Tere, mul on suur mure. ma ei saa aru, mis mul viga on?
mees käib tööl ja mina olen väikese lapsega kodus. aga probleem oli juba siis kui meil veel last polnud. nimelt ei taha ma, et mees kuskile läheb, kas sõpradega välja, sõpradega sauna või kuskile kolmandasse kohta. ma ei viitsi koguaeg kaasa ka minna. oeh, ei oska seda kohe seletada. no ma olen nii kinni temas, ei taha üksi kuskile jääda, siis on kohe nutt kurgus ja stress peal, et mida kõike ta teeb seal külapeal jne. Ka ei suuda ma üksinda(ilma meheta) magama jääda. seepeale, kui ma talle öösel helistan, et tule koju, lähme me nii jubedalt tülli ja algatajaks olen muidugi mina,kes käseb koju tulla.. kuid ma ei taha nii närvitseda. kas ma peaksin psühhiaatri juurde minema või psühholoogi vastuvõtule? hakkan vist päris ära keerama.
Selle asja nimi on usaldamatus.Seda saab nö ravida kui põhjused -miks nii on - selgeks teha.See aga pole alati lihtne - endasse vaadata vaja jne.Katsu endale abi leida - aga selleks et endas ja omakäitumises selgust saada -mitte, et hakkad ära keerama. Noorel emal on kõiksugu hirmud kerged tulema -eriti kui teine pool ka veel suht varsaaruga ja tõmbab ringi.Isaduseks pole ta selgelt valmis -aga niigi tubli, et koos olete.Aga, et koos perena püsima jääda ja mitte mõtlematult teisele poolele haiget teha kuluks teile ära väike pereteraapia.Et saada selgust endas ja oma partneris.Tihiti kipume tõlgendama teise käitumist vaid enda mätta otsast ja ei oska aimatagi, et muidu nii omane inimene võib hoopiks sootuks teisiti maailma näha ja tunnetada.Selge on ka see - 21 aastane inimene alles areneb ja küpseb.Ning kuan endaga on niigi palju tegemist, ei pruugi alati mõista teist poolt.Eks su meesgi ju veel alles lapseohtu - vastutustunne jne need tulevad ikka pikema küpsemise järgi.Ning kes see ikka tahab tunnistada, et on nö konksu otsas ja pere ees vastutav.Samal ajal kui teised kablutavad "koplis" ringi kuis jaksavad.Aga neist asjust tuleb omavahel rääkida.Tulebki tunnistada- laps tuli liiga vara -jah -tahaks veel vaba ja vallatu elu nautida -aga nüüd tuleb seda teha teisiti.Midagi pole teha - omad valikud juba selles osas tegite.Meestel ( õigemini selles vanuses poistel ) ikka see karja mentaliteet väga sees - veel ei julgeta ise olla -ikka karjavaim lööb üle.Ja miski näägutav naine -ei tule kasuks.Ta veel ei hooma, et teeb sulle haiget.Sest tema väikese poisi hing tahaks veel vabadust.Anna talle seda -aga rääkige reeglid selles osas selgeks.Mida tahab tema ja mida sina.katsuge leida kuldne kesktee. soovitaks teile ka soojalt gordoni perekoolitust.aitab mõtteid sättida nii lapse kui enda suhtes.Ja elumuutusega leppimine võtab vahest suht kaua aega.Naisel ja emal on mõnevõrra nagu isegi ehk lihtsam -laps kasvab sinu sees ja sa ise koos temaga.Laps on üldiselt ikka väga reaalne nähtus ema jaoks-aga isadele siiski mõnevõrra hoomamatum nähtus.Neile tuleb anda aega isaks kasvada.Eriti kui laps on tulnud üllatusena -mitte kaalutud ja planeerituna.Vanus mängib ka rolli.Su jutust ei lähtu kui vana su mees on .Eeldan, et sama vana kui sina.J avahest Inimene lihtsalt ei taha enda jaoks asju läbi mõelda ja selgust saada -lastakse asjadel minna -et eks näis, küll elu näitab.Eks ta näitagi -aga ikka oma osa ja vastutus selle ees on meil kõigil.Seega ära lase hirmudel enda üle võimust võtta -otsi abi -nii terapeudilt, kui ka oma mehelt.eks tema käitumisel on ka oma motiivid ja ta ei pruugi üldse sulle halba tahta -ta ei pruugi lihtsalt sind mõista ja aru saada.Süüdistada üksteist on mõttetu -see ei aita.Sellepärast ongi nt pereteraapia hea - neutraalses keskkonnas saab asjad selgemaks.Ega kui aus olla - kes meist nüüd nii väga kohe oskuslik lapsevanem ja partner on ? Ikka tuleb selleks õppida - ja just nii esmapilgul lihtsat asja kui suhtlemine.Aga teha seda tuleb - muidu on varem või hiljem jama majas.Kui enda pärast ei viitsi ehk nii väga pingutada -siis teil on ju oma armas pisike - ja temale suurim kink on teie poolt antud elu ja ka harmooniline pere, kus kasvada.Sellega panete tema tulevikule väga tugeva aluse!Mõelge millist elu soovite talle ja endale ? Ja mida saate selleks ära teha ? Ja tema pärast juba tasub pingutada!Tugev perekond ja suhe põhineb usaldusel ja austusel.ja need pole sõnakõlksud.Kuid suhte toimimiseks on vaja ka mõlemil tööd teha ja pingutada - iseenesest ei lahene siin midagi -isegi kui läheb mööda, jääb okas hinge torkima, kuni järgmise korrani jne -lõpuks aga siis plahvatad.Kasu aga pole sellest kellegile -sest ega probleem ju lahene vaid lihtsalt te ignoreerite seda teatud hetkeni ja kogu jura hakkab otsast peale.Partner pole su vaenlane - eks tule temaga oma soove ja rõõme ja muresid jagada.Aga ennast peale suruda ja süüdistada ei tohi - see on kindlaim viis kellestki lahti saada.Nii absurdne kui see ka pole -kui tahad kedagi kinni hoida -lase tal minna.edu sulle ja su perele!olge tublid ja saage oma hirmudest ja muredest üle.
Tere,
nagu aru saan, siis olete justkui kits kahe heinakuhja vahel. Mehega koos välja minna te eriti ei taha, ei viitsi. Samas, kui te ei lähe, siis tunnete ennast väga halvasti, muretsete, kahtlustate ja nii võite jõuda selleni, et enda seisundi parandamiseks helistate mehele ja käsite tal koju tulla. Kuid see teeb asja veel hullemaks. Seega, teil ei ole hea kui kaasa lähete ja ei ole ka kasu sellest kui olete kodus. On hea lugeda, et olete endaga toimuvat juba analüüsinud ja jõudnud probleemi põhjusele lähemale. Sest olen oma praktikas tihtipeale näinud, et naised (ka mehed) on väga armukadeda mõtlemata sellele, miks nad ühel või teisel viisil käituvad ja mida nad tegelikult tunnevad-kardavad.
Teie kirjas sisalduv info osutab minu arvates sellele, et mingil põhjusel te ei usalda oma meest ja/või olete sõltuvuses tema lähedal olemisest. Millised võivad olla selle põhjused? Siin võib olla kasu enda ja oma elu üle mõtlemisest, arutlemisest. Näiteks on naisi, kes piiravad mehe üksinda väljas käimist ja on selle pärast väga suures ärevuses seetõttu, et mees on neid kunagi petnud, truudust murdnud või purjus peaga teinud midagi, mis on olnud pere/suhte jaoks väga raske (nt kakelnud, teinud avarii). Oluline on teada, et see mees ei pruugi olla mees, kellega ollakse praegu koos. See võib olla ka keegi, kes mõnes varasemas suhtes niimoodi käitus ja nüüd võib olla raske usaldust taastada ükskõik millise mehe puhul. Siinkohal võib olla kasu sellest kui proovitakse lahendada vana juhtumit, tegeleda selle tekitatud tunnete ja mõtetega. Ning ka mõelda, kas on midagi, mille pärast ma ei või praegu oma meest usaldada. Samavõrd sageli võib põhjuseks olla hoopis see, et naise enesehinnang on väga madal ja see toidab hirmu, et mees murrab truudust ja/või jätab naise maha. Siis on esiplaanil just need muremõtted, mis seostuvad teiste naistega. Kui enesehinnang tõuseb ja/või veendumus, et olen mehele kallis sellisena nagu olen, muutub ajapikku ka enesetunne paremaks ja väljas käimisi suudetakse võtta rahulikult. Mõlema versiooni puhul (varasem kogemus, madal enesehinnang) on väga vähe kasu sellest kui tegeleda mehega piirata väljas käimist, telefoni teel teda kontrollida jmt. Pigem on kasu sellest kui tegeletakse kas valusa kogemusega või enesehinnanguga. Lisaks on hea endas toimuvast rääkida ka mehele, kuid seda siis kui kõik on rahulik ja pigem teavitavas võtmes (nt minuga on nii, et ; olen aru saanud, et kui oled ära, siis minuga juhtub nii, et ma .).
Lisaks enese peale mõtlemisest võib palju abi olla sellest, kui proovite muuta enda käitumist ja mõtlemist. Siin (ja ka põhjuste üle arutlemisel) võib abi olla sellest kui käite kasvõi mõne korra psühhoteraapias. Näiteks kui mees läheb välja ja tulevad teie muremõtted, siis seda märgates proovida neid peatada (võtate ja mõtlete muule, leiate mõne muu tegevuse). Kui on tungiv tahtmine mehele helistada, siis lükake seda edasi. Hirmudega on sageli nii, et kui oma turvalisuskäitumist ei kasuta (helistan mehele ja kutsun koju) ja oodatud halb asi jääb olemata, siis hakkab ka hirm tasapisi vähenema. Tõsi, kõike seda teha võib olla päris keeruline ja nii võibki terapeudi toetusest palju abi olla.
Kirjutate ka, et ei taha üksi kuskile jääda, siis on kohe nutt kurgus. Kui seda esineb ka muudel puhkudel kui mehe õhtused väljas käimised (nt mees läheb tööle/lapsega jalutama ja teie jääte üksi), siis tasuks mõelda selle peale, et võib olla on teil ärevushäire. Sellistel puhkudel võib olla nii, et ühel hetkel inimene ei julge üldse üksinda jääda. Tahab, et keegi on kogu aeg temaga koos, sest nii on turvalisem olla.
Olete saanud ühe pika vastuse foorumi lugejalt, kes on kirjutanud palju sarnast, mida isegi teile kirja panin. Kuid on mõned asjad, millele tahan eraldi tähelepanu osutada. Kirjutaja paistab olema arusaamisel, et teie mees ei ole isaduseks valmis. Seda põhjusel, et ta soovib teistega midagi teha, soovib mingil ajal perest eraldi olla. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Esiteks, kui kaks inimest hakkavad koos elama, siis on ikka palju asju, milles ollakse erinevad. Sageli on selleks ka vajadus teistega suhelda ehk sotsiaalsus. On võimalik, et teie mees ongi selline, kes vajab nt kasvõi oma isiksuseomaduste tõttu rohkem kontakte teistega kui teie. Kuid see ei tähenda, et ta teid ei armasta või ei hooli oma perest. Teiseks, nooremas eas on inimeste sotsiaalne aktiivsus tihtipeale suurem kui nt keskeas. 20-ndate eluaastate alguses on see meestel tihtipeale just tipus ja siis 30-ndates hakkab vähenema. Kolmandaks, mehed ja naised on erinevad. Naistega võrreldes vajavadki mehed rohkem oma sõprade seltskonda, kodu seinte vahelt väljas käimist, perest omaette olemist. Ükskõik mis vanuses. Ka see ei näita, et mees ei hooli perest või ei armasta naist. Pigem on see justkui viis oma energia taaslaadimiseks. Ja kui naine sellist erinevust ei mõista ning hakkab meest piirama tegude või sõnadega, siis hakkab mees hoopis sagedamini väljas käima ning jääb kauemaks. Mida rahulikumalt naine asja võtab, seda harvem mees niimoodi ära käib. Vahest on teil kasu ka sellest kui otsite endale sõpradelt või raamatukogust kirjandust. Näiteks on minu arvates head raamatud selle kohta kirjutanud John Gray, nt Mehed on Marsilt, naised Veenuselt (kui mul pealkirja täpne sõnastus õigesti meeles on).
Jõudu teile hirmu ja muremõtetega toimetulemisel ning kui see läheb raskelt, siis soovitan kindlasti psühhoteraapiasse pöörduda, et nõu ja toetust saada.
