas, et mul on keegi.Teda häiris et miks ma enam ei räägi eriti. Aga nagu ta ise oleks lobamokk?
Ma ei taha enese kõrvale uut meest, sest ei tunne vajadust. Tean ka et ei kestaks seegi suhe kaua.
Loen palju sellist kirjandust mis õpetab toime tulema erinevates situatsioonides. Aga millalgi ma murdun ja siis vajun oma sisemusse. Nüüd on see jälle ja ma olen nullis. Täiega.
On selline tunne et elus vaja kindel lehekülg pöörata ja alustada millestki teisest. Aga enam valu ei kannata. Nii raske on otsuseid teha.
Tere! See millest kirjutad on tuttav tunne väga paljudele naistele. Kirjast õhkub igatsust, väsimust, pettumust, lootusetust, üksindust ja kurbust. Igatsus aga ülekõige. Kui ridade vahelt lugeda, siis tundub, et igatsed väga armastust. Armastus on Sind puudutanud, kuid selle on varjutanud igapäevane rutiin. Kui kaks inimest kooselu alguses teineteist tõeliselt armastavad, siis on vundament edasiseks eluks olemas. Tuletage meelde neid ilusaid hetki, mis on jäänud aastate taha koos elukaaslasega. Kas elukaaslane on öelnud, kui väga ta Sind armastab ja vajab? Kas meenub möödanikust midagi sellist, mis tekitab hetkelise õnnetunde?
Armastus vajab toitu, muidu ta hääbub. Peale lapse sündi on mõned naised hõivatud lapsega sedavõrd, et mees jääb tahaplaanile. Nii kaugenetakse. Süüdi ei ole selles kumbki, kuigi tundub, et teine nii ja naa.
Töökohtade vahetusega otsid elamusi, vaheldust. Uue uudsus kestab vaid mõne nädala, jälle tüdimus ja ära. Tundub nagu otsiksid Sa tegelikult ennast. Võimalik, et Su elus on olnud kriise, mis jäänud läbi töötamata. Kas Sul on iseendas hea olla? Millal viimati tundsid rõõmu? Kui arst on kirjutanud antidepressante, siis ravikuur kestab vähemalt 3 kuud ja rohkemgi. Depressiooni üks märkidest on pidev rõõmutu raske olemine. Peaksid võib-olla eelkõige jätkama depressiooni ravi. Antidepressandid ei lahenda eluprobleeme, nad aitavad inimest ennast aitama. Kindlasti vajad psühhoteraapiat kõrvale, et lahti harutada endas need sõlmed, mis elu on Sinusse sidunud.
Enne kui hakkad muutusi elus ette võtma, vaata võib-olla annab ehk enne seda üht-teist siinsamas ära teha.
Meenuvad mõtteterad:
Kõik, mida Sa otsid, on siinsamas Sinu lähedal olemas. Inimene ajab taga seda, mille eest ta ära jookseb.
Paraku on see nii.
Parimate soovidega
Ene Raudla
Armastus on see mida ma tõesti väga vajan. Eks see enese uuesti leidmine ja edasiminemine on tükk tõsist tööd ja tegemist. Kui saaks lahti enesesüüdistamisest siis on elul ikka palju pakkuda. Kui ainult oskaks vaadata.
Lugupidamisega
Tere taas!
Ei ole mõtet ennast süüdistada. Sa ei ole milleski süüdi. Armasta ennast sellisena nagu oled. Me teeme elus igasuguseid valikuid ja otsuseid, mida tagantjärele ehk kahetseme. Kuid sellel hetkel kui me seda tegime, ei olnud meil seda tarkust mis praegu. Seega andesta eelkõige iseendale. See aitab vabaneda süütundest. Oled parim ema oma lapsele ja parim naine oma mehele. Oled ilmselt ka väga tundlik, sest tundlikud inimesed elavad oma sisemisi hingelisi kriise üle sügavamalt. Kui väljume ka raskemast kriisist pea püsti, siis on see suur edasiminek. Vahel peabki raske, isegi vastikult raske olema, kuid siis tuleb maksimaalselt ennast kokku võtta ja tegutsema hakata. Lõpetatud tööd annavad tunde, et ma suudan midagi. See hakkab tootma sisemist rõõmu. Rõõm hakkab iseenesest edasi elama ja kergendab hinge.
Sa ei ole milleski süüdi. Oled otsinud ennast. Äkki oledki leidnud enda just sellisena nagu oled. Vaata ja imetle ennast. Luba olla endale see, kes Sa just praegu oled.
Meeldivaid avastusi soovides
Ene Raudla
Ene Raudla
