Tere
Pole siia ammu kirjutanud.Kuid mure on järgmine.See seotud laste isaga .Oleme lahus juba 1,5 aastat .Lahutatud ja elame lahus olime 13.a koos.Sellest kooselust on meil 2 last ..11a. ja 1 aastane.Laste isa lahkus kodust kui olin 7 kuud rase. See oli väike sissejuhatus loole.
Asi selles ,et alimente ta ei maksa .Oli alles ära just Ameerikas tööl koos oma uue naisega (3 kuud ära) Lubas maa ja ilm kokku kuid tuli tagasi kaks kätt taskus .Tuli meile ja ei toonud lastele isegi ka mitte kommi . Mõlemal lapsel oli sünnipäev ,kui ta oli ära .Vanem laps ootas nii väga isa tagasi jne..Kuid sai suure pettumuse osaliseks .Isa tuli tühjade kätega.Vähe sellest ta ei küsinud kordagi kuidas te hakkama saite ja kas lastel on ikka kõik korras ja piisavalt süüa ja juua jne... kas või küsiks siis.Tuli ja lubas lapsele siis igasugu asju kokku ja nüüd vanem laps ootab neid lubadusi. Mina pean jälle kodus rohkem tööd tegema ja ütlema ,et need lubadused on tühjad.Vähe sellest siis eksmehe uus naine ei luba suhelda minuga .Kui olen mingil põhjusel hel ,,siis ei vastata mulle kuna tema on kõrval.
Ma ei hel üldse ,sest pole põhjust...ma ei pea hel ja ütlema no nüüd teem noorem laps nii ja nii ...ennem hel ja tetasin ,et pisi roomab ütleb sõnu ja hakkas kõndima jne.... see käis tema eksile närvidele et ma helistan......jne...
Miks minu eksabikaasa ise ei hel jne.. miks käib ikka kõik veel minu kaudu ...miks on loll küsimus sest ma olen ju tema laste ema ja austust ei ole eksmehe poolt üldse.Ei helista kuidas läheb lastel jne... rahaliselt ei toeta (annan asja kohtusse nüüd)
Kui meil käib on nii rõõmus ja tore isa aga kui hel väga harva kuus 3 korda siis kui tema uus naine kõrval on jutt hoopis teine . Valetamine käib.Kui küsin kas uus naine keelab meil suhelda siis vastus on vahest jah ta armukade ja talle ei meeldi see ja kui näen kuidas suhtuvad natuke aega hiljem minusse ja küsin sama küsimuse siis vastus on ei kõik ok ja temal ükskõik.......ühesõnaga olen väsinud sellest olukorrast. Mõtlesin teha eksmehele ettepaneku mitte üldse suhelda ja las teeb nii nagu ta uusnaine ütleb.Ei suuda võistelda sellega et laste isa ükskord mõistaks ,et kui raske on üksi 2 last kasvatada .Tuge tema poolt pole loota ei materjaalset ei füüsilist abi(et vaataks ka vehest lapsi)Käib lpasi vaatamas 5 min ja kõik .See pole isa vaid vaatleja kes vaatab kuidas siis lastel on ja kui suureks nad kasvanud on ...puhas uudishimu..........Asi hakkab jälle käest minema ,,,,mina pean seletama ja jälle oma väikest peret kokku lappima.Et me oleks tugevad ja me saame hakkama ...vanema poja pärast muretesen kõige rohkem......Ta elas väga isa lahkumist üle .........Mis nõu annate mulle ,,mida teha kas siis tõesti jätta ta laste elust välja ja las siis teeb nii nagu ta naine käsib.Sest see kõik on mulle ka ju üks suur pinge...Tahan elada rahus koos oma lastega .Kaitsen oma lapsi kõigi eest isegi kui vaja nende isa eest
Ütlesin ka laste isale näkku ,et tegelt sa ei hooli oma lastest ja sul täiega savi....kuna andke andeks teod räägivad enda eest.ei huvitanud teda 3 kuud kui oli ära mis on jne... ja tuleb tühjade kätte ja lubatustega laste juurde ...Kaua võib........Ja räägib .kui tore oli ameerikas oma naisega käisid seal ja seal jne... läks palju raha ju kui tahtsid kuskil käia ja vaadata jne... appi julgeb rääkida mulle sellist juttu .........ja kui ma küsisin aga sa pidid ju ka lastele raha tooma ,,,öeldi aga mul ju pole.........uskumatu eks....Enam ei räägigi .et raha vaja või muud kohtusse selline isa ja kõik.Miks peaks sellist isa veel laste ligidale laskma ei ju aitab elagu oma elu.
Teie kirjast selguv olukord tundub olevat tõesti keeruline.
Iga laps on kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on lapse lahutamine ühest (või ka mõlemast) vanemast nii traagiline. Kuid laps ei taju isa-ema lahkuminekut nii valusana, kui ta kogeb, et kumbki vanem on tal alles, kuigi elatakse eraldi. Lapsele on tähtis teada, et vanemad teda armastavad ja sel sõnad peaks olema ka tegude kate, vastasel juhul on lapsel seda raske uskuda. Laps, kes tajub, et teda ei armastata, tunneb end hüljatuna, väheväärtuslikuna, mittevajalikuna ja see on halb baas arenguks ja iseseisvaks eluks valmistumiseks.
Kui juhtub, et üks vanem lapsest n-ö välja ei tee, nagu te oma kirjas kirjeldate, on siiski olemas ka võimalused, kuidas lastele nii vajalikku armastustunnet asendada, kompenseerida. Loodan väga, et teie ümber on lähedasi inimesi, kellega lähedust tunnete ja kellega oma muresid jagada võite. Lastele on tähtis, et tema ümber oleks lisaks teile veel teisigi hoolivaid täiskasvanuid. Seiske selle eest, et lastel oleks võimalus tunnetada enda ümber hoolivuse kaitsvat ringi.
Uued suhted tekitavad ikka komplikatsioone, sest vanad suhted ju ei lõpe sel momendil, kui kooselu või suhtlemine lakkab. Meie mõtlemises, tunnetes-tajudes on nn vanad suhted ikka tallel. Väga tähtsad inimesed jäävad meisse tegelikult alati alles, olgu siis valusate või ilusate mälestuste näol. Suhete püsimine läbi kogu elu on võimalik, kuid haruldane. Seetõttu on ehk tark võtta lõppenud suhtest kaasa kõik ilusad mälestused need toetavad meid ka edaspidi, aga ka valusaid hetki ei maksa päriselt kustutada nende pinnalt on võimalik palju õppida ja uutes suhetes paremini toimida.
Kirjutate, et teil on kavas pöörduda kohtu poole. Loomulikult on igal lapsel õigus oma vanemate toetusele, vastavad õigused-kohustused on kirjas ka lastekaitseseaduses ja perekonnaseaduses. Samas on selge, et kuigi seadused on tehtud inimeste jaoks, inimeste kaitseks, tuleb ette olukordi, mil seadusega ettenähtud korras tehtud juriidiline otsus sisuliselt kehtima ei hakka. Sest juriidiline lähenemine on reeglina vormiline. Kõige parem, kui omavahelistes suhetes ettetulevaid erimeelsusi saaksid arutada ja kummalegi sobivad otsused vastu võtta asjassepuutuvad inimesed ise. Kui lahenduse leidmine üheskoos tundub võimatu, sest kokkulepetesse-läbirääkimistesse tuleks kaasata ka mehe uus elukaaslane, võiks mõelda kolmanda osapoole lülitamisse asjade arutellu see võib olla hea sõber, nõustaja, psühholoog.
Kindlasti vajate ärakuulamist oma abikaasa poolt ja peaksite ka ise olema valmis ära kuulama laste isa arvamused-mõtted-probleemid. Suhetes on alati kaks osapoolt, on raske leida lahendusi, kui üks partneritest keeldub nägemast oma osa suhete keerukaks kujunemises.
Armastus mehe ja naise vahel võib lõppeda, kuid kui sellest armastusest on sündinud lapsed, jäävad see mees ja see naine eluks ajaks seotuks oma laste kaudu. See on tõsiasi, millega peaks arvestama teie mehe iga järgmine võimalik partner.
Soovitan tutvuda: antud juhul tundub see mees olevat tüüpiline eesti mees - uus naine tähendab, et oma kohustuste eest enam nagu vastutust kandma ei peaks.Antud juhul rikub ta vaid oma laste õigusi ja seda oma uue naise õhutusel.Võiks küsida, et kuidas saab selline naine üldse meest armastada kes mehe lastele halba soovib st on nende suhtes hoolimatu ja mõtleb vaid oma egoismile ? Ju siis on ka nende suhetes ebakõlad, et see teine naine ennast nii ebakindlalt tunneb.Muidu, sellisest suhtelmisest ohtu pole.Mees aga on pesuehtne möku, kes ei suuda isegi oma laste heaolu tagada.No mis teha.Üks variant on tõesti paluda kellegil tema jaoks autoriteetsel inimesel temaga rääkida - et, kle mees mis teed.Mingi uus tädi tuleb ütlema kuidas sa oma lastega suhtlema pead!Mis mõttes?Sinu oma liha ja veri - ja sa ei suuda neid isegi ülalpidada- mis mees ja isa sa üldse oled.Jne,jne.Sest näha on -laste ees tunneb mees süümekaid ja sellest ka kõik need üliemotsionaalsed, aga samas tühjad lubadused, aga on tänu uue tädi mõjutustele võimetu ennast kehtestama.Selline hale kuju.Sellised tulebki paika panna.Kui nö heaga ei saa ( kellegi kolmanda abil st kes oleks talle autoriteetne ja kelle arvamus talle loeks ), siis soovitan siski ette võtta kohtutee - teha avaldus kohtule ja nõuda sisse ka aasta aega tagasi maksmata summad.Ehk siis täie rauaga.Mingit haletsust tunda ei tohiks, sest mees ei riku mitte sinu - vaid oma laste õigust saada ülalpidamist.Kohustust oma lapsi ülalpidada, seda ei muuda mitte ükski uus naine vmt.Aga kui ta tahab olla vaid spermadoonori rollis ja lepib teadmisega, et tema enda lapsed teda enam ei austa jne -siis lasku käia.Kui ikka üks võõras eit on olulisem kui oma lihased lapsed - siis on ikka inimese väärtushinnangutes ja vaimses arengus midagi väga viltu.Ja selliste jobudega polegi midagi teha.Paraku on sellised jobud vanaduses varmad nõudma abi oma lastelt, kelle heaks nad pole lillegi liigutanud.Siis küll on lapsed äkki tema omad ja kohustatud teda ülal pidama( seda ka seaduse silmis ) Seega tark on lapsi kaitsta ja nõuda elatist -kui ei maksa, siis on lastel vähemalt tõendid järgi, et isa nende suhtes oma kohustusi ei täitnud ja seega pole ka neil kohustust teda vanana ülalpidada ( nt maksta kinni hoolde- või vanakodude kulusid jne ).Sellist rongaisadust pole mõtet toleerida.Märk jääb mehele kohtu kaudu siiski külge- eriti kui ta ei täida kohtu otsuseid.Elatise miinimum on ühe lapse kohta vähemalt pool kehtivast miinimumpalgast.Kohus võtab arvesse ka mõlema vanema varalist seisu jne.
