Aasta tagasi alustasin kooselu mehega, kellega oli meil muinasjutuline armastus. Ideaalne klapp, ühine maailmapilt, samad huvid jne. Tema oli üksik, 40 aastane ja lastetu. Mina lahus elav kahe lapsega. Ta võlus mu lapsed samavõrd kui mind. Nad lausa rippusid tal küljes ja tahtsid, et ta hakkaks neile teiseks isaks (lastel on oma bioloogilise isaga tihedad head suhted.) Mees kutsus pool aastat kestnud suhtlemise järgselt meid enda koju elama, pani laste nähes mulle sõrme teemandiga sõrmuse ja lubas,et varsti tulevad pulmad ja väike beebi.
Algus oli ilusaimaist ilusaim.
Koos elades hakkasid veidrad asjad juhtuma. Lapsed ei tohtinud enam isaga suhelda, sest neil oli ju nüüd uus pere. Mina ei tohtinud sõbrannadega kokku saada (naistejutu ja teeõhtud korra kuus) sest see pole normaalne, kui naised saavad kokku ilma meesteta. Nagunii ainult kirutakse seal mehi. Ma ei tohtinud enam areoobikas käia korra nädalas, sest normaalne ema ei jäta lapsi ripakile ja kodu laokile.
Ma ei tohtinud hommikuti lastega tegeleda, sest lapsed on piisavalt suured (6a ja 8a ) et ise riidesse saada ja süüa hommikul võtta. Aga temale pidin särgi ja lipsu aitama valida, juukseid kammima (ta ju ise ei näe, kas tagant on korralikult) ja hommikused võileivad tegema, sest normaalses peres tehakse nii. Kui ma talle kohvi kannust välja valamata jätsin või unustasin suhkru panna või oli võileib tegemata sai ta vihaseks sõimas mind hoolimatuks ja demonstratiivset ülbust evivaks naiseks ja läks söömata tööle. jne jne
Ta rääkis, et mu eelmine suhe läks ilmseölgelt seepärast lörri, et ma olen dominantne ja egoistliku loomuga ja teisi mitte arvestav ja tõi hulgaliselt asjakohaseid näiteid. Tundus, et tal oli õigus. Püüdsin kõige uute kohustustega toime tulla, olla aina parem, hoolsam, täpsem... Tundus, et kui ma väga pingutan, on suhted paremad.
Siis kutsus ta mind oma firmasse tööle. Mul oli väga kahju õpitud erialalt lahkuda, seal hinnati mind kõrgelt, kollektiiv oli super. Mees hakkas mind veenma: tal on vaja, et tema ümber on usaldusväärsed inimesed, küll ma õpin, see pole keeruline selgeks saada, lõpuks oleme ju üks pere ja peame tegema nende asjadega, mis perele olulised on. Tema firma annab meile sissetuleku ja ma pean panustama sellesse, kui tahan olla pere täisväärtuslik liige. Lõpuks käis ta välja trumbi: kui ma teda armastan, siis ma tulen tema firmasse tööle ja lõpetan oma ametil istumise. See pole minu vääriline töökoht. Andsin alla- ma ju armastan teda ja tahan seda talle tõestada.
Firmas tulid rasked ajad seoses majanduslangusega. Tulemuseks olid hommikust õhtuni kestvad etteheited, et ma teen halba tööd, saboteerin, olen lohakas, loll, oskamatu, ei pühendu, ei ole meeskonna liige jne.
Järgmisena avastasin, et ta on palunud firma sekretäril minu tegemistel silma peal hoida ja igast minu käigust ette kanda.
Kodune õhkkond on läinud kohutavaks, ta vihastub iga asja peale sõimab, süüdistab kõiki ja kõike kuni selliste repliikideni: sa oled nii nõmedast külast pärit, selle pärast sa nii ebanormaalne oledki! Sul on nii loll nimi, et sa ei saagi klientidele usaldusväärsena mõjuda...jne
Kui ma kraadimise järgselt 37ja mõni pügal peale palavikus last kooli saata ei taha järgneb sõim, et olen koolihariduse suhtes hoolimatu rongaema, kes oma lapsi lolliks tahab teha, lapsed peavad koolis käima, üldse on lapsed simulandid, nii väikse palaviku ja köha-nohu pärast ei jäeta ühtegi last ju koju! Mul endal pole haridust ollagi ( see rakenduslik kõrgharidus pole ju mingi tõsiselt võetav haridus) ja nüüd tahan laste tulevikku ära rikkuda.
Laste armastus ja hoolivus mehe suhtes on asendunud hirmuga ja koolivaheajal vanema juures olles palusid nad vanaemalt luba sinna elama jääda...
Ilmselt on see suhe päästmatult hukas.
Nüüd tahaks päästa veel enda ja laste suhet.
Või olen tõepoolest kanaema, kes hoolib ainult lastest, mitte kooselust ja perest ja tulevikust parima mehega, kes mul olla võiks??
Näib uskumatu nii lugejana kui ka ilmselt Teile endale, et nii ilusasti alanud loost on saanud vaatamata Teie pingutustele lõputu etteheidete jada. Samas on kirjeldus väga kõnekas, et võtta olukorda tõsiselt ja näha kõike laiemalt, kui omavaheline arusaamatus.
Kui nüüd püüda kokku võtta, mis on toimunud, siis olete pidevate ettekirjutuste, kontrolli, piirangute ja süüdistuste küüsis, pidanud alluma Teile dikteeritud otsustele, vaatamata sellele, kas töökohavahetus, hobidest ja sõprade suhtlemise loobumised on olnud Teie huvides ja Teie jaoks sobivad või mitte. Viimane aeg on küsida endalt, mis toimub, kaua kavatsete nii jätkata ja mille nimel? Kas soovite jätkate enda mahasurumist ja partnerile jäägitut allumist või võtate midagi ette, et iseendaks jääda ja piire seada.
Hea, rahulolupakkuv, teineteisega arvestav ja hooliv suhe ei tähenda ühepoolset otsustamist, mida teine peab tegema, millest loobuma ja milline olema. Partnerlus eeldab vastastikust, teineteise aktsepteerimist sellisena nagu nad on, murede ja probleemide avatut käsitlemist, teineteise ärakuulamist, isikupära, huvide arvestamist ja toetamist. Kirja põhjal ei selgu midagi, mis viitaks kahe väljakujunenud, eristunud isiksuse vastastikusele ja rahulolu pakkuvale suhtele, kahepoolsele hoolivusele ja tõelisele armastusele.
Kokkuvõtvalt võib oletada, et olete mehe jaoks tema enda täiendus ja Teilt nõutakse tingimusteta nõuetele vastamist.
Viimane häiresignaal, et nii edasi ei saa, on ilmselt laste hirm mehe ees ning oht Teie enda suhtele lastega.
Küsite, kas olete kanaema? Kas peaks pühenduma laste eest hoolitemise arvelt "parimale mehele"? Siinkohal meenub ütlus - asendamatu olete vaid oma lastele.
Nii kaunis ja hea kui Teile ka alguses suhted mehega ei tundunud, on oluline teadvustada, mis on praegu. Teie ise olete ainuke, kes saab hinnata rahulolu ja võtta vastutust muutuste ees. Kas see, mis on, on parim Teie jaoks? Kellelgi ole õigust mõista kohut, kas Teie tunded on õiged või valed ega piirata Teie valikuid, seada tingimusi ega nõuda tõestusi.
Kui vajate suuremat selgust ja tuge, siis kindlasti pöörduge psühholoogi poole. Julgustan Teid otsustavalt midagi ette võtma!
Aga ma kahtlen...olen kaotanud usu, et suudan adekvaatselt otsustada ja analüüsida, et saan aru ja tean mis on hea õige ja aus.
Äkki teen ma talle ülekohut? Tõlgendan vaenulikult ja tahtlikult valesti? Äkki tahan näha halba seal, kus seda pole?
Tal on ju olnud tegelikult paljudes asjades õigus ja mina olen eksinud.
Äkki ma lihtsalt ei sobigi ühelegi mehele naiseks? Äkki peaksin elama üksi oma lastega ja andma tema vabaks, et ta saaks kellegi teisega õnnelikuks, kes teda mõisab ja temaga koos olla tahab?
Ta räägib, et kahe armastava inimese vahel tekib sünergia: ühe mõtted haakuvad teise mõtetega ja kokku saab suurepärase asja. Toetatakse vastastiku teineteist ja tehakse koos. Mina aga ei suuda tema ideid toetada vaid kipun vaidlema ja temas kahtlema ja sellega pärsin ka tema edasi liikumist. Äkki peaks in ma siiski ennast rohkem kokku võtma?
Ma pole eriti tubli perenaine, kipun koristama lohakalt ja asju ripakile jätma, ma ei armasta nõudepesu ja püüan süüa tehes lihtsamalt läbi saada.
Ma ei tea kus on tõde ja äkki olen ma lihtsalt kõigest kohutavalt valesti aru saanud???
Mulle tundub, et sinu enesehinnang on juba nii sügavale mutta tallatud, et oi-oi. Kahtled kõiges oma tegemistes. Ma ei ole olnud päris samasuguses olukorras. Küll aga olen elanud mehega, kes minu tegemisi ja olemisi pidevalt halvustas. Õnneks sain rutem minema. Kahe lapsega jäin üksi. Majanduslikult oli raske. Veelgi raskem oli taastada enesehinnangut. Ta oskas kuidagi väga osavalt kõik maailma patud minu süüks rääkida. Nüüd, 20 aastat hiljem, ma ei saa aru, kuidas ma sellel lubasin juhtuda. Minu soovitus - põgene ja kiirelt.
Jah...enesehinnang on tugevasti korrigeeritud. Kui ma eelmises elus oli üli kõrge enesehinnanguga, pidasin ennast nägusaks ja tegusaks, siis nüüd olen mõistma hakanud, et tegelikult on olnud minu tegususe taga suur osa häid juhuste kokku sattumisi. Olen õppinud nägema, et olen meeles kandnud oma õnnestumisi, aga samas on olnud ka väga ränki eksimusi, tõsiseid valearvestusi, minnalaskmist, lohakust ja laiskust. Võtsin aja maha ja käisin pühade ajal pikemalt kosust ära. Olin öö õe juures ja lihtsalt jalutasin linnas. Oli kõhedust tekitav kui veider tundus meie kooselu eemalt vaadatuna. Olin 101% kindel, et koju jõudes pakin asjad ja lahkun. Koju jõudes ootas mind ees tema. Solvunud, õnnetu ja haavunud. Oln ta pühade ajal jätnud üksi, lõbutsenud ringi, mida korralikud naised ei teeks iialgi ja rikkusin tema pühad. Tema ootas mind, tahtis minuga aega veeta ja mina selle asemel kalpsasin ringi. Häbi uhus üle minu ja tõepoolset- normaases suhtes ju naine ei vali õe külastamiseks pühade aega, vaid veedab selle oma perega. Ühe tunniga olin ma ümber räägitud: ma olin oma suurepärasele mehele alatu tembu mänginud ja ma pidin selle heastama.
Jah, Kilumari, ka tema suudab kõik maailma patud minu süüks rääkda ja ma tõestu USUN teda. Praegu siin olen jälle trotsi täis ja samas tean, et kui ta hommikul ärkab ja mind hommikulauas vaatab etteheide silmis: miks ma nii kaua oma võileiba ootama pean????? Siis haarab mind paanika ja püüd ennast tõestada, ma ju suudan, ma ju olen hea, ma ju tahan et Sa näeks kui väga ma Sina armastan...
Ma soovitaksin sul võtta lapsed ja minna ka vanaema juurde vähe pikemaks ajaks.Kaugelt näed selgemini.Tunda on, et see mees on mitte ainult su enesehinnangu hävitanud, vaid ka tunded oma laste vastu!Kui sa ei suuda aru saada asjade tõsidusest, kui su oma lapsed juba kardavad teda ja ei taha enam koos sinuga elada, siis on asi ikka VÄGA HALB!Sinu kohus antud hetkel,on olla eelkõige oma lastele HEA ema ja alles siis sellele mehele naine.Mõtle nüüd ka veidi -laste elus puudub ju täiesti turvatunne -kuidas kasvavad aga pidevas hirmus olevatest lastest täisväärtuslikud inimesed ?Tahad sa neist tõesti kompleksides ja hirmudes vaevlevaid inimesi kasvatada ? Haridus on oluline, aga ühtehoidev ja armastav ja ilma hirmuta kodu on tuhandeid kordi rohkem väärt, kui ükskõik milline kooliharidus.Mida hakata peale hea haridusega kui tervis ja närvid korrast ära? Pealegi peavad nad hoolimata oma tahtest taluma võõrast meest, kes neist ei HOOLI absoluutselt ja kes nende ema pidevalt alandab!Usu, lapsed näevad seda palju paremini kui sa ise.Ära alahinda neid!Tulevikus kui lased sel kõigel jätkuda, saad nende poolt vaid põlguse osaliseks -sest kuidas lugu pidada emast, kes peab oma lastest tähtsamaks,võõrast meest, kes ei hooli teist? Kas tõesti on armastus selle sadistliku tegelase vastu suurem, kui oma laste ? Sinu mõttetu hirm, et mõtled ise asju hullemaks on samuti kohatu.Kuidas on võimalik lasta ennast niimoodi jalgealla trampida ja mõelda, et oled ise süüdi??? Mis mõttes ? Kui sa seda veel ei tea, siis ARMASTUST ei teenita välja -see kas on või mitte.Ja sinu olemus ja välimus, haridus, laste kasvatamine jne -see pole oluline.Mõtle nüüd veidi reaalselt ja tunnista -oled selles hävitavas suhtes sõltlane.Ja kahjuks oled ka oma lapsed pannud talumatusse olukorda.Miks nemad kannatama peavad ? Sinu lauslolluse ja saamatuse ja hirmude pärast ???? Mida rohkem sa oma meest ümardad ja tema meele järgi oled, seda hullem.Tõesti miks lapsed peavad vaatama kuidas nende armastatud ema jagab VAID oma hoolt ja armastust vaid võõrale jobule, kes ei ole väärt isegi nende küünemusta ? Olgem ausad, sinu mehel on vaimsed probleemid kaugele näha - ja kui 40selt on mees veel üksi, siis ära arva, et see lihtsalt niisama on .Ju siis on tema vaimne vägivald sundinud teisedki põgenema.Katsu leida üles mõni ex ja vt mis räägib.Süümekaid pole vaja tunda.Sest siukse juures ennast ja oma lapsi alandades, oled varsti täiesti võimetu oma elu muutma.Mingi lootus veel on, kui siin kirjutad.Aga võta palun nõu kuulda - ja lahku nii oma, kui ka laste vaimse ja füüsilise tervise nimel.Selline suhe pole terve ja nii ei ahistata kedagi normaalses perekonnas.Normaalses peres võib naine trennis käia !Ka mees võib! Sest on usaldus ja igal inimesel on õigus ka OMA ajale ja mõtetele jne.Siin ilmas sa elad ju OMA ELU , mitte kellegi teise !Aga praegu sa ei ela oma elu, vaid oma mehe elu !Tema alaväärsuskompleksid ja vaimsed hälbed on saanud sinu omaks!!!!Miks küll???Sest armastad teda ? Aga kas sa ennast armastad ? Ja oma lapsi ? Antud juhul ma ei näe armastust enda ega ka laste vastu.Oled liialt hõivatud ühe ebakinlda inimese ego teenimisest.Ega tee mida tahad, sealt sulle heakskiitu ei tule.Sest sa pole kunagi piisavalt hea, sest muidu ju oleks tema paha ja seda tema enesearmastus juba ei luba.Sa võid teha selle mehe jaoks absoluutselt kõike - ikka pole piisav, sest saa aru see ei sõltu üldse sinust -probleem on temas ja seda sa kahjuks muuta ei saa.Sa oledki juba andnud tegelt ühe kõige olulisema -oma laste meelerahu ja tervise selle tegelikult võõra inimese meelevalda, kes teist ei hooli.Kas see pole mitte liialt kõrge hind sellise suhte eest ?Mõtle hoolega, mida sina sellest suhest saad ja mida ise oled vastu andnud ja vastu annad?Kuidagi ühekülgne andmine sinu poolt, või mis ? Ja kes on selle andnud õiguse oma laste elu ära rikkuda, sest sa ei suuda enda ja laste eet seista ? Emana on sul kohustus tagada oma lastele turvaline ja eluterve keskkond kasvamiseks! Millist eeskuju nad eluks saavad sellisest kodust kus valitseb psühhoterror ??? Mis eeskuju sa annad neile, et selleks, et sind nö keegi suvatseks "armastada" võib lasta ennast jalge alla trampida ?Kas seda tahadki neile eluks õpetada?Lapsed paraku õpivad eeskuju järgi.Nad saavad väga hästi aru, milliseid ohverid tood selle mehe meeleheaks ja kurb on see, nad ei mõista sind, sest tunnevad, et oled nad hüljanud ja ei armasta neid enam.Iga laps armastab oma vanemaid siiralt aj tingimusteta - mõtle nüüd ise kui kaugele sa oled lasknud asjadel areneda, kui lapsed on nõus ilma sinuta elama???? Saad sa sellest üldse aru kui valus see neile on? Isata nad juba igapäevaselt kasvavad, nüüd on ema ka mingi ennasthaletseva jobu pärast ära keeranud -kõikse hullem oled oma lastele selja keeranud.Ärka üles !!!!!
Ja normaalsetes peredes jäetakse lapsed koju, kui nad ka nohus ja köhas, sest ka väikesest haigusest võivad tekkida tüsistused.Lisaks äkki on su lastel juba vaimsest terrorist füüsilised nähud -laste depressioon väljendub sageli hoopis kehvas tervises.Mis puudutb armastajate sünergiat - halloo - kas tema on sind toetanud ? Asi ongi selles, sa ei suuda teda toetada, sest sisimas ja alateadlikult tunnetad -sind ei armastata ja see suhe pole see mis peaks olema.See nagu hüpnoos millest vaja välja tulla!Sina oled loobunud kõigest mis sulle oluline ja tema mitte millegist ja kõigele lisaks oled ikka kõiges maailma pattudes süüdi.No kui see reaalselt ka nii oleks -siis omaksid ikka meeletut võimu siin ilmas =)) Nagu jumal kohe ! No ausõna -kuidas saab sellist jura uskuda ja üleüldse kuulata ??? Oma armastust talle tõestada -kas selleks peab tõesti enda ja oma lapsed ohvriks tooma ? Normaalses suhtes ei pea!austatakse teist nagu ta on -kõigi heade ja vigadega.Küsimus pole ju vaid sinus -vastutad ka oma tegemistes ka laste eest.Tema on vaid võõrasvanem kellel isegi seadusega pole õigusi antud!Kõige hirmutavam on, et selline mõju sinu üle, on tema poolt saavutatud nii lühikese ajaga.Tõeline manipulatsiooni meister.Ja sina rumal naiivitar.Tõesti - palun vabandust kui solvan, aga ma ei suuda mõista sellist alatust oma laste suhtes.Su mehel pole absoluutselt MITTE mingit ÕIGUST keelata su lastel oma isaga suhtlemast -uus pere või mitte - tema pole last e isa -tehku see endale selgeks -ta on ametlikult võõrasvanem ja jäägu oma liistude juurde.Tal on suhe eelkõige sinuga.Samuti pole tal õigust keelata sul oma sõbrannadega suhtlemist -kardab ta seda vaid sellepärast, et mida vähem sa nendega suhtled seda vähem oled tema meelevallas.Sama teema trenniga - psühhopaatide esmane võte -eemaldada ohvrid nende tavapärasest keskkonnast ja sotsiaalsest võrgustikust - kontroll peab olema täielik, sest muidu mine tea, hakkad veel tema nõudmistest mujal rääkima ja ise oma peaga ja südamega mõtlema - nii ta kaotab oma mõju sinu üle.Hirm kontroll kaotada sinu üle - see on see põhi põhjus, miks keelati sõbrannad, trenn ja endine töö ja lastel isaga suhtlemine.Ütle kulla inimene -kus siin on tegu armastusega ????Iga kasuisa kes lastest vähegi tõeliselt hoolib ei keela neil oma päris isaga suhelda!järelikult ei taha ta, et tema mustad mahhinatsioonid teiega avalikuks tuleksid.Seda ta kardab! Mees kes oma naist armastab laseb tal vabalt olla ka oma sõpradega -see käib nii igas normaalses perekonnas, sest tal pole hirmu kontrolli kaotada -kui armastad, siis ei ole sul vajadust teist kontrollida ja omada kui orja, kes peab isegi juukseid kammima ja ümardama vaid teda -ning ei luba sul oma väikeste lastega tegeleda, sest need on ka talle tegelt ohuks-vanuse kasvades kindlasti.Täiesti õõvastav mõelda, kui ta need ka ette võtab ühel päeval, sest mida alandlikum ja lambam oled, seda kindlamini nii läheb.Ku inimesel on vaja omaette olla, siis pole pühad mingi reegel, et peaks koos kodus olema.Tema solvumine jne on vaid järjekordne võte sind ahistada - ta tunnetab väga hästi kui hakkad nö käest libisema ehk siis tema kontroll oma orja üle hakkab murenema.Oh jah!Võtab tõesti ohkama, kuidas saab üks inimene nii pime olla- hea küll -armastus pimestab -aga armastus oma laste vastu võiks ka valgustada.Miks sa seda valgust ligi ei lase?Või on häbi tunnistada järjekordet läbikukkumist?Aga häbi pole lasta ennast alandada ja oma lastele liiga teha? Mida kardad? et jäädki üksi ja kes sind ikka veel tahab? No kuule - kui on eelmised tahtnud, küll tahavad järgmised ka.Ja kõigil meist on ebaõnnestunud suhteid ja suhteid valede inimesteg a-sellest tuleb aga õppust võtta ja eluga edasi minna -ja juba targemana!Häbeneda pole siin absoluutselt midagi -selliste hullude eest ei ole keegi kaitstud!Pealegi kui puudub vastav elukogemus!Aga oma ebakindlusest ja madalast enesehinnangust pead vabanema - see tõmbabki vaid psühhe ligi - nad näevad vaid head võimalust valitseda kellegi üle ja selleks sobivad nõrgad hästi.Võta PALUN oma viimased mõistuseraasud kokku ja põgene kuis saad.Võta ühendust kõikide oma sõbrannadega, räägi neile kogu teema ja vaat a mida aravavad nemad.Räägi ka kogu lugu oma vanematele ja õele.PALU ABI!!!Üksi oled sa tema vastu liiga jõuetu ja nõrk!Mõtle oma laste tulevikule ja päästa ennast ja oma LAPSED selle psühhopaadi käest. Vaata välja -kevad on käes ja uueks alguseks polegi paremat aega olemas -seega julgust ja edu sulle enese leidmisel ja kehtestamisel! Ole tubli !
Lugesin neid soovitaud artikleid ja hakkasin üle keha värisema. Eriti see printsi lugu on 100% täpsusega minu elukaaslase pealt maha kirjutatud.
Ja see on ka tõsi, et ma keeldun uskumast, see on minuga juhtunud! Ikka loodan- ma olen teda valesti mõistnud, viga on minus, kui me lasteoa ümber kujundaks ja batuudi ostaks, siis kindlasti lapsed lepiks ja näeks meie kooselamises paremat poolt...
Olen loll ja naiivne...Olen küll.
Ma ei hakka siin teile lubadusi andma, aga lähen helistan lastele, enne kui elukaaslane koju tuleb.
Tean, et ise on keeruline asju ja olukordi kõrvalt jälgida. Kuid kui see on tõsi, mis kirjutate, siis tänage jumalat, et teil ühist last ei ole.
Kas olete õnnelik? Ilmselt mitte.Kas teie lapsed on õnnelikud? ilmselt mitte. Kas teie õnn ja heaolu on teie elukaaslasele kõige olulisem? Kindlasti mitte.
Te olete tark ning intelligentne naine - päästke end ja oma lapsi - kindlasti leiate te mehe, kes teid ja teie lapsi hindab, armastab ja teie elu suunata ja kontrollima ei hakka.
Teid, teie päritolu, nime ja kõiki tegevusi mis iganes teete ja kuidas teete peaks armastav mees jumaldama. Sellised sõnad ja käitumine- see on tõesti uskumatu. Loodan, et te ei lase end armastusest pimestada ning teete õige sammu iseenda väärikuse, karjääri ning õnne nimel - ja oma laste õnne ja heaolu nimel.
Jõudu teile otsustamisel ja meelekindlust!!!
Möödunud nädal on olnud suurepärane. Elukaaslane nagu hellus ise. Poputab lapsi ja mind, ainult naeratab ja naljatleb ega ole kordagi pahurdanud. Vaatan ja ei suuda imestada... kuidas selline ümbersünd?
Äkki on siiski viga olnud minus ja minu mingites nö hormonaalsetes kõikumistes?
