Olen oma naist juba tundnud 7 aastat ja koos oleme elanud varsti juba 5 aastat ja elame vabaabielus. Hetkel peres 3 ja 4'ja aastane laps.
Naine on töötu pole tööd leidnud. Armastus minu vastu on ka otsa tal lõppenud ja tahab lahku minna! Mina aga armastan neid kõikki nii oma kahte pisipõnni, kui ka oma naist sügavalt siiani. Eks tema poolne tunnete jahenemine võib olla ka minupoolsetest vigadest. Ta väidab, et tahaks põhimõtteliselt oma vanemate poole elama minna lastega ja otsiks endale töö ja siis ka elamise! Aga mis saab minust siis??
Mis oleks kõige õigem lahendus asjale??? Mina ei sooviks lahku minna!
Minu jaoks loob segadus absoluutlselt kõik! Eriti veel mitte arusaamine situatsioonist! Väidetavalt ta oma sõnade järgi on tal ka tunded kellegi teise isiku vastu. Kui õieti aru olen saanud, siis välisriigist suhtleb kellegiga läbi MSN'i! Ja nad on ka vaid MSN'is suhelnud. Ei ole kindel, et kas ta on mulle ütelnud neid asju, et mulle lihtsalt haiget teha, mind kergemini eemale peletada, või üldiselt täielikult segane lugu!
Lähisuhted on ilmselt inimese elu kõige tähenduslikumad suhted, mille õnnestumisest oleneb inimese üldine elukvaliteet ja toimetulek. Enamasti ei pea me tarvilikuks mõelda oma suhetele, vähemasti mitte siis, kui asjad toimivad. Siiski on oluline aeg-ajalt kaardistada üldist seisu. Suhte eest tuleb hoolt kanda, see ei püsi lihtsalt niisama. On kasulik õppida märkama enda ja kaaslase hoiakuid ning käitumismustreid. Nii on võimalik need, mis paarisuhet pigem lõhuvad, jutuks võtta, teineteist hoolivalt kuulata ja püüda muutuda suunas, mis suhtele hoidvalt mõjub. Keegi ei koli kokku eesmärgiga lahku minna ega sünnita lapsi, et neid kasvataksid kasuvanemad. Ometi on sügavaid sisemisi põhjusi, mis paratamatult selleni viivad nagu on ka asjaolusid, mis annavad märku suurest potentsiaalist elada koos õnnelikult ja kaua.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine lööb valusaid haavu. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust.
Kui peres on lapsed, on oluline teada, et vaid lapsevanemana kulutatud aeg pere keskel ei ole kindlasti piisav paarisuhte kooshoidmiseks. Ajajaotuse ja rollidega tuleks teadlikult tegelda.
Paarisuhte primaarsust ei maksa kunagi unustada, ikka võiks küsida: miks me koos oleme? Lastel on turvaline kasvada peres, kus isal-emal on endiselt tore olla ka kahekesi ja nad selleks ka aega leiavad. Ühised teemad, suhtlemine kooselu jooksul väljakujunenud sõpruskonnaga, tegevused, mis pakuvad mõlemale naudingut ja põnevust see liidab armastajaid.
Head suhet toidab olulisena seegi, kui kummalgi on võimalus iseendaks jääda ja iseendaga olla. Tihelioleku kõrval on tingimata vajalik olla ka eraldi: kumbki koos oma sõpradega, trenni- või töökaaslastega, iseendaga. Just piisav võimalus kaaslasest eemalduda on tihti see ressurss, kust suhte rikastamiseks lisamaterjali saadakse.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta. Suhe, kus ühele on alati lubatud rohkem kui teisele või kus peretavade sisse kuulub kontroll ja ühe poole liiane võim teise üle, muutub varsti ahistavaks ja väsitavaks mõlemale. Usaldamata armastada pole võimalik. Suhe, kus puudub julgus olulistest asjadest rääkida, jõuab varem või hiljem kriisini. On väga tähtis säilitada oskus ja julgus öelda välja oma soovid ja vajadused. Kui midagi tundub viltu olevat, tuleb oma tunnetest, mõtetest, hirmudest ja ootustest rääkida ning kõige selle juures säilitada tundlikkus teise vajaduste vastu..
See kõik ei pruugi olla nii lihtne. Kuid proovida tasub.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Kui kahekesi rääkimisest tulu ei tõuse, soovitan pöörduda pereteraapiasse.
