Eellugu: mehel on kaks aastat olnud suhe töökaaslasega. Anti lubadusi, et jätab armukese, kuid seda on natukeseks olnud ja siis on samamoodi edasi suhe olnud. Mees on paar kuud ka armukesega koos elanud, kuid siis ikka meie juurde tagasi tulnud. Pool aastat tagasi lubas, et kõik, enam neil suhet ei ole. Lubas , et ostab kevad hooajal armukese firmast välja ja saadab ära, kuid 3 nädalat tagasi sain teada, et tal ei ole raha ja tema ei kavatse armukest ära saata, et las töötab seal seni kuni ise lahkub. Saatsin siis mehe koos asjadega minema. Suhet neil vist tõesti enam ei ole, kuid mina ei suutnud taluda teadmist, et nad on hommikust õhtuni koos ja arendavad oma ühist firmat. Töö on mehe elust 90%.
Nüüd: Mees nn lahkus kodust kolm nädalat tagasi. Minu ja laste telefonile ei vasta. Meil on kolm last: 10, 8 ja 3 aastane. Paar nädalat lasin mehel asja seedida ja ei võtnud kontakti, kuid lapsed igatsevad teda. Tahavad kokku saada, kuid tema saadab mulle sõnumeid järgmiste sisudega: Kui sa viskasid mu enda kodunt nagu peni välja, siis järelikult võtsid lastelt isa või minult lapsed. Mul on uus pere ja ma tegelen nendega." Öelgu ma lastele, et teda minu ja nende jaoks enam ei ole ja ärgu helistagu enam talle. Et otsigu ma endale mees, kes lastega tegeleb. Saatis mulle sõnumi, et tema ei tegele nendega, kellega ta koos ei ela. Uut peret tal minu teada ei ole. Elab töö juures ja on seal hommikust õhtuni. Ja ööbib ka seal.
Olen talle saatnud mitmeid sõnumeid, et lapsed igatsevad ja tahavad teda näha, kuid ta ignoreerib neid.
Ma enam ei tea mida teha. Mõtlen, et läheks mehe töö juurde kui seda naist seal ei ole ja püüaks temaga siis rääkida, kuid arvan, et see ei mõjuks. Kui lapsed sinna viia, siis võib ta ka nendele halvasti öelda ja seda ma ei tahaks.
Lastele olen öelnud, et isal on hooaeg ja tal on kiire. Seda ta korra lapsele ise ütles, kui eelmine nädal telefonile vastas, lubas lapsele, et helistab kui kokku saada on aega. Kuid enam ei vasta ta nende helistamisele.
Saatsin laste isale sõnumi, et miks lapsi karistad, nemad ei ole süüdi. Kuid ta ei regeeri sellele. Minu mõistus on otsas. Ma ei taha lastele öelda, et isa enam nende jaoks ei ole. Loodan, et äkki ta hakkab nendega suhtlema. Mida küll teha?
Mis arvate sellest mõttest: Kui saata laste isale kirju laste tegemistest ja rõhutada, et lapsed igatsevad ta järele ja vajavad teda. Kas see on liiga peale tükkiv?
Oleme ka varem mõnda aega lahus elanud, kuid siis on ta lastega tegelenud. Ma ei saa aru, miks ta nüüd niimoodi käitub. Kas ta püüab mind karistada laste kaudu? Majanduslikult olen mingil määral temast sõltuv, kuid saan ka ise hakkama kui väga vaja on. Talle meeldib olla perekonna pea, kas ta nüüd tunneb, et talle tehti liiga, kuna väljakolimine ei olnud tema algatusel. Loodan kogu hingest, et ta ei hülga lapsi lõplikult.
arvan, et mehe eneseväärikus on tugevasti kannatada saanud. Esiteks - et tuli välja, et ta on petja; teiseks, kui ta püüdis uue lehekülje keerada oma elus ning kõike nö otsast alata, siis viskasite ta välja. Ehk oleks tulnud rohkem usaldada. Seda ona hea rääkida, kuid teha raske.
Arvan, et tasub minna tema tööjuurde ning pakkuda, et räägime - meil on olnud tore ühine aeg ja järeltulijad ja vähim mis teha saame on rääkimine. Sa võid rääkida, mida sina tundsid -petmine, ühine töötamine endise armukesega jne. Tõdeda, et sa oleks võinud asju enne selgeks rääkida. laste pärast tasub spontaansust sellistes kapitaasetes asjades ohjata.
Keeruline olukord, lahendus selleks on asap rääkida - mida aeg edasi, seda kaugemaks te ja lapsed isaga jäävad.
jõudu ja tarkust,
Käisin täna hommikul mehe tööjuures ja püüdsin temaga rääkida enne töö algust. Kuid ta ei kuulanud mind, ta ei lasknud mul midagi öelda vaid korrutas, et mine ära. Lahkusin kuna rääkimisest ei tulnud midagi välja ja ma ei tahtnud tülitsema hakata. Saatsin sõnumi, et kui ta lastega suhelda ei taha, siis öelgu ise seda neile, et mina ei hakka seda neile ütlema. Saatis vastu sõnumi:"Sellist elu sa ise tahtsid ja vastutad ise kogu supi eest. Ma ütlesin, et kui sa võtsid minult kodu siis võtsid sa lastelt ka isa. Ise pead ka neile selle selgeks tegema ja ütlema, et sina oled minu välja tõstnud ja ongi ok! Tee lastele pai minu poolt ja ütle, see oli hüvastijätuks- ja ma armastasin neid väga".
No mõnel mehel on ikka tõeliselt SUUR EGO! See, mida ta teeb, on ju puhas MÄNGIMINE oma lähedaste tunnetega. Kättemaks kõige alatumal ja väiklasemal viisil.
No mis Sul siis ikka muud üle jääb kui rääkida lastele mis toimub. Loomulikult leebelt ja nende tundeid arvestades aga siiski nii tõelähedaselt kui võimalik. Et ka suured inimesed on vahel "jonni" täis nagu lapsedki ja et issi ei suuda praegu oma jonnituuri lõpetada. Küll aeg näitab, mis sellest asjast saab.
Lõppkokkuvõttes on ausus KÕIGI osaliste vastu olulisim mida teha saad. Räägi nendega, kes on valmis Sind kuulama ja kes vajavad infot nii väga. Loomulikult saavad lapsed aru, et asjad on viltu - parem siis seda neile lahti seletada ja neid toetada.
Ja kunagi tuleb ka see päev kui Su abikaasa oma lapsikust trotsist üle saab ja on nõus Sind ära kuulama.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaamad lähedusest, mõistmisest ja armastatud olemisest on erinevad. Lähedussuhete alalhoidmine ja ka purunemine on tihti seotud allhoovustega, mida on keeruline märgata.
Kõrvalsuhte tegelikku ja tihti peidetud tähendust võib vaadelda ka nii: selle eesmärk võib olla kas saada põhisuhtest (abielust, kooselust) välja või kummalisel moel kasutada seda suhte muutmiseks. Seega võiks viimasel puhul ehk isegi öelda, et seesugune truudusetus peaks mõnes mõttes töötama n-ö suhte heaks. Kõrvalsuhe võib tekkida ka eesmärgiga põhitunnet kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et inimene ei saa oma põhilisest lähedussuhtest seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et sellega siis tegelda ja enda vajadusi uurida ning nende eest seista, otsib ta lahendusi ja maandust mujalt.
Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: meil on halvasti, kuid ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Viha ja pettumus on küll suur, kuid kui ma saaksin midagi meie heaks teha ma teeksin. Kriisi puhul on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et taastada lähedust. Sest on ju võimalik ka suhtumine: saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks.
Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks.
Truudusetust peetakse enamasti üheks kõige raskemaks ja suurimaid kannatusi tekitavaks, suhet kõige enam lõhkuv asjaoluks paarisuhtes. Ent ükskõik mis elulist sündmust või fakti on alati mõistlik vaadelda kõikvõimalike vaatenurkade alt ja erinevates seostes. Must või valge, õige või vale see on kõige lihtsam lähenemine. Palju keerukam, aga ka enam selgust ja lahendusi pakkuv on lähenemine, kus samale sündmusele võib leida erinevaid tähendusi, põhjusi, tulevikuvaateid.
Teise naise olemasolu fakt ise võis/võib tunduda ülekohtune ja haavav, kuid lisaks selle hetke tunnetega tegelemisele peaksite kindlasti mõtlema ka oma tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud teie kaugemad eesmärgid selles suhtes. Suhtele perspektiivi lisamine või vähemalt selle üle mõtlemine toob selgust juurde. Kui suhe ka eelolevate aastate perspektiivis, kui praeguse hetke sündmused ilmselt unustatud, ikkagi väärtuslik tundub, on kohane valida suhet säästev hoiak.
Praegu, kui emotsioonid tunduvad kummalgi poolel n-ö laes olevat, oleks hea lihtsalt veidi oodata: aeg maha võtta ja mõelda asjad selgeks kõigepealt enda jaoks. Alles siis, kui nii teie kui ka abikaasa olete valmis teineteisega rahulikult rääkima ja mis eriti oluline teineteist ka kuulma, võib tasapisi jõuda esimeste kokkulepeteni.
Paarisuhe on alati aluseline, see on nagu vundament, millest algab maja ehitamine. Lapsed kuuluvad juba n-ö pealisehitusse. Seetõttu ei püsi koos need pered (või püsivad vaid vormiliselt), kus elatakse koos laste pärast. See lihtsalt ei toimi. Kui isa-ema omavaheline suhe on halb, kannatavad kõik nii nad ise paarina kui ka lapsed. Seetõttu ei ole mõistlik kooselu lappimist alustada põhjendusega, et tule koju tagasi, sest lapsed vajavad sind.
Esimene põhjendus võiks olla: tule tagasi, mul oli sinuga tore olla ja ma tahan, et meie kooselu jätkuks.
Iga laps on pool isast, pool emast. Kumbki pool on äärmiselt oluline, kumbagi poolt ei tohiks lapselt kunagi ära võtta. Soovitan lastele rääkida olukorrast neile mõistetavate sõnadega. Ei maksa lapsi alahinnata, nad tajuvad juhtunut kindlasti täpsemalt, kui te eeldate või arvate. Rääkige lastega oma kurbusest ja oma lootustest, kinnitage neile, et armastate neid ja et ka isa hoolib neist. Nii õpivad lapsed eluks vajalikku vähemalt kahes plaanis: et tundeid tohib väljendada ja et elus on keerukaid olukordi, millega tuleb tegelda ja millest on võimalik väljuda. Pluss arusaam aususe olulisusest.
