See oli aasta tagasi, kui minu elukaaslane kohtus taas üle pika aja oma klassiõega(kokkutulekul), kellega nad siis kunagi lapsepõlves olid nn pruut ja peigmees.
Peale seda taaskohtumist jagasid nad oma messengereid, telefoni nr-id olid vist juba varasemast ajast olemas.
Samuti suhtles mees veel teise klassiõega msn´is, mille sisu õnnestus mul tookord lugeda. Ta oli seal kirjutanud, et sai pildid kätte, mis talle tollest üritusest saadeti ja et ta kustutas mõned pildid ära(sain aru, et just need pildid kus oli peal selle klassiõega, kellega taaskohtus). Klassiõde küsis selle peale, et miks siis nii? Mees oli vastanud, et pärast naine avastab, siis võib jama tulla.. No siis nad aretasid edasi teemat, et miks ma peaksin armukade olema kui nad kõigest klassiõed? Ja et miks minu mees üldse sellise naisega koos on?
Peale seda sain ma hoopis kurjaks, et no mida, mida?
Naine, kes mind näinud ei ole, minust midagi ei tea, räägib nii. Samuti miks mu mees räägib minust taga ja veel selliselt, et ma oleksin jubedalt armukade!?
Muidugi mind hakkas kohe kahtluseuss närima, et miks ta minu eest neid pilte varjas, mulle ei näidanud ja mis seal peal siis olema pidi, et ma oleksin võinud tigedaks minna?
Muidugi ma rääkisin mehega sellel teemal ja olin temas väga pettunud, et minust niimoodi võõrastega rääkis, et mis mulje see minust nüüd jätab. Käskisin tal rohkem mind oma teemades mitte puudutada. See oli väga solvav!
Küsisin piltide kohta ja seda, kas nad neil piltides siis suudlesid või midagi sellist, et mina neid näha ei oleks tohtinud? Mees eitas ja ütles, et äkki ma oleksin hakanud kahtlustama. Küsisin vastu, et kust selline asi? Kas ma olen enne midagi sellist teinud ilma põhjuseta... samuti ei ole tema selleks põhjust andnud!?
Ma ei mäletagi enam, mida selle peale vastas. Aga siis rääkis mulle, et see naine (see kes piltidel) rääkis, et tahab teda, ta võiks oma mehe juurest ära tulla jne.
Küsisin siis mehelt, et ma ei mõista milleks tal vaja temaga veel suhelda? Et pärast saabki oma tahtmise?
Mees ütles selle peale, et oma vaenlasi tuleb enda ligi hoida ja et ta ei lase ennast ära rääkida, et kuna ta teab, mida too tahab, siis on nii hea teada, et ta seda ei saa!
Lõpuks jõudsime sinna, et mõlemad pidime oma mees/naistuttavad msn ära kustutama ja mina ütlesin, et ma ei taha, et ta enam selle inimesega suhtleks!
Nüüd aasta hiljem häirib mind taas see teema.
Sama naine on uuesti ta msn´is ja varjunimega-see muidugi selleks, et mina aru ei saaks.
Lugesin nende kirjavahetust. Nad on ikka suhelnud omavahel, sest teavad teineteise käe-käikude kohta suht hästi ning on isegi kohtunud.
Muidugi ma nüüd mõtlen, milleks mu mees seda minu eest varjanud on, et nad suhtlevad, milleks tal vaja temaga üldse suhelda ja mis suhted neil omavahel üldse on? See küsimus tekibki sellest, et mina sellest midagi ei tea, mitte et ma oleksin hullult armukade ja hakkaksin kohe kahtlustama!
Eks ma võin ka ise vastata sellele küsimusele, miks mees mulle seda rääkinud ei ole?-Sellepärast, et ta on juba sama teema kohta minu käest "saanud" või arvab, et see ei ole minu asi, kellega tema suhtleb. Aga sellele ma ei oska vastata, milleks mu mehel vaja temaga suhelda ja kohtuda kui teab, et me võime sama asja pärast uuesti tülitsema hakata.
Kirja sisud on sellised, et kuidas läheb? kuidas tööl läheb? millal on pisiperet/pulmi oodata, kas saame kokku ja kus? jne.
Muidugi ei pääse mina nende jutustustest, ikka vaja mind ka ära mainida. Näiteks nad leppisid koha kokku, kus kohtuda ja naine küsis, et kas keegi tuttav ei või neid näha, et siis minule ära kaevata? Mees vastas eitavalt ja kui, siis tal ükskõik.
Selle peale naine kirjutas, et "ta ju oli sul kunagi selline armukade" Kust mujalt need jutud ikka tulnud on, kui et mu mees nagunii rääkis temale ka selle loo ära, kuidas me tülitsesme nende piltide teema pärast ja et ma ei taha, et nad kohtuks.
Sellepeale oli mees küsinud, et "kes ei oleks?" Tema oleks samamoodi armukade" Naine vastu, et "seda küll jah"
Ühesõnaga seda teksti saab nii mitmeti mõelda, et ma ei oskagi midagi mõelda...
Ma ei taha sama teemaga taas tülitsema hakata. Käskida/keelata pole samuti mõtet nagu näha, sest siis suheldaks samamoodi salaja edasi.
Halb tunne on, et minust mõeldakse halvasti, eriti veel kui minuga pole kohtutud, mind ei tunta ja veel halvem on sellepärast, et milleks seda minu eest varjatakse!
Kas pean selle teema üles võtma? Kas pean sellega leppima, et nad suhtlevad?
Minu suhe elukaaslasega on muidu korras.
Teie kirjast kostub palju segaseid tundeid - solvumist, pettumust, ebakindlust... Hea olekski asja harutamist sellest alata, et mis minuga siis täpselt toimub? Millised tunded on minu sees ja miks? Naljaga pooleks ongi eestlastel 2 tunnet - hea tunne ja halb tunne - kuid see ei aita eriti edasi. Meie tunded on meile kõige kättesaadavamad signaalid selle kohta, et midagi on hästi või halvasti. Kui neile tähelepanu pöörata, nendega natuke aega koos olla ja neid tundma õppida ning nende taha vaadata, siis jõuame välja selleni, mida tegelikult vajame. Kui see on selge, siis on juba märksa lihtsam edasi toimetada. Näiteks kui vaadata lähemalt pettumust, siis võin jõuda selleni, et olen pettunud, kuna tunnen, et ei julge oma meest enam usaldada. See tähendab, et ma vajan meie suhtes rohkem kindlustunnet. Kuidas ma saaksin ennast kindlamalt tunda? Mida ma ise selleks teha saan ja mida ma abikaasalt ootan? Mis paneb mind tundma erilise, ihaldusväärse ja armastatud abikaasana? Hea on need asjad enda sees selgemaks mõelda ning ka koos mehega seda arutada. Mehega rääkides on tähtsam oma vajadustest talle teada anda ning uurida tema sellekohaseid mõtteid/tundeid kui jõuda konkreetsete lahendusteni. Kõik inimesed tahavad olla väga iseseisvad ning reeglina ei salli ettekirjutusi - teades, mida teine vajab on märksa lihtsam talle headmeelt valmistada ja sealjuures tunda uhkust iseenda leidlikkuse üle.
Tahan veel öelda, et kõigile inimestele ei ole võimalik olla meelepärane ning see ei ole ka vajalik. Me ei saa suunata teiste mõtteid, küll aga iseenda mõtteid ja käitumist. Teie olukorra kirjeldusest tulevad selgelt välja "isetäituvad ennustused" - kui teie mees ja tema klassiõde arvasid, et te olete armukade, siis see ka nõnda sündis (kuigi see ei ole teile tavapärane käitumine). Nüüd tasub omaltpoolt enda mõtetega ettevaatlik olla - kui mõtlete, et nemad teid nt. petavad, siis äkki see ühel päeval tõesti ka juhtub. Mis automaatselt ei tähenda, et kui te nii ei mõtle, siis seda ka ei juhtu, kuid te olete tõenäosust kindlasti vähendanud. Mitte ainult sõnadel ei ole tohutu jõud, vaid ka mõtetel - mõtted suunavad märkamatult meie mitteverbaalset käitumist (pilke, hääletooni, kehahoiakut jms.) ning panevad oma energiaga asju liikuma.
Siin võib samuti olla tegemist naisterahva poolse teadliku intriigi sepitsemisega. Võib-olla on ta oma eluga rahulolematu ning tunneb kadedust teie suhte üle, mõtlemata sellele, kas ta ise mehega kokku sobikski. Kui targalt teie kohta mehel sapiseid märkuseid teha, siis ühel päeval ta äkki jääbki uskuma. Need kõik on oletused ja nagu te isegi märgite, käsud-keelud siin ei aita. Soovitan tegeleda iseendaga, leida rohkem kindlust enda sees ning siis keskenduda suhtele oma mehega - mida siin tahan ja saan ära teha, et see oleks maailma parim ja meile mõlemale tõelist rahuldust pakkuv (alati saab teha hea veel paremaks). Usun, et selliselt toimides minetavad teie viimased küsimused (kas pean selle teema üles võtma ja kas pean leppima) oma painava tähtsuse.
Soovin teile avastusterohket teekonda iseendasse!
Tänan vastukaja eest!
Jah, iseendaga ma pean tõesti tegelema, tegelikult olen seda juba paar aastat teinud ja olen suht palju muutunud selles vallas, aga arenguruumi on veel.
Ma olen selgeks saanud, et mida vähem tead, seda kergem on. Aga seekord ma taas tegin selle vea ja tegin endale ise haiget.
Samas tekib küsimus, kas ma tõesti ei peaks siis teadma kõiki inimesi, kellega mu elukaaslane suhtleb. Ta ise öelnud, et rääkinud mulle seda mida mul teada vaja on, et kõike ei peagi teada andma, samuti ei pea mina seda tegema, et inimene ju suhtleb väga paljute inimestega ja seda igakord ette kanda kellega ja miks suheldakse, on jabur.
Aga kui ma ei vaataks/uuriks, siis ma ei saakski pooli asju teada ja kas see on õige? Äkki ma just peaksin kursis olema.
Muidu ma ei saaksi teada, kui mu mees nt mõne uue sõbranna on omale msn lisanud.
Ühtpidi jälle jabur aga teisalt toimiv - lisa oma msni ka mõni uus sõber ja las su kallis kaasa saab ka tundma omaenese käitumise vilju.Tagasi teha on ehk labane küll, aga toimiv.Mõned lihtsalt ei ole nii palju vaimselt arenenud, et saaksid aru mida teine tunneb, kui pole ise läbi elanud.Skandaalid ja keelud aga selles osas ei aita.Lill elu ju mehel - vana armastus ajab taga ja uus kah armukade -vaat kui lahe vend ma olen.Tõeline naistemagnet jne jne egole igatahes suur pai ja nii nad hakkavadki endast kõike arvama.Eks neile tule lihtsalt koht kätte näidata - et vaata mees - oled tore küll, aga mitte nii tore, et endale sellist käitumist lubada.Kui nii jätkad, võidki oma kehva abielu tõttu sind taga ajava eks armukese juurde naasta.( hm -miks nad küll lahku läksid ? ) Mina leian parema.Ole positiivne ja salalik ning pane ühte päeva taevas ja põrgu ja üleüldse tuleb mehe aeg nii targalt planeerida, et igasugu tibide jaoks msnis aega ei jää.
Sellest poleks kasu Mul ka sõber msn´is ja kui ma ka lisaks mõne uue, siis ega tema sellest teada ei saaks-ta ei vaatagi minu msn´i ja kui vaataks, siis tema ei suhtuks sellesse nii nagu mina suhtun.
Eks see minu salalik olemine ja uurimine, see teeb mulle endale hoopis haiget, mitte talle. Mis ma sellest saan? Ma isegi ei tea..
Kui mehel vaba päev ja veedab sellest pool arvutis, ja ma ise tööl, siis ei saa ju keelata, et ärgu istugu arvutis
Tänud vastuse eest!
tere, mul sama jama - lihtsalt teeb haiget, kui keegi uus "sõber" facebooki tekkinud. Ja nii on, et aegajalt otsivad naised ise mu mehega kontakti - tutvustavad end, ajavad "small talki" ning soovivad kontaktiks saada. Olen aru saanud, et ei naistele ega meestele loe, kas oled abielus v mitte - kui on ikka kena mees, siis naised sebivad tema ümber. Meil on nii, et mõlemale kleebivad teised inimesed end külge - aga ma arvan, et mina olen resoluutsem. Ja on valus küll, kui näen, kui palju uusi kontakte tekib, mul tekib ka, kuid poolalasti tüdrukute näopilte on ikka nõme vaadata. Mees on 100% truu ja talle teeb ka nalja, kuidas naised end huvitavaks üritavad teha - kuid ma sisimas keen - no mida krd, kui eestis on vähe sümpaatseid mehi otsigu siis välismaalt, mitte ärgu piiraku teiste naiste mehi. Mida teha? Tuleb teha isiklik suhe võimalikult hingeliseks, lähedaseks, huvitavaks ning tuua suhtesse midagi, mis lisaks tavaelule vürtsi ja excitementi. lihtne soovitada, raske teostada. Fakt on, et peegel peab olema hea sõber ja end peab olema ilus vaadata, kui mehe kõrval paksuks minna ja sassis peaga lotendavate riietega kodus ringi käia - no mingil hetkel hakkab mehel mujal huvitavam. Naiseliku uudishimu vastu ilmselt ei saa ning jah - mida vähem teada, seda kergem on. Igast väiksest asjast võib aju hakata ei tea mida mõtlema ja see piinab iseenda tervist. Jõudu ja naised - vaadatke omi või vabu mehi, mitte suhtes olevaid, eks
Minul mehega täpselt sama teema olnud(on), ütleb, et tema suhtleb kellega tahab ja mida tahab, naine ei saa seda talle keelata, see ei olevat normaalne!
Ja kohe tigedaks läheb ja võib isegi käratada, kui seda teemat puudutada, et see polevat minu asi, suhtleb kellega tahab!!
Mida sellisega küll teha? Ei pea mina tema sellist käitumist sellele teemale kannatama.. tema aga aru ei saa, tema pole midagi valesti teinud, vaid mina olen ise süüdi, kui sellise teema üles võtan!
Oi, kui palju mälestusi su kiri mulle ette toob. Olen olnud sarnases olukorras. Nüüd tagantjärele asjale mõeldes tean, mida valesti tegin. Hoiatavate märkide ilmnedes, hakkasin iseennast süüdistama ,et olen liiga armukade ja kujutan ette. Nõndamoodi "pimedana" lasin asjadel üha hullemaks minna. Õigem oleks ikka oma tunnetest avameelselt rääkida. Kuid mehed tihtipeale rääkida ei taha ja eriti ründavad on nad siis, kui nad tegelikult oma hinges teavad, et on süüdi. Minu kogemus on vähemalt selline. Varjamine ei ole peres normaalne. Normaalne ei ole ka see, kui üks pereliige on õnnetu ja segaduses. Kõigil on õigus olla õnnelik ja eluga rahul.
mul oli sama jama. naisele tekkis "lihtsalt sõber". tükk aega oli sõber, naine sai kurjaks kui ma veel muret tundsin et ega ta asjal ei lase käest ära minna. pärast siis asi kasvaski millekski enamaks ja nüüd on pere lõhki.
tuttav stoori.ka mulle väideti algul, et vaid hea kolleeg, kellega meeldiv vestelda jne.kui aga meeldiv ja lõbus sõbranna hakkas koju õhtuti helistama ja meest välja kutsuma, käidi koos sportimas jne - läks asi minu jaoks eriti kahtlaseks ja palusin mehel mitte meie peret lõhkuda ( olin viimaseid nädalaid lapseootel) aga no ei - vaevu 2 nädalat hiljem juba korraldati "komandeering" ja väike voodiseiklus.Hiljem siis väideti, et lihtsalt kepp ja juhtus lihtsalt ning, et see viga ei kordu enam jne jne.Nüüd juba 2 aastat klaarime seda väikest ja juhuslikku viga, sest ma ei suuda seda talle ealeski andestada-üritan siiani, aga ei suuda.Liiga sügavale löödi haavad.Lapsed on rahul, et pere koos.Mina aga olen õnnetu ja üksi oma mure ja tunnetega.Elan päev korraga ja AD abil -ilma ei saa üldse.Elust lahkumise- ja sundmõtted, masendus, mitte midagi ei suuda teha, ega taha ka teha, sagedased vihahood - need siis argipäeva osad.Raske depressioon mis ei taha kuidagi taanduda.
Igaljuhul tuleks sellisel juhul siiski ennast kehtestada ja võtta kohe aeg maha.Mis siis oluline on ja miks.Kuigi jah, kui inimene armunud või arvab, et on seda - ega ta endale aru anna mis teeb ja kerge see pole.Kuid väike ehmatus ehk aitab mõnel õigel teel püsida.Aga noh, eks loll õpib enda vigadest, tark teiste omadest ja idioot ei õpi üldse ....
Mul ka sõber msn´is ja kui ma ka lisaks mõne uue, siis ega tema sellest teada ei saaks-ta ei vaatagi minu msn´i ja kui vaataks, siis tema ei suhtuks sellesse nii nagu mina suhtun.