Nagu nii monigi teine olen ka mina ootamatu raseduse tottu väga kiiresti oma mehega kokku kolinud, mistottu tegelikult mul puudusid teadmised tema igapäevastest harjumustest ja tegevustest. Tegelikult sel hetkel kui sain teada, et last ootan olime me molemad väga roomsad (suhe kestnud nati rohkem kui pool aastat) ja koik tundus nii tore ja roosiline. Kolis siis mu mees minu ja mu vanemate juurde.Päris ausalt ma toesti ei pannud tähelegi, et probleemid olid meil juba siis, sest kui mees ytles et kaotas palga ära voi et palk lihtsalt varastati ära voi midagi muud sellist, siis ma ei arvanud sellest midagi muud, kui et ju ta siis lihtsalt on nii onnetu inimene. Ja siis ta väitis et tal on mingid suured volad ja kas ma saaks aidata neid maksta muidu peab veel minema vangi - nii jäi ostmata oma korter (sissemaksuraha läks volgade katteks). Yhel hetkel jättis ta mind maha....lihtsalt niisama ei tulnud koju yhel päeval kui laps oli 7 kuune. ma kysisin aru ja et tahan teada kuhu raha läheb et nii on ju raske elada kui ma koik pean yksi ära tegema. Mingeid seletusi ei tulnud..ainult et öeldi et nyyd volg tasa. Leppisime ära ja koik läks vana rada pidi edasi. Tema maksis oma palga mingitele volgadele, mille kohta ta ei tahtnud täpsustusi anda ja mina siis hoolitsesin meie koigi eest. Sellel hetkel oli n ma lausa onnelik jälle et mees tagasi Aeg edasi tuli mees oma töökohast ära ja läks välismaale tööle...meie aadressile aga sain kirja kohtult volale pea 20 000 mis tuli väga ruttu ära maksta. Seekord oli aga vola maksmisel parem kylg et mees maksis selle ise oma palgast (mis tähendab et tegelikult meie pere ikkagi oli minu ylevalpdada) ja ma olin juba nii väsinud ja rääksin mehega tema probleemist (selleks hetkeks ma siis juba teadsin tema probleemist tänu tema emale, kes selle nö kogemata välja lobises, et ma ei jätaks maha tema pojakest). Lubas et enam seda ei juhtu. mina uskusin. Siis ennnäe imet yhel hetkel hakkas tema maksma yyri, sest ma ei jätnud talle teist valikut...maksa yyri (1000kr) voi koli välja. Toimis veidi aega. Nyyd monda aega tagasi kui ma arvasin et koik möödas tuli uus kiri uue volanoudega (u 7000kr), ja tosi on näha et raha jälle samasse auku läinud aga seda aastaid tagasi....mees ytleb et see vana asi ja see ei tähenda midagi ja et seeei puuduta ei mind ega meie last. Pidi selle ise ära maksma. Korvalepoike korras: ta töötab nyyd jälle eestis ja peaks esimest korda palka saama varsti. Elame me nyyd omaette. Mina ka nyyd tööl, seda tegin aga sellepärast oma 1,5 aastase lapse korvalt kuna yhel hetkel polnud enam midagi panna lauale ja siis ma lubasin endale et enam ei kunagi tule sellist olukorda. Oma meest ma ei usalda yldse siiani..ei julge. Sest iga kord olen korvetada saanud.
Probleem on aga selles, et just nyyd on tal juba hea töökoht (okt saab esimese palga)ja ta pidi aitama mul maksta edaspidi koiki arveid ja muretseda lapsele asju jne. ja tundub et tegelikult ka ta on muutunud, aga samas olen ka mina toenäoliselt nii palju selle 3 kooseleatud aasta jooksul muutunud, et ma ei suuda teda usaldada, kuigi tahaks ja viimased 2 kuud tunnen et ei armasta ka teda enam, lausa raske on koju minna...olen yritanud temaga rääkida ja öelda et kui ta jääb kauaks ära ja tagasi tulles pole tal ei raha ega midagi poest ostetud voi lihtsalt jääb ära kauemaks siis ma kardan et ta jälle mängimas..tema naerab selle peale ja ytleb et see möödas. SAmuti ei ole me oma perega isegi jalutamas käinud juba suve algusest, mul on nii yksik ja isegi yksikema tunne..ta on olemas aga samas ei ole ka. Mul on tunne et tahaks lahku minna aga ei julge, sest äkki nyyd on ta toesti muutunud ja hakkab vastutama, teisest kyljest kui äkki ma hakkan jälle teda usaldama ja ta satub tagasi mängude loksu ja mängib maha koik mis aja jooksul kogutud, siis mul on tunne et ma ei suuda seda yle elada ja äkki siis on juba liiga hilja uuesti proovida alustada. mehe plussiks on see et ta on väga tubli isa oma lapsele (igast muust kyljest kui jätta arvesse votmata materiaalne kylg) ja sellepärast ma olengi yritanud suruda alla endas seda tunnet et tahaks lahku minna. Äkki usaldan teda ja siis tuleb ka armastus tagasi. Samas on mul nyyd tehtud salajane pangaarve, kuhu kogun raha juhuks kui peaks tekkima jälle olukord kus ma lapsega nö yksi oma muredega.Kas on yldse voimalik et selline mänguhasart läheb yle jäädavalt ? Voi ma pean siiski talle kogu aeg uuesti ja uuesti hakkam nö nina alla hooruma, et ta pysiks ise valvas enda suhtes?
Sai pikk jutt, kuid ei osanud midagi välja ka jätta
Ette tänades
Lubadused, lubadused, lubadused . Alati tulevad need otse südamest, kuid enamast jäävadki nad selleks. Minu arust inimesed muutuvad väga harva. Enne kui sa uuesti kokku kolid võta endale ja teie suhtele aega. Kui ta tõesti on muutunud ja tahab sinu ja pisikese eest hoolitseda, siis tõestagu seda!
Ma arvan, et pidev meelde tuletamine/hõõrumine ei aita. Ütlegi ausalt, et sa tahaksid küll temaga koos elada aga hetkel tunned, et sa ei suuda teda usaldada. Sa vajad aega. Minge koos jalutama ja püüdke üksteist uuesti tundma õppida ja alles siis kui tunned, et sinu süda on rahul, koli uuesti kokku.
Mänguhasart (oletan, et jutt käib sõltuvusest) ei möödu täiesti iseenesest (see ei ole nohu või peavalu). Vaja on sõltuvuse küüsi sattunud inimese enese arusaama probleemist, tahtejõudu tegelemaks probleemiga, arusaama sõltuvuse mõjust lähedastele, jne. Ning kui see probleem muutuks ühel hetkel olematuks, kas Sina suudaksid sellega seonduva olematuks muuta (haiget saamise kogemused kipuvad pikalt püsima). Peaksid mõtlema, kellel on teie suhtes probleem ja kas näiteks Sina saad võõrast probleemi lahendada. Kooselu tugineb usaldusel ja Sinu väitel Sul seda enam ei ole. Kuidas saad siis usaldada teda isana oma lapsele? Arvad, et kui äkki hakkad teda uuesti usaldama (kuidas?) ehk tuleb siis ka armastus tagasi. Proovi enda jaoks selgeks mõelda, mida on vaja usalduse taastumiseks. Ilmselt on esmatähtis aktiivne suhtlemine arutlemaks teie elus tekkinud probleemide üle (oma kirjas ütled, et oled üksildane – seega kuidas on lood suhtlemisega, rääkimise ja kuulamisega).
Sinu üks tähtsamaid rolle siin elus on olla hooliv ja armastav ema oma lapsele praegu ja ka edaspidi, kuid mitte ema oma mehele (ta on ju täiskasvanud inimene). Seega ära võta temalt vastutust.
Ja lõpuks tahaksin Sulle meenutada ühte kuldset ütlust: kui Sinu tass on täis suudad ka teistele anda (oma väikesele lapsele näiteks). Kas Sinu vajadused on rahuldatud (mitte ainult materiaalsed vaid ka emotsionaalsed)? Soovin Sulle jõudu ja kindlameelsust oma tassi täitmiseks!
Ära usalda kasiinosõltuvuses meest!Need asjad ei lõpe niisama lihtsalt,et ühel päeval enam ei mängi ja kõik.Tegelikult tuleb kogu see raha just sinu taskust,sest tema käest saamata jääv summa tuleb sul endal leida ja selletõttu saad kõike muud omale vähem või üldsegi mitte lubada.Läksin ise sellise mehe õnge 8 aastat tagasi.Mulle valetas,et tööandja ei maksa palka välja(töötas mustalt ehitusel),püüdsin aidata,laenasin talle raha,andsin süüa,lohutasin.Tegelikult viis raha kasiinosse,perenaisele oli korteri eest võlgu,paremad asjad-telekas,muusikakeskus,video-olid kõik pandimajja viidud,töökohast löödi minema,sest varastas tööriistu ja müüs ajalehe kuulutuse kaudu ära.Mulle valetas,et tal on Pärnus korter,müüb selle ära ja hakkame siis koos Tallinnnas elama ja tema ostab mulle kõik.Kuna mul oli oma korter,siis otsis ta lihtsalt kedagi,kelle juures saaks tasuta elada.oli nii siiras ja hea,et mul tekkisid kohe kahtlused ja õnn,et teda enda juurde ei võtnud.Õnneks oli mul tuttava tuttav,kes samuti kasiinodes käis ja see teadis rääkida sellest sõltuvusest.Tee oma süda kõvaks ja ütle sellest mehest lahti!Kasiinost ei paraneta.
ka minu mees armastab kasiinodes mängida. oleme 10 aastat koos elanud, neist viimased 3-4 normaalset elu(vist). ta tõenäoliselt enam ei mängi, kuid mina ei usalda teda, see ongi kõige raskem. meil on palju tülisid selle pärast, kuid kardan jälle haiget saada.tunnen, et enam ma ei suudaks andastada ja edasi elada.
Kirjast võib välja lugeda, et muretsed nii usalduse pärast, mille oled kaotanud ja kardad, et võib ka tulevikus jääda materiaalsetesse raskustesse (võimalikud võlad), kuid olulisem näib olevat see, et praegune suhe mehega ei rahulda Sind - tunned end üksikuna, nagu oleksite võõrad ja lisasid, et ka füüsiliselt on suhe vastuvõetamatu. Samas kardad, et kui sellest rääkida, et tegelikult tahad lahku minna, võib põhjustada uuesti mängusõltuvuse. Positiivsena näed meest aga isa rollis. Mingi lootus on veel alles, et ehk tuleb armastus tagasi. Niisiis oled veidi segaduses ja otsid vastust, kuidas edasi. Näib, et nii jätkata, et pead varjama oma tegelikke tundeid ja vajadusi, ei ela Sa ise täisverelist ja rõõmupakkuvat elu. Kui endal on keeruline selgusele jõuda (see ongi pikk ja keeruline protsess), siis võib ju abi olla koos psühhoterapeudi (nt. pereteraapia) poole pöördumisest. Eraldi mängusõltlastega tegeletakse ka Wismari haiglas ning Psühhiaatriakliinikus nii Tallinnas kui Tartus. Sõltuvushäirel on oma kindel kulg ja ravi ning abi vajavad ka pereliikmed, üksi sellega toime tulla on väga raske.
Soovin Sulle, Beatriss, leppimatust probleemiga ja oma vajaduste eest hoolitsemist.
mehel pidi olema palgapäev. jülle tuli koju ilma rahata. ise lontis nagu õnnetu koer. pidin peaaegu hakkama jälle teda süüdistama, kuid enne küsisin - tahad ärme räägi sellest. meil praegu raskusi ei ole, küll me toime tuleme. mees istus maha ja rääkis, mis tegelikult juhtus, kuidas ta aru saab, et mul on tõesti teda raske usaldada pärast kõike, mis oli. pärast seda tundsin, kuidas raske koorem oleks kergemaks jäänud- ma ei muretse üksi. ka tema teeb endast kõik, et meil hästi läheks.
järgmisel päeval sai ta ka palga kätte, hea et ma ei hakanud kohe tänitama, vaid kuulasin teda ka! usun nüüd, et meil hakkab paremini minema.
Aeg edasi tuli mees oma töökohast ära ja läks välismaale tööle...meie aadressile aga sain kirja kohtult volale pea 20 000 mis tuli väga ruttu ära maksta. Seekord oli aga vola maksmisel parem kylg et mees maksis selle ise oma palgast (mis tähendab et tegelikult meie pere ikkagi oli minu ylevalpdada) ja ma olin juba nii väsinud ja rääksin mehega tema probleemist (selleks hetkeks ma siis juba teadsin tema probleemist tänu tema emale, kes selle nö kogemata välja lobises, et ma ei jätaks maha tema pojakest). Lubas et enam seda ei juhtu. mina uskusin. Siis ennnäe imet yhel hetkel hakkas tema maksma yyri, sest ma ei jätnud talle teist valikut...maksa yyri (1000kr) voi koli välja. Toimis veidi aega. Nyyd monda aega tagasi kui ma arvasin et koik möödas tuli uus kiri uue volanoudega (u 7000kr), ja tosi on näha et raha jälle samasse auku läinud aga seda aastaid tagasi....mees ytleb et see vana asi ja see ei tähenda midagi ja et seeei puuduta ei mind ega meie last. Pidi selle ise ära maksma. Korvalepoike korras: ta töötab nyyd jälle eestis ja peaks esimest korda palka saama varsti. Elame me nyyd omaette. Mina ka nyyd tööl, seda tegin aga sellepärast oma 1,5 aastase lapse korvalt kuna yhel hetkel polnud enam midagi panna lauale ja siis ma lubasin endale et enam ei kunagi tule sellist olukorda. Oma meest ma ei usalda yldse siiani..ei julge. Sest iga kord olen korvetada saanud.
. Alati tulevad need otse südamest, kuid enamast jäävadki nad selleks. Minu arust inimesed muutuvad väga harva. Enne kui sa uuesti kokku kolid võta endale ja teie suhtele aega. Kui ta tõesti on muutunud ja tahab sinu ja pisikese eest hoolitseda, siis tõestagu seda!
