Juba tükk aega tunnen, et ei oska ise enam, otsustasin nõu/abi saada, alustan esialgu internetist..
Kogun juba ammu endasse muresid, mis vajaksid lahendamist, aga millegipärast ei suuda või ei julge ma elukaaslasele oma tunnetest rääkida, kuna enamus on seotud tema käitumisega. Üldsegi ei arva, et ise kõik õigesti teen, vastupidi, suurim viga ongi minupoolne, see, et ma ei ütle välja, mis mulle ei meeldi. Ilmselt ma kuidagi alateadlikult väldin konflikti, tahaks rahumeelselt hakkama saada, aga kardan, et ei oska õigesti end väljendada ja tulemus on hoopis mehepoolne solvumine ja ikka jääb jutt rääkimata..
Pealtnäha on meie suhe ok, ei tülitse, paljudes igapäevaasjades oleme ühte meelt. Räägime küll ja arutame, aga mitte suhte ja tunnete teemasid.
Ma ei saa aga nõustuda sellega, kuidas mees käitub ja suhtleb lastega. Pidevalt on kulm kortsus, toriseb, pisemagi probleemi puhul (laps ajab piimaklaasi ümber) läheb endast välja ja sageli tõstab ka laste peale häält. Ise ta põhjendab oma närvilisust ja rahulolematust probleemidega tööl, st kõik teised tööl on lollid ja tööreeglid on nõmedad. Mina usun, et probleem on temas, töökoha vahetuse järel oleks uues kohas varsti sama.
Ühel hetkel võib mees olla väga lahe ja tore ja seltskondlik, teine kord aga tige ja torisev. Suhtleme ainult väga tuttavate sõpradega, aga ka nende juurde minek mind alati hirmutab, kunagi ei tea, mis tujus mees on. Nt istub ta nurgas ja ei räägi sõnagi, kui küsitakse või midagi pakutakse, nähvab kurjalt ei taha! Või: lähme perega metsa jalutama, tuleb meeleldi kaasa, aga ühel hetkel metsas kõnnib kaugele ette või seisab kulm kortsus eemal kuni lapsed käbisi korjavad.. Issi tuleb töölt, lapsed jooksevad rõõmsalt vastu, vahel hüpitab rõõmsalt neid, teinekord toriseb juba uksel, mis te tormate, issi tahab kõigepealt süüa. Rääkimata sellest, et laste kilkamine segab teleka vaatamist.
Sõpru tal pole, väljas ei käi, alkoholi ei tarbi, hobisid pole.. lõõgastuda ta ei oska. Igal võimalusel ta kas magaks või vaataks telekat. Kui leiab mingi tegevuse, siis on samas rahul ja tegeleb sellega meeleldi (olgu see näiteks kasvõi koju mingi riiuli või vaiba otsimine).
Olemas on meil maakoht (minu vanemad), kus võib (aga ei pea) teha igasuguseid töid (nii füüsilisi kui meelelahutuslikke tegevusi), ise räägib, et hea meelega teeks midagi, aga kui sinna lähme, enamus kordadel magab või toriseb niisama.
Samas pakub teinekord lööb meeleldi kaasa või aitab mõnel minu tuttaval midagi teha.
Ma ei oska ette näha, millal tal mingi tuju, pealtnäha paha tuju tekitajat pole.
Tahaksin teda kuidagi aidata, aga ei tea, milles tema probleem tegelikult seisneb.. annan talle piisavalt omaette olemise aega, alati kutsun kaasa, aga ei käsi kunagi tulla.
Olen mõelnud, äkki paneks kõik kirja, mis mind häirib.. paluks paar päeva seedida ja siis arutaks..? Vahel tahaks vahendajat, kellele ära rääkida, kes talle edasi selgitaks.. aga sõpru temal pole, minu sõbrannad ei tahaks (teda tundes) seda rolli endale võtta. Ämm? Olen temaga tagasihoidlikult arutanud mõnda asja, ta on minuga nõus ja mõistab, aga ütleb, et nojah.. selline ta on jah..kõik.
Tahaks nõu, kuidas edasi minna.. olen mõelnud isegi, et jooks end purju, äkki tuleb julgus rääkida.. aga me kumbki eriti alkoholi ei tarbi ja see tundub ka pisut labane..
Kokkuvõttes, kogun endasse, ajan ka end seeläbi närviliseks, samas ei saa ma endale lubada sellist käitumist, lapsed ju kannataksid. Nii olengi vait, väldin teema tõstatamist, kui väga häirima hakkab, lähen lastega välja või üldse mõneks päevaks maale.. aga see ei lahenda probleeme.
Loodan, et suutsin pika jutuga selgitada pisut, mis mind vaevab. Endal korraks ikka parem kui saab ära rääkida.
tahtsin veel lisada (kui juba südamepuistamise ette võtsin), enda käitumisest selle tulemusel. Olen võtnud kogu lastega tegelemise enda kanda, samas tahaks ju, et isa ka lastega tegeleks? Ma ei raatsi lapsi temaga üksi jätta, sest kardan, et lapsed peaksid kogema torisemist ja võibolla isegi karjumist. Minu juuresolekul see nii on, ise ta väidab, et lapsed on siis emmekad ja vinguvad muudkui, kui mind aga näha pole, on lapsed superhead..?!? Võibolla tõsi.. Samas tunnen ise, et tahaks vahel, et keegi võtaks hetkekski vastutuse endale (saaksin tunnikesegi endaga tegeleda). Vahel tulebki mul seepärast "rihm maha" ja vihastan nt laste peale.. ja siis pärast ise niii põen. Üritan küll alati ruttu rahuneda ja selgitan lastele, miks emme kurjaks sai. Aga ma ei taha niisugune olla! Õnneks on mul väga pikk kannatus tekkinud ja lapsed kogevad minupoolset endast välja minekut harva. Saan aru, et olen ise süüdi, käitun valesti, et "kanaema" mängin ja lapsed kõigest (endast ka) palju palju tähtsamaks sean. Aga ma tõesti ei taha, et minu pojast kasvaks samasugune tigedik ja toriseja nagu tema isa .
Teie kirja põhjal paistab mulle, et pere on Teie jaoks ääretult oluline, samuti igaühe rahulolu ja üksteisemõistmine. Muretsete, kuidas toetada meest, kuid samal ajal tahate ka, et lapsed end hästi ja turvaliselt tunneksid. Olete kannatlik ja püüate mitte endast välja minna, kuid olulistel häirivatel teemadel jäävad mehega jutud pidamata kartusest saada valesti mõistetud ja hirmust rikkudas omavahelist läbisaamist. See oli nüüd minu mulje, tegelikult võite küsida endalt, mida Te pelgate, mida kardate juhtuvat, kui võtaksite mehega jutuajamise ette.
Purjujoomine pole kindlasti lahendus ja sõbrannadel on oma vaatenurk, millest ei pruugi ka abi olla.
Mida siis teha?
Eristaksin siin kolme olukorda: mehe probleemid, mida ta väljendab torisedes, endassetõmbudes jm; Teie mure, et mehe käitumine lastega võib kahjustada lapsi ja nende suhet isaga ning mehe käitumise etteennustamatus.
Kui mees väljendab pinget rahulolematust, muret; saaksite teda toetada mõistva kuulamisega (seda nimetatakse ka peegeldamiseks). Kuulates peaks püüdma mõista tema sõnade taha jäävaid tundeid ja vajadusi ning hoiduma suhtlemist tõkstavatest vastustest (lahenduste pakkumine, analüüsimine jms). Kui mees ütleb, et tööreeglid on nõmedad, võiks öelda nt. "Ma näen, et on asju, millega sa oled rahulolematu. Räägi neist lähemalt." Olles valmis kuulama ja mõistma, mitte õpetama, saab mees n.ö. loa end tühjaks rääkida ja seeläbi pinget maandada. Kui mees ütleb: "Mis ma sind sellega ikka koorman, ega sina seal midagi muuta saa," võiks seda peegeldada: "Sa tahaksid mind sellest säästa" ning väljendada sellegipoolest oma valmisolekut kuulata: "Sul on õigus, ma ei saa seal midagi muuta, kuid ma kuulaksin sind heameelega, sest ma hoolin sinust ja ma näen, et need asjad vaevavad sind juba pikemat aega. Ma kuulaksin meeleldi, sest tõesti tahan sind mõista."
Kui märkate meest torisemas, võite sellele hoolivalt tähelapanu juhtida: "Paistab, et oled pahur, milles asi?"
Kui mees saab oma rahulolematust aktsepteeritud moel jagada, väheneb vajadus ja võimalus pahameele lihtsalt kellegi peal väljaelamiseks.
Nendest asjadest, mis Teid ennast häirivad, peaks rääkima eraldi, valides selleks sobiva aja (kui probleem pole parajasti päevakorral) ja sobiva viisi. Selleks võiks enne läbi mõelda, milline käitumine Teid häirib ja millised on selle võimalikud kahjulikud mõjud lastele. Rääkides oleks kasulik vältida süüdistamist ja üldistusi (alati, kunagi jms), vaid rääkida ühest konkteersest korrast või mitmel korral juhtunust. Ja endal peaks olema selge, mida tahate öelda ja milleks selle jutuajamise ette võtate ning mida selle jutuajamisega mõjutada loodate.
Hea oleks teha sissejuhatuse, milles võib väljendada ka oma kartust.
"Ma tahan sinuga arutleda mõnede mulle murettekitavate olukordade üle. Ma palun, et sa kuulaks ja püüaks minust aru saada. Ja mina püüan sinust aru saada. Ma olen seda jutuajamist edasi lükanud, sest ma ei taha sulle haiget teha ega suhteid rikkuda. Ja ma olen kartnud, et ei oska end piisavalt selgelt väljendada. Aga olen aru saanud, et sina ei saa näha minu sisse ja arvestada minu jaoks oluliste asjadega, kui ma neil teemadel rääkimist väldin."
Nüüd oleks asjakohane paus, et vaadata ja kulata mehe reageeringut.
Probleemist rääkides võiks kirjeldada tema käitumist (vältides hinnanguid) ja selle võimalikku mõju lastele ja oma tundeid selle suhtes.
Nt: Eile sa tõstsid lapse peale häält, kui ta piimaklaasi ümber ajas. Ma märkasin ka, et laps ei teinud seda meelega ning oli ise oma äparduse pärast õnnetu. Olen mures, et kurjustamine võib tema enesehinnangut kahjustada. Tahan, et lapsest kasvaks julge ja ennast usaldav inimene ning arvan, et meie mõlemad peaksime õppima, kuidas lapsevanemana käituda, et tema arengut toetada. Ma tean, et sa armastad lapsi ja soovid neile head ning ma loodan, et sa oled valmis õppima oma pahameelt talitsema."
Ja nüüd võiks jälle kuulata, sõnastada ja peegeldada mehe seisukohti, tundeid ja arvamust. Nii, et tõesti tekiks dialoog, arutelu, mis vastastikust mõsitmist suurendaks.
Paljud vanemad, kellega pereterapeudina olen kokku puutunud, keskenduvad peale laste sündi eelkõige lastele ja toimetulekule, unustades iseennast ja paarisuhte. Samas on just teineteisele võetud aeg, kahekesi väljaskäimised, omaette olemised tähtsad oma paarisuhte hoidmiseks, nö. emotsionaalse pangaarve täitmiseks. Võib-olla võiks Teil ka sellest abi olla?
Ning igaüks vajab tõesti ka omaette, lihtsalt iseenese päralt olemise aega. Kui sellest avatult rääkida, julgeb ehk mees teinekord kaasatulemise asemel koju jääda.
Kirjapaneku mõte pole paha. Peale kirjapanekut võiks lasta sel kõigepealt paar päeva lihtsalt seista, siis üle vaadata, otsustada, mis on oluline, mis vähetähtis (mille muutumisest kõige rohkem oleneb, millega võite otsustada leppida): seejärel võiks mehega olulistest asjadest rääkida või need talle paberil esitada ja siis hiljem arutada.
Ise pooldan küll ühe teema korraga jutuks võtmist, sest ka teise mõtete ja seisukohtade ärakuulamine on tähtis.
Kui tahate aga kellegagi nõu pidada, võiks pöörduda perenõustaja poole. Neutraale inimene, kes õppinud süüdlasi otsimata kuulama, saab vajadusel partnereid n.ö. teineteisele tõlkida ja juhendada igapäevaelulist eneseväljendamist ja kuulamist.
Lp Pille Murrik, suur tänu Teile vastuse eest! Lugesin seda mitu korda ja mõtlesin, sain palju abi ja mõtteainet.
Mõningat Teie poolt mainitut olen ka katsetanud, aga kindlasti võiksin seda rohkem ja teadlikumalt teha. (nt lasta mehel tööasjadest rohkem ja sagedamini rääkida). Oleme tööasjust rääkinud, püüan hinnangut mitte anda, kuid siiski tahan teda alati "maa peale" tagasi tuua, püües selgitada, et praeguses segases olukorras tuleb lihtsalt mõningatest asjadest üle olla ja/või need alla neelata, et mitte tööd kaotada.. üldiselt oleme vestluse käigus (vähemalt tundub) enamasti sarnasel arvamusel. Aga varsti on jälle sama seis, st töölt saabuv kortsus kulmuga mees..
Tõesti, mida ma kardan, kui vestluse ette võtan?! Ei teagi.. ilmselt seda vestlust ja võimalikku "mossitamist" selle käigus.
Pikemas perspektiivis on ilmselt võimalik ju ainult võita?
Jah, enim häirib mind tema käitumise võimalik mõju lastele, seepärast tahangi kiiresti midagi ette võtta. Teda ma ju muuta ei saa, vaid võimalikke reegleid peres.
See on Teil ka vägagi õige märge, et ilmselt peaksime ehk kahekesi rohkem ette võtma. Olen näinud selle kasutegurit sellel suvel päris mitmel korral. Tihti ma lihtsalt olen häiritud tema eelnevast käitumisest ja ise ei tahagi mõnda aega kahekesi kuhugi minna..
Igal juhul suur tänu süvenemast ja nõu andmast! Püüan ise pisut hakkama saada, kui ei õnnestu, otsin nõustaja abi.
