Mida teha siis, kui mees on enne pere loomist elanud küllaltki lõbusat elu. Käinud pidevalt sõpradega joomas (ikka 12või rohkem õlut korraga). Nüüd kooselus kus ka laps, naine (ehk mina) piiran seda käimist. Lausa neid enam ei toimu. Aga ma tunnen, et see on sundlus. Ta teeb nii minu pärast, et olla minuga koos aga ise tegelikult ei saa aru, et midagi on valesti. Need on minu põhimõtted mitte tema omad. Minul hirm tuleviku ees. Mis saab kas ta murdub, tunneb minu vastu trotsi, on õige kedagi piirata jne?
Mina arvan, et see hea, et ta nõus enam mitte minema välja ja seda just pere pärast. Hullem oleks kui ta ei teeks sinu sundlusest väljagi.
Muidugi alati on võimalik kompromiss leida, et mees saaks ikka välja minna sõpradega. Kuid kas ta ise heidab seda ette, et tal ei lubata minna? On ta sellepärast tige jm?
Sest kui ta sellega ise nõus ja leppinud, siis ma ei näe probleemi
Ükski pere ei sünni tühjale kohale. Ikka on ees päritolupere mustrid, need mõjutavad meid tihti rohkem kui me sellest endale ise aru anname.
Kui pere on alles kujunemisetapis, on arenguvõimalusi suures piires kolm: kas asutakse järgima neid reegleid ja täitma neid rolle, mis olid valdavad mehe päritoluperes või neid, mis domineerisid naise omas. Kolmas ja suhte arengule kõige parem võimalus on luua päris oma reeglitel-rollijaotusel põhinev pere. Mida enam on konkreetseid omavahelisi kokkuleppeid ja vähem n-ö silmist lugemist ja vaikimisi nõus või vastu olemist, seda vähem on peresuhetes konfliktialgeid.
Tihedamini esinev variant on aga, et suhte alguses armununa märkamatult üle võetud ja tegelikult võõras reeglistik hakkab pikapeale suhet lõhkuma. Eriti selgelt kerkivad paari erimeelsused esile just seoses laste sünniga. On hädavajalik neist asjust avameelselt rääkida, tehakse umbmääraseid vihjeid, vaikitakse ja kannatatakse kangelaslikult, tihti kooselu võiduka lõpuni. Pereelu põhineb siiski paljuski hea koostöö reeglitel: igaüks on motiveeritud panustama, kui see osa, mis ta annab, on enamvähem võrdne sellega, mis ta saab.
Teisi ja teiste reegleid keegi muuta ei saa. Igaüks saab muuta vaid iseennast ja omaenda reeglistikku. On absoluutselt vaba valik, kas elada enda või teiste reeglite kohaselt. Ka kooselu on täiesti vaba valik. Kui midagi tõsiselt kooselu häirib, kuid sellest ei räägita, ei tee see probleemi olematuks. Vastupidi, probleemist vaikimine võib sellest lõpuks kasvatada lahendamatu puntra.
Samas on alati võimalik rahulikult ja endakohaselt, teiste reegleid kahtluse alla panemata, selgitada omi põhimõtteid ja nende juurde ka jääda ning püüd teha kokkuleppeid, mis kummalegi sobivad.
Head suhet toidab see, kui kummalgi on võimalus iseendaks jääda ja iseendaga olla. Tihelioleku kõrval on tingimata vajalik olla ka eraldi: kumbki koos oma sõpradega, trenni- või töökaaslastega, iseendaga. Just piisav võimalus kaaslasest eemalduda on tihti see ressurss, kust suhte rikastamiseks lisamaterjali saadakse.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta. Suhe, kus ühele on alati lubatud rohkem kui teisele või kus peretavade sisse kuuluvad ülekuulamine ja kontroll, muutub varsti ahistavaks ja väsitavaks mõlemale poolele. Usaldamata armastada pole võimalik.
