Tere, olen oma mehega koos olnud 8 aastat ning sellest 5 aastat koos elanud. Enamus ajast istub mees arvuti taga ning tavalistel argiõhtutel polegi tal soovi muude asjadega tegeleda. Omavahel ei suhtle me enam üldse tema ei tunne minu elu vastu huvi ning pole ka nõus enda päevasündmustest rääkima. Kui huvi tunnen kuidas mehel tööl läks siis vastuseks on ikka sama jutt: kõik on halvasti ja midagi ei ole hästi. Mis probleem konkreetselt on, sellest ta edasi keeldub rääkimast. Ütleb, et kui räägibki siis peale seda tahan mina sellest temaga edasi arutada, kuid tema ei taha. Kui ma oma seisukohalt vaatan, siis ise ma sooviksin küll saada oma probleemile tagasisidet ja kuulda erapooletud arvamust.
Peamiseks jututeemadeks on meil kujunenud omavahelised suhteprobleemid ja mida aasta edasi seda suuremaks tülid ja probleemid lähevad ja seda rohkem oleme nendest väsinud, kuna midagi ei muutu. Kuigi mõne probleemi puhul oleme aktsepteerinud teineteise ootusi ja lubanud nendega edaspidi arvestada, siis järgmisel korral läheb kõik sama rada pidi. Näiteks: mulle ei meeldi, et kui me omavahel räägime siis ta põrnitseb arvutisse, olen tal seda korduvalt palunud seda mitte teha ja ka tema sellega arvestanud. Kuid järgmisel rääkimisel isegi kui istun lauale arvutiga kõrvuti, põrnitseb ta ikka edasi arvuti ekraani. Mina sellepeale aga vihastan, kuna pean seda solvanguks. Samuti ei suuda ma mõista, et kui ma ise olen ennast valmis muutma ja püüda mehe soovidega rohkem arvestada siis mees jätkab samas tempos, iseennast muutmata ja analüüsimata seda mida ta ise valesti teeb. Muutust pole kuskil näha.
Ei leia enam õiget väljapääsu, kas rühkida edasi ja loota, et kunagi ehk midagi muutub või lihtsalt lõpetada suhe? Ma lihtsalt ei oska enam temaga suhelda, igast asjast tõuseb tüli. Mulle tundub, et omavahel pole enam võimalik normaalselt suhelda. Mina süüdistan teda (ta võtab ka seda süüdistusena kui räägin mida ma tunnen kui ta minuga ei räägi) ja tema mind. Mina oma vigu tunnistan, tema omasid mitte. Ilmselt oleme me üksteisega suheldes kuskil vea teinud. Suhtenõustaja poole pole nõus pöörduma, kuigi minu arvates ehk aitab ehk asju rohkem mõista. Kuigi jääb ta endale alati kindlaks ja pole oma arvamust nõus nii lihtsalt muutma. Lihtsalt ei tea mida edasi teha.
Olete jõudnud dilemma ette ja nõutu, kuidas edasi toimida. Kirjast selgub, et olete päris tükk aega juba üritanud selgust saada, meest kaasata suhte üle arutlema, väljendanud vastastikuseid ootusi, kuid muutusi ja rahulolu pole ikka.
Mille peale siis mehe aeg ja tähelepanu päevast päeva kulub seal arvutis, et teie jaoks enam huvi ei jätku? On see tema jaoks midagi väga väärtuslikku ja asendamatut või on see põgenemine millestki, suhtlemisest, probleemidest, ehk omamoodi sõltuvuski? Kas võib olla, et tema jaoks ongi midagi nii halvasti ja lootusetu, kogu energia läheb sellega toimetulekuks, et ei suuda muule mõelda ja teie vajadustest hoolida? Samas nähes teie pingutusi, ei oska ta midagi välja pakkuda ega ka oma sisemaailmas toimuvat jagada. Tunneb ehk süüdigi end tekkinud olukorras?
Palju oletusi, kuid selgust on ilma teie mõlema hea tahteta raske leida. Heast suhtest peavad mõlemad partnerid huvituma ja selle nimel ka panustama. Kindlasti pole peamine suhteprobleem tema suur huvi arvutis olla.
Mida teie siis teha saaksite, mis veel proovimata? Kui koos psühholoogi juurde minek on välistatud, saate omalt poolt vaid väljendada, kuidas teie jaoks asjad praeguseks on, nt nii: olete kaotanud lootuse, ei oska enam midagi omalt poolt teha, kuid samamoodi jätkata ka ei soovi. Olete mõelnud, et üks võimalus on ka suhe lõpetada (selles jadas pole mingeid vihjeid tema kohta, sh süüdistusi, kõik mina-keeles). Seda kõike võitegi öelda, kui pole seda juba teinud. Vältige jätkuvalt kriitikat, kauplemisi, ähvardusi, etteheiteid. Ilmselt on mehel tõesti raske taluda teie emotsioone, eriti kui tunneb end nendes osaline.
Öelge veel, et vajate tema kaasabi, et tema silmade läbi olukorda mõista ning taotlete tema osalemist kokkulepeteks, lahenduste leidmiseks nii, et mõlemad jääksite rahule.
Häid läbirääkimisi!
Soovitaks minna kuhugi, kus ei ole arvutit - restoran-kino, rabamatkale, sportima vms.
Ja seal suhtlema, kus pole arvutit.
mina olen õppinud, et kui kiirelt on vaja miskit arutada, siis leppinud kokku, et 10 minuti pärats räägime. Siis on mõlemal arvutid kinni.
kuna me mehega oleme mõlemad IT ga kõvasti seotud, siis mõistame teineteist. oluline on märgata, et laps sellest võimalikult vähe kannataks.
Peab leppima kokku kvaliteetaega mõlemale - ja me mõlemad tunnistame, et on vaja teha rohkem pause, läheme jooksma, ratastega sõitma jne.
Tõsi, kui me arvutiga tööd ei tee, siis on meil Iphone-d, kus mõnd huvitavat mängu mängida, e-posti lugeda jms; kuid see on rohkem lõõgastus it tööle.
Igaljuhul on oluline teadvustada, et arvuti võtab 8 tundi tööpäevas, teinekord rohkemgi ning mõistusega võtta vaba aega ja olla eemal.
PS. kui teie mees on pidevalt arvutis - siis vaadake teiegi, mis seal toimub - looge konto facebooki, LinkedIn-i, kasutage skype ja MSN-i hankige sinna kontakte ja suhelge; looge oma IGoogle, hakake Blogima jnjne - kindlati ta üllatub ja tal tekib huvi, mis asju te seal internetis ajate. Kui paarid väga erinevat radu pidi oma huvialades lähevad ei ole hea ma arvan; mõned ühised huvid võiksid ikka olla.
