Olen proovinud oma murest mitmeid kordi mehega rääkida, aga ei oska sõnu seada. Ei saa õieti isegi aru, mis mu peas toimub. Ka mees saab aru, et midagi on lahti, aga ei oska samuti kuskilt otsast pihta hakata. Ja kui ta küsib, kas kõik on korras, siis ma vastan jah, sest kui ma ütleksin ei, siis ma ei oskaks seda seletada.
Olen kodune ema kahe alla 3a lapsega. Minu töö on on oma kodu ja pere eest hoolitseda. Olen aga juba pikemat aega täiesti põhjendamatult masenduses. Ei suuda isegi enda eest hoolitseda. Olen täiesti käest läinud. Ning see väike jaks, mis mus on, kulub laste ja kodu peale. On vahel päevi, kus tunnen, et asi hakkab edenema, suudan koos mehega normaalselt vestelda ning isegi naerda, kuid järgmisel raskel momendil jälle murdun. Kõige kummalisem ongi see, et justkui põhjust ei olegi. Lapsed on mul kullatükid ning mees aitab nende kasvatamisel kõvasti kaasa. Kui vaja, siis vaatab neid üksi, saaksin käia trennis, jalutamas, poes, midaiganes. Aga ometi ma ei tee seda.
Tahaksin väga ennast kokku võtta ja mehele oma mure ära rääkida, aga ausalt, ma ei oska. Olen proovinud, aga ei oska.
Vahel on ennast raske leida.Jutus ei saa ma aru mida sa tahad siis mehel ära rääkida oma mure ehk peaksid mehele sama ütlema mida siin kirjutasid.Kõige olulisem on suhtlemisel omavahel ja su enda mees ju tunneb sind kõige paremine.Võid üllatuda võib-olla nende küsimuste ja vastuste üle mida võib su mees öelda.
Parim lahendus on veel ,et kui lapsed magavad nt lõunaund. Siis istud maha ja kirjutad ühe lehepoolele kõik see mille pärast tunned uhkust ja mis on hea ja teisele poole kirjut need asjad ,mis sinu arvates ei ole nii nagu vaja ja millega pole rahul.
See aitab endas selgusele jõuda.
Võid ka näidata paberit ka mehele ja koos siis kõik ära arutada ja mõtiskleda.
Selliseid lehti võib teha ka teisuguste teemadegant.mida ootad mehelt mida ootad endal jne..... ja selgus tuleb usu mind
Soovin kõike kõige paremat ja päikest südamesse ja rõõmu hinge.:O)
Inimelu on paljus määramatu ja see on kindlasti üks põhjus, miks tunneme end oma elus tihti ärevana või ka masendununa, isegi mõttetuna, kadununa, nagu te kirjutate. Eksistentsialistlik vaade postuleerib inimelu kolm tippsündmust, millest kahte sündi ja surma me mõjutada ei saa. Kolmandat on meil aga ka endal võimalik suunata ja see on kontakt: suhe teise inimesega, suhe maailmaga, suhe iseendaga. Neid me saame ise luua või mitte luua, katkestada, alal hoida, süvendada....
On julgem ja palju vähem ärev elada, kui tead, kellega koos sa elad. Teatav kindlus ses osas, mida neilt oodata või kui palju neid usaldada võib, annab turvatunde. Isegi siis, kui tead, mida karta. Ja öeldu ei kehti sugugi vaid elukaaslase, vaid eelkõige teie enda kohta. Kas kujutlete elu koos kellegagi, keda te ei tunne? Aga siiski on see juhtunud, sest kiri tekitab mõtte, et te elate koos tundmatuga ja see tundmatu olete te ise.
Millest alustada? Aga millest alustate, kui soovite kellegagi väga-väga tuttavaks saada? Pakun, et te vaatate teda tähelepanelikult. Kuulate teda ja mitte vaid sõnu. Püüate aru saada tema vajadustest, mõtetest, tunnetest, unistustest. Kõik see kehtib ka endaga kontakti otsides või taastades. On väga raske leida oma pidetuse ja masenduse põhjuseid, kui te oma sügavamad vajadused uurimata jätate.
Kontakt iseendaga annab kindlustunde maailmas olemisele, süvendab rahulolu ja vähendab ärevust. Kontakt on kohalolek: ma tajun selgesti ennast, oma piire, oma mõtteid, tundeid ja vajadusi, ning ma annan endale piisavalt täpselt aru ka sellest, mis toimub mind ümbritsevates inimestes ja ümbruskonnas.
Lapsepõlvest alates saame samm-sammult teadmisi sellest, kuidas maailm toimib ja kuidas sellega toime tulla. Kuidas toime tulla oma sisemaailmaga, on palju keerulisem küsimus ja selle kohta teavet napib. Psühholoogiliste probleemide olemasolu pole kindlasti nõrkuse ega halva saatuse märk. Kuid kuskil pole ka kirjas, et peaksime raskustega leppima ja neile alla andma. Abitusetunne tuleb teadmiste vähesusest, mitte võimetusest midagi muuta. Ja teadmisi on võimalik juurde saada, kui vaid on tahtmist.
Iseendasse süüvimine võib olla ka ebamugav, sest kõigega iseendas ei tahakski ehk kohtuda. See on midagi, mida on hea võrrelda tunnetega inimese sees oma tunnete allasurumine, vähendamine ja eitamine ei tee tundeid olematuks. See, mida me enda sees näeme, aga näha ei taha, ei tee seda olematuks. Oma sisemaailma ülesleidmine, mõistmine ja aktsepteerimine on esimesed sammud endaga tutvumise teel.
Andke endale kõigepealt aega iseenda uurimiseks ja tundmaõppimiseks. Püüdke ära tunda oma tõelisi vajadusi ja seiske siis selle eest, et olulisemad neist oleksid kaetud. Leidke keegi, kes teid kuulab ja aktsepteerib - mees, mõni sõbranna, nõustaja. Püüd probleeme, tundeid ja mõtteid sõnastada viib tihti suuremale selgusele iseendas.
Teemaalgataja kirja lugedes tundsin justkui oleksin ise need read kirjutanud. Mind vaevab samuti aeg-ajalt mingi põhjendamatu rahulolematuse tunne. olen siis endasse tõmbunud, peas käivad niie rinevad mõtted, mõttevälgatused ja kõige hullem on see, et kui proovin siis aega maha võtta jaküsin iseendalt, et mis on mul viga, mis mind ärritab/rahutuks teeb või mdia ma tunnen ? .. siis ei oska ma enamjaolt leida vastuseid neile küsimustele.
mul on kolm last, ootan neljandat, olen saanud ka ennast teostada, ülikoolis õppinud. mees on mul samuti nagu Sinagi kirjutad mõistev, hea isa, hooliv partner. aga mul tulevad need tujud ja meeleoldu ja olen jsutkui nende küüsis.
olen palju mõelnud ja analüüsinud ning mingites asjades, mis mulle rahulolematust valmistavad, jõudnud selgusele. kui ma Sinu krija lugesin, siis tekkis mul mõte, et täpselt nii nagu siin - väga ausalt ja siiralt, peaksid ehk rääkima oma mehega. omast käest tean, et on raske midagi rääkdia, kui ei tea täpselt põhjust ja näib, et õieti nagu ei olegi midagi viga või vähemalt ei peaks olema. aga püüa siiski, räägigi kasvõi oma segastest tunnetest alguseks. mina olen seda vahel teinud ja minu üllatuseks on mees mind osanud päris hästi kuulata ja see rahustab mind. aga samas ei taha ma ka muidugi liiga sageli etada vaevata.
mull meeldis ka nõustaja kommentaar ja sain enda jaoks soovitusi, mõtteteri. Loodan et Sinagi. Võta end kätte, planeeri aega ainult iseenda jaoks ja tee seda, mis Sulle meeldib ja mis seondub ainult Sinu vajadustega, mitte otseselt pere, lastega. Ehk lohutas Sind minu kiri ja teadmine, et selliseid natuke segadikke on veelgi. Ilusat alanud kevadet !
on veelgi. Ilusat alanud kevadet !