Mure selline. Meie suhe oli kestnud 15 aastat (sellest 10 abielus), meil on kolm last (12, 9, 2). Nüüdseks on mees juba 5 kuud mujal elanud (üüris korteri). Juba mõnda aega olid meil probleemid, millest omavahel rääkides ei jõudnud me kunagi kuhugi, vaid üksteise süüdistusteni. Olime surnud ringis. Jõudsime niikaugele, et mees ütles, et vajab aega mõtlemiseks, et võtab abielupuhkust. Olin sellega nõus, lootes, et ehk jõuab ta endas selgusele. Edasi teatas, et ei tule enam koju tagasi. Siis tuli veel välja, et ta oli leidnud endale noorema naise (töökaaslase), kellega aeg-ajalt kohtub. Ta ütles, et ei tule koju tagasi , kuna ei suuda seda endale ja sellele teisele naisele teha... Nüüd siis elame eraldi. Mul on kohutavalt raske, hing on haige ja ei leia leevendust. Meest nagu ei ole enam, aga käib vahetpidamata minu kodus, veedab praktiliselt kogu oma vaba aja siin. Kui ma küsisin, et miks ta koju tagasi ei tule, et näib, et talle meeldib siin, siis ta vastas, et meeldib küll jah, aga talle meeldib mujal ka. Olen soovinud talt lahutust, aga ta ei taha seda, väites, et mis sellest paremaks läheb.
Küsimusele, et otsustagu ära, mida ta soovib, vastab ta alati, et ta ei tea isegi, mida ta tahab, aga et ta ei suuda mulle olla truu abikaasa. Ta tahtvat ka teiste naistega magada. Relvitukstegev ausameelsus...
Laste pärast ei saa tal keelata siin käimist, kuigi mulle teeb pidevalt tema nägemine haiget. Meie põhiprobleem oligi, et ta oli vähe kodus ja veetis liiga palju aega tööl, töötades kolme koha peal. Nüüdseks ta püüab ja on rohkem lastega ja ühtlasi ka minuga. Isegi kui lapsi kodus pole käib ta siin. Mul on ikka veel tema vastu tunded ja aeg ajalt tuleb mõte, et parem see, kui mitte midagi. Sest iseenesest ma ju nii väga tahangi, et ta meiega oleks. Saan ka aru, et ma ilmselt ei austa ennast piisavalt, et lasen endaga niimoodi käituda, aga mul on kõigest nii kohutavalt kahju. Mehe käitumisest võin ma välja lugeda kahemõttelisi signaale, mis minule ütlevad, et ta tegelikult tahakski siin olla. Ta ise on varem öelnud, et ta saab aru, et ta peaks siin meiega olema, aga ta lihtsalt ei suuda.
Kas peaksin siiski lahutust nõudma, et kaoks tobe lootus, et ta siiski koju tagasi tuleb? Antud juhul ei saa ma leida hingerahu, sest ikka veel loodan kogu aeg. Nii ei saa ma oma eluga ka edasi minna. Mida sellisest mehest arvata? Kui ta ei suuda otsustada ja vastutada oma tunnete ja tegude eest, kas siis mina peaksin seda suutma tema eest?
Olete kaotanud hingerahu ja vajate selgust, kuidas edasi.
Selline olukord on kahtlemata Teile haiget tegev ja ilmselt keeruline ka lastele.
Selge see, et mees saab nii jätkata kuni tal on mugav seda teha. Kui jätate talle valikud ja otsustamise, siis seda Te juba teate, kuidas talle parim on - ta teebki nii nagu talle sobib. Miks ta peakski sellisest heaolust loobuma, kus ta võib tulla ja minna nagu soovib, tundes, et ta on oodatud, oma lastele hea isa ja ka Teie hoolite temast. Ta on saanud ka ausalt ära rääkida, et säilitab teise suhte,sest ei kavatse Teile truu olla. Isegi süütunnet pole vaja tunda.
Täiesti loogiline, et lahutus midagi tema jaoks paremaks ei tee.
Kogu loo juures on aga oluline, et see ei sobi Teile. Kooselus ja paarisuhtes on ikka kaks poolt ja mõistmine, teineteise heaoluga arvestamisel on oluline vastastikusus. Selle nimel, et parem see kui mitte midagi, olete leppinud sellise olukorraga, kus mees tuleb-läheb nagu talle sobib ja lootustki aitab alles hoida.
Nõus, et laste isana on see hea, et kohtumised on sagedased ja oodatud, kuid kodu on siis kodu, kui ta on üks ja konkreetne, samuti paarisuhe, mis tähendab usaldust, kindlustunnet ja pühendumist. Laste vanematena on teil võimalik sõbralikult suhelda ja lastega kontakti hoida ilma, et peaksite jätkama mittetoimivat paarisuhet.
Teile on oluline selgus enda jaoks, kas lepite sellega, mida mees on valinud või mitte. Tema valik oli jätta teed lahti erinevateks suheteks. Nüüd on Teie valik, kas nõustute sellise kooseluga või mitte ja talle seda selgelt teada anda. Hingerahu ja eneseväärikuse saate tagasi siis, kui oma vajadusi selgelt tunnetate ja arvestate, st võtate vastutuse oma heaolu eest endale ega lase sel sõltuda vaid mehe valikust.
Nagu kirjas mainite, siis olite oma abielus surnud ringis juba mõnda aega. Mees on väitnud, et peaks küll perega olema ja meeldiks ka, aga ei suuda. Mis selle talle raskeks teeb? Kui olete jõudnud mõlemad arusaamale, et soovite kooselu jätkata, siis selle õnnestumiseks on oluline vältida nn vanu mustreid. Nende vältimiseks on vaja mõista., mis siis varasemalt viltu on läinud. Kui omavahel on oht jääda tülidega kimpu, siis oleks abistav pöörduda spetsialisti poole.
Kõige alus on aga vastastikune soov jätkata, teineteisesse lugupidavalt suhtumine ja hoolimine.
Selgust ja hingerahu.
Suur tänu,et vastasite! Sooviksin vaid täpsustada, et mingit suhet meil mehega enam ei ole. Ja mul ei ole võimalik leppida sellise kooseluga (isegi kui tahaksin), kuna ta ei ole nõus enam koju tagasi tulema ja kooselu enam ei ole. See ongi paradoksaalne, et sõnades väljendub ta nii, et ei taha enam kooselu minuga, aga käitumisest ei saa sellest kuidagi aru. Teie kiri tõi natuke selgust, miks ta minuga niimoodi manipuleerib. Arvasin tegelikult seda isegi, et kui lased midagi teha, siis seda ka tehakse.
Antud hetkel on mul mõneti raske talle öelda, et tema koht ei ole enam siin, kuna ta käib ja majandab kogu aeg: alustas kolm aastat tagasi lubatud remondiga (otsis töömehed ja finantseerib) - ütles, et on selle meile võlgu, niidab hekki ja aeg ajalt muru, käib poes. Olen küll öelnud, et mul ei ole tema abi vaja ja saan ise hakkama, aga küllap ei ole minupoolne keeldumine piisavalt veenev olnud. Lisaks planeerib ta ka tulevikuks asju, mis tõepoolest temasse ei puutu, nt. et vann tuleks välja lõhkuda ja duśukabiin asemele osta, käis isegi poes vaatamas.
Niipalju veel, et viimane laps on meil raske puudega ja tegelikult on mul päris raske üksi suure maja, aia ja kolme lapsega toime tulla. Pole kunagi küll oma abitust välja näidanud ja alati olengi ise hakkama saanud, aga abist on ikka hea meel.
Ok, see on selline füüsiline abi, aga ta pöörab ka tähelepanu sellistele asjadele, mida varem tauninud on. Nt. varem ei meeldinud talle, et ma aias asjatasin, nüüd käib, nuusutab lilli ja imetleb tomateid kasvuhoones. Juba väga ammu ei ole me nii palju suhelnud, kui nüüd. Tegelikult oleks ju kõik tore, kui poleks seda aga...
Saan aru küll jah, et selleks, et olukorda enda jaoks selgust tuua, peaksin siiski vastu enda tahtmist ta kukele saatma. Sest nagunii ta ei ole nõus enam minuga elama. Samas arvan, et ta käiks ikka samamoodi siin edasi. Ma ei saa ju majal lukke ära vahetada. Või tegelikult ikka saan küll...
Ma tean, mida ma tahan - oma meest tagasi. Aga minu tahtmisest ju ei piisa. Eks pean vist näitama siis, et ma teda enam ei taha ja koju tagasi ei oota... Nii raske on seda teha... Nii lõplik...
Tjah- hea on öelda, leia endale keegi sõber ja vii lahutus sisse.Kui paarisuhet enam pole, siis ärgu olgu - eriti kui veel koju ei taheta naasta.Sellises situatsioonis on mehel jube lihtne nö oma mugavat elu muudkui pikendada - nö tagala on olemas ja veel Tingimusteta.No mis sa hing veel ihkad.Süümekad aga panevadki ta tegutsema -st remont jne.See on just see, et sa nö teda pidevalt edasi vajaksid.Ja ega reaalset vajadust oma elus tõelisi valikuid langetada ei teki tal enne, kui sina ei sunni teda oma käitumisega.Ega siin muud olegi teha, kui tahad hingerahu ja oma eluga edasi minna.Lõppude lõpuks on ju ka sinul õigus õnnele ? Ja selge on ka see, et selline olukord sulle rahu ja õnne ei too ja ei saagi tooma.Pigem siis juba õudne lõpp, kui lõputu õudus? Või mis?Lase see mees vabaks - just enda sees - ega vägisi armsaks saa ja kui tal on oma elus tekkinud selline periood, kus tema ei tea mida tahab, siis las mõtleb ja otsib.Aga samas peab ta teadma - kui tahab otsima jäädagi, siis tehkugi seda.Seepärast ei pea sina oma elu katki jätma ja üht mehepoega taga nutma ja lõputult ja alandlikult tagasi ootama.Teinekord on just kasuks see, kui üks partneritest asja konkreetselt paika paneb -kui ta näeb, et teda tõesti enam ei vajata, siis ehk tuleb mõistus koju ja hakkab aru saama, millest kõigest ilma jääb -senini tal ju see kogemus puudub.Seega, leia endale sõber kellega lihtsalt aega veeta ja lõbus oleks.Väldi oma meest kuis suudad.Ja vaheta lukud .... sest sina ju tema uues kodus ringi ei käi kui enda omas -miks tema siis sinu omas ringi uitab ja plaane teeb????Mis õigusega ?Mingu ja plaanigu oma uue eidega mida tahab- aga jätku sind rahule.Sina tema elus enam ei osale( va lastega seotu) ja kogu lugu.Lõplik või mitte, aga neile tuleb koht kätte näidata.Kui vähegi oidu peas, küll tahavad koju tagasi.Kui mitte - siis ei tasu neid taga nuttagi -las lähevad, kui arvavad, et neil mujal parem.See nende elu.Aga sina ela oma ja enda reeglite järgi, kui teine aga sinu tunnetest ei hooli ja käib pidevalt soola su haavadele raputamas, sest nii on talle mugavam kui sinu haavad kinni ei kasva - siis tea, selline inimene ei hooli sinust, vaid ainult iseendast.Ja sellest lähtuvalt peadki otsustama -kas ikka on väga vastu tahtmist sellise kukele saatmine, kes sinust ja sinu tunnetest ei hooli ?
Tänud, KKK! Olengi otsustanud üldjoontes nii teha, nagu Sa kirjutasid. Omakasust lähtudes teen seda aga alles siis, kui remont on valmis ja mööbel tagasi tõstetud. Hinges on aga hoopis kergem tunne, sest olen jõudnud mingile otsusele ja selgus toob alati hingerahu.
Heameelega leiaksin kusagilt ühe sõbra, aga sellega on probleeme. Olen lastega kodune ja ega olegi lihtne leida kohta, kus uusi tutvusi sobitada.
Varem oligi raske see, et ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas ta minuga nii võib käituda. Nüüd aga mõistes, et kõik see on lähtunud tema suurest egoismist ja mugavusest ja mitte hoolimisest, on mul suhteliselt lihtne oma seisukohad talle teatavaks teha. Mõtlen enne kõne valmis ja ei lase ennast eksitada.
Tänud kirjutajatele!
Tjah, nüüd on see siis tehtud. Võtsin võtmed ära, seletasin, et MEIE´t enam ei ole ja et igaüks saagu ise hakkama. Soovisin ka kahte kindlat päeva nädalas, kus ta lapsi hoiaks ja et muul ajal ma teda ei näeks. Nende vabade päevadega oli ka jama, kuna ta arvas, et kindlad päevad ei ole hea variant. Ta arvas, et hea on nii, kui tema ütleb nädala alguses, et vot need päevad on nüüd minule. Aga ma tean juba ette, et sellise variandi puhul jäängi neid päevi ootama.
Veel on mul mure, kuidas paika panna mehe kohustused laste suhtes. Antud hetkel ei ole tal erilisi kohustusi peale raha jms.(Vabu päevi pole siiani saanud...).
Praeguse seisuga on mul hingeliselt väga raske. Isegi raskem, kui siis, kui ta siin käis. Sest siis ma veel lootsin tema koju naasmist. Nüüd on aga kõik nii lootusetu. Haiget teeb, kui lapsed hea meelega issi juurde lähevad. Issil on raha, aga emme ütleb, et raha pole ja peame kokku hoidma. Issi saabki hea olla, sest ta saab rahaliselt lastele kõike lubada. Ja see on nii alatu, et ta ei jäta seda kasutamata.
Tulevik paistab läiesti tume, sest tundub, et oma exmehega jääme elu lõpuni seotuks. Tahaks, et ma teda üldse ei näeks... saaks ehk unustada. Aga ilmselt on see võimatu. Sest minust on kaugel mõte lastelt isa ära võtta.
Elu on kohutavalt masendav.
Ei tea, kuidas toime tulla.
Oh, jah.Iga uus algus on raske.Eriti sellisel puhul.Kahju, et mu eelnevast jutust jäi ehk mulje nagu saabuks rahu ja õnn kohe õuele, kui talle koha kätte näitad.Nii lihtne see kahjus pole.Aga oled olnud tubli ja selle esimese sammu teinud.Võta asja nii rahulikult kui vähegi suudad.Keeruline see on ja eks kahetsuse kurat tule kiusama just siis, kui enesehaletsus kõige suurem.Teisalt mõtle sellele, et tema ei tunne mingit kahetsust jne.Ja tuleb loota, et ühel hetkel saad sa kõik oma vaeva ja valu tasutud.
Võta oma elu praegu päev päevalt ja ära ole liialt löödud, kui esineb ka kehvemaid päevi.Isegi kui tundub, et kõik päevad on kehvad.Lahkumineku valu on nagu lein.Toibumine võtab aega.Mõnel vähem, mõnel kauem.Ja mõni asi kriibib ka siis, kui arvad, et oled sellest ammu üle saanud.
Eks seotus exmehega tõesti jääb, kuniks lapsed suured.Aga sinu enda teha on otsustamine - Kaua sa teda oma südames kinni hoiad? Sa võid ju põgeneda maailma otsa, aga rahu ei saa sa enne, kui oled tal oma südames minna lasknud ja andestanud.Andestanud eelkõige endale, et nii on läinud.See on kõige raskem ja valusam.Anna endale selleks aega.Aga lahti laskma pead sa iseenda pärast.Mis mõtet on põdeda rumala pärast, kes loobub sinust ja oma perekonnast.Tema on rumal, aga sa ei saa elada tema elu.Tema teeb oma vigu ja elab oma elu.Sina oma.Ei ole tervislik sulle endale, pidevaid lootusi hellitada, tean, nii on hetkel mugavam ja valutum.Ja tunduks nagu oleks midagi ees ootamas - et ehk ta ühel päeval .....Et uus armastus su üles leiaks ja su juurde tulla saaks, tuleb süda vabana hoida.
Aga mida see tühi lootus,et mees koju tagasi pöördub sinuga tegelikult teeb? See pole positiivne, olgugi, et nii esialgu paistab.Reaalselt seod sa end kellegi külge, kes sinust ei hooli ja kes on tahtnud sinust vaid eemalduda.Pidev valu selle inimese tegude pärast, aga muserdab sind tõelise kibestumiseni.Mõtle, milline ema sa oma lastele olla tahad?Vaevalt, et üks masendunud ja kibestunud, elus ja inimestes pettunud naine, kes ei suuda enam elust ja oma lastest rõõmu tunda? Keegi ei taha selline olla.Aga selliseks muututakse, kui ei elata tänases päevas.Pead veidigi ennast sundima mõtlema selle üle mis sul olemas on.Vaid see on oluline, mitte asjad, tunded ja inimesed keda pole.
Keskendu neile kes su elus jätkuvalt suurt rolli omavad-lastele - vaid raha ei too nende südamesse õnnetunnet.Kodusoojus ja hoolitsev ja armastav ema on tuhandeid kordi rohkem väärt.Aga kuidas sa seda oled, kui sa oled ise nii katki?Pead abi otsima - sõbrannad, sugulased ? Esialgu on lapsi küll väga kerge asjade ja rahaga ära osta, aga usu, ühel hetkel nad taipavad ise ka, et sellest vaid ei piisa.Ning see ei näita tõelist armastust ja hoolimist.Pigem süütunde leevendamist.Ja õpeta lastele, kõik mida saab elus raha eest, on tegelt odav.See kõik on asendatav.
Pealegi - vaata oma kulutused lastega tõsiselt üle, selles osas ei pea sa üksi hakkama saama.Kohustus oma laste eest hoolitseda ei kao mehel kuhugi.Elatis lapsele ei tohi olla kuus vähem kui pool miinimumpalka.Korruta see kolmega.Lisaks kui oled veel 2 aastasega kodune, on eksabikaasal kohustus ka sind ülal pidada.Seda selleks, et laps ei kannataks ja saaks parima hoolitsuse, olla emaga kuni 3seks saamiseni.Paistab, et isal rahalisi probleeme pole, seega tuleb asjad selgeks rääkida.Kui ta muidu kokkulepetest ei pea, siis kohtusse.Elatis määratakse kohe välja.Isegi kui ta vaidlustab selle.Aga loodame, et selleni asi ei lähe.
Oma vabad päevad pead vist lihtsalt välja võitlema kavalusega.Ka kohtus saab neid paika panna, kuid sundtäitmist ei saa selles osas kohaldada nagu raha maksmisega.Kohtutäitur ju meest, kratist kinni võttes, kohale ei tari.
Kindlad päevad on just head lastele.Nende heaolu silmas pidades.12 ja 9 aastane saavad ju isale ise helistada ja oma kokkusaamised kokkuleppida.Peadki esialgu lastega rääkima, et kuidas neile hea oleks.Kas mõni päev nad tahavad, et isa trenni vmt järgi läheks jne.Mis nemad arvavad-see on väga oluline! Mehega võtad teema ülesse, siis, kui papa välja ilmub.Siis tee nö ad hoc perekoosolek.Et emmel ka vaja vaba aega ja lapsed vajavad kindlat päevakava.See loob neile turvatunde.Ja seda nad vajavad.Mitte ei pea pidevalt mõtlema, kas saab isa juurde jne.12 ja 9 on piisavalt õrnas eas juba, et lahutus ja selline elumuutus neile karmilt mõjuks.Kahene ei saa veel õnneks kõigest aru.Suuremad aga küll.Nemad armastavad nii sind kui oma isa.Ja nad ei peaks olema nö tuulte tallata.Pubeka eas, võivad, aga täna tehtud vead, väga valusalt välja lüüa. Probleemne käitumine, alkohol, narko, liiga varajane suguelu jne Ka sellele tuleb teil täna mõelda, et lastel oleks võimaliklut pehme maandumine ja et nemad ei kannataks.Turvaline peab neil olema ka siis, kui vanemad lahus.Teadmine, et neid armastatakse ja neist hoolitakse, on ülimalt tähtis.Ja seda just tegudes.Masenduses ema aga kahjuks turvatunnet ei sisenda.
Vaata, mis mees kostab.( eesootavaid võimalikke jamasid ja teie käitumise mõjusid lastele, räägi ikka omavahel ) lastega koos tee eraldi vestlus.Ja las lapsed siis teevad talle omad ettepanekud.Kui kokkulepped tehtud, siis tuleb neist ka kinni pidada.Seda tuleb samuti rõhutada.Ole kaval - pane suur kalender seinale ja las lapsed panevad oma kokkulepitud kohtumised isaga sinna kirja.Eks aeg näita, palju ta neist siis tõeliselt hoolib.Ja palju neid kohtumisi siis reaalselt koguneb.Lastel ka hea ülevaade.Üsna varsti,kui isa poolt kokkulepetest kinni ei peeta, ei piisa enam vaid rahast.Muidugi eks sõltu ka sellest kuidas neid enne kasvatatud on.Mis väärtusi neile edasi olete andnud jne.Nüüd on ka see koht, kus selliste asjade üle järgi mõelda.Mida õpivad lapsed teie käitumisest ja kuidas nad ise tulevikus suudavad omi suhteid hoida.Kehvad suhtemustrid kipuvad põlvest põlve korduma.
Võta endale ka aega - 12 ja 9 võivad juba vabalt mõni tund oma 2 aastast õde/venda hoida.Sul on vaja ka täiskasvanutega suhelda ja kedagi kelle õlul ennast tühjaks rääkida/nutta jne.Kui kedagi muud pole, siis kirjuta kasvõi siin.Loeme ja toetame!
Elu on kohati väga masendav ja ebaõiglane,aga mitte ainult.Kõike tuleb ette - nii ilu kui valu.Aga positiivne mõtlemine päästab alati.Ja eeskuju oleks ka abiks, mine kasvõi raamatukokku ja küsi raamatuid mis oleks positiivsed ja mida lugedes saad aru, et kui need naised said selliste raskustega hakkama, siis mis sina kehvem oled.Igaljuhul koosta enesele päästeplaan ja katsu seda järgida.Ning mis peamine step by step.
tere
Mõistan su olukorda nii hästi ja su tundeid.
Üks hommik ärkad ja arvad ,et oled tugev ja täna enam pisar silma ei tule...... kuid oh ei.
Emotsioonid ja tunded jäävad veel kauaks püsima ja need tunded vahetuvad sul kui "kirjud sokid"
Mõistan sind sa tahaks iga päev rääkida kellegiga ja arutada omi tundeid ....nii väike soovitus võta vihik(mind see aitas)kirjuta iga päev sinna vihikusse mida parasjagu tunned ,las pisarad voolavad põselt alla ära jäta omi tundeid sisse.
Olen nõus sellega ,et mine raamatukokku ja laenuta selle teemalisi raamatuid ,,,mina peale lahkuminekut ka hakkasin lugema ja sain selguse iseendas,,,olin kaotsi läinud vahepeal unustasin ise enda ja mõtlesin koguaeg(vahel ka nüüd) mis oleks? kui ma oleks teinud nii?
kui oleks otsustanud nii? Lapsed mis neist saab ? Lastel vaja ju isa? palju küsimusi mis tekitasid hirmu ......raamatutest võid leida selle vastuse ja positiivse energia.
Loodan ,et selles oli mingi abi sulle ,...Ole tubli ja pea vastu.
Kui soovid rohkem suhelda nt msn või meil kaudi anna teada ..kergem on ikka nendega suhelda kes on elus sama üle elanud ja mõistavd sind ja oskavad oma kogemustest anda just seda kõige paremat nõu Naerata homme paistab päike :O)
Tahan Teid tuhandeks tänada, et võtsite vaevaks mulle vastata. Istusin siin ja lugesin ja pisarad jooksid. Aeg ajalt ma tõeliselt vihkan ennast, et ei suuda sellest kõigest üle olla. Jah, mõistusega võttes saan ju kõigest aru ja tean, et pean lahti laskma, aga... Jah, ma tean seda.
Hea meelega võtan vastu pakkumise rohkem suhelda, sest tõesti, igaühega ei taha ei saa ei või oma muredest rääkida. Tegelikult viimasel ajal tundub, et olengi selle rääkimisega liiale läinud. Kuidagi kõik keerleb selle ühe asja ümber ja kõik jutud jõuavad selleni välja. Ei tea, kas see on hea, või peaks juba ilusast ilmast rääkima hakkama
Eks ma siis unduleerin edasi.
Ja ma tõesti üritan naeratada
