Oleme mehega koos elanud 3,5 aastat (tuttavad ligi 7 aastat). Praeguseks meil ka ligi aastane laps, kes oli mõlema poolt väga oodatud.
Lapse kõrvalt jääb meil teineteisele vähem aega kui varem. Ilmselt seetõttu ei ole meie suhe ka enam see, mis varem. Ma siiski püüan anda enda poolt võimalikult palju, et olla koos õnnelikud. Aga mehes elaks koos nagu 2 erinevat isiksust. Üks neist on hea, sõbralik ja armastav abikaasa, kellega ma kunagi abiellusin ja soovisin peret luua. Teine aga mees, kes näeb minus vaid negatiivseid omadusi. Lapse suhtes on ta alati sõbralik ja hea isa.
Muret teebki just see teine isiksus minu mehes. Ta viriseb mu kallal, et olen laisk. Kuigi ikka juba väga pikka aega olen ise kõik toad koristanud, söök on tavaliselt valmis, kui ta töölt tuleb jne.
Olen varemgi püüdnud temaga sel teemal rääkida. Ta tunnistas, et on viimasel ajal teravama keelega. Eile õhtul rääkisin temaga jälle sel teemal. Tema peamine probleem oli, et ma olen laisk. Küsides seletust, siis ütles, et ma ei viitsi koeraga õues käia, ma ei viitsi keldris käia ning ei tee hommikuti voodit ära. Ütleksin, et osaliselt on see õige, osaliselt siiki mitte. Seletasin ka oma seisukohad ära selle kohta. Küsisin siis, et kas minus midagi head ka on, vastas, et vaielda oskan hästi. Ja see oli kõik, mis talle meenus.
Lootsin eile, et suudame rääkimise teel meie probleemid lahendada, sest varem õnnestus see alati. Aga eile tekitas see minus veel rohkem trotsi. Ma ei tahagi enam püüda. Mis mõttega, kui ta nagunii minu püüdlusi tähele ei pane? Olen püüdnud teda kiita, öelda, et ta on hea issi jne... Aga millestki pole kasu.
Küsisin veel eile, et miks ta minuga koos elab (lootes kuulda midagi ilusat). Tema vastas, aga kellega siis?! Miks ta minuga abiellus? Ta vastas, et mitte selleks, et ma koristaksin ja süüa teeksin vaid ta tahtis, et oleks pere. Kui küsisin, et miks peab pere olema, oli ta vait.
Ma ei tunne enda meest ära! See ei ole sama inimene, kellega kunagi abiellusin. Kõrvalt paistab me elu ideaalne: oma kodu, laps... Kui üks päev sõbrannale rääkisin, et me mehega tülis, oli ta väga imestunud: TEIE?
Ma tahan olla taas õnnelik! Aga rääkimine oma mehega teeb asjad veel hullemaks. Mida ette võtta?
KIrjutate, et abikaasa kritiseerib teid ja tunnete, et see tekitab trotsi ja rahulolematust. Abikaasaga vestlused pole andnud päris oodatud tulemust, kuid mulle tundub, et mõningast infot siiski on tulnud. Kasvõi see, et ta tunnistas, et on olnud veidi teravama keelega. See on nüüd koht, kus saaksite veidi infot lisaks hankida, kui kasutaksite peegeldavat kuulamist. Näiteks midagi niisugust: " Sa väitsid just, et oled olnud viimasel ajal terava keelega, kas see tähendab seda, et ..... sul on olnud pingeline elu?, töö? periood?, jne. või midagi muud sellist, näiteks .......sul on probleeme tööl või lihtsalt ....sul on viimasel ajal paha tuju olnud." Inimese nn. sallitav ala muutub väikeseks just siis, kui tal endal pinged on. Mehed tunnevad, et peavad alati kõigi probleemidega hakkama saama ja alati kõiges väga head olema. Nii nad ei jaga oma muresid naisega ja eriti veel armastatud naisega. Nad ei taha naisele probleeme tekitada ja tahavad naist säästa. Sageli aga teevad oma käitumisega rohkem haiget, kui probleemidest rääkides. Teie saate aidata mehel ennast avada, kui kasutate aktiivset kuulamist. Aktiivse kuulamise oskust saate õppida perekoolis või siis Gordoni raamatutest. Aktiivset kuulamist võite kasutada ka siis, kui mees kritiseerib, näit. ütleb, et olete laisk. Peegeldage:" Kas ma sain sinust õigesti aru, et sa arvad, et ma ei tee kodus piisavalt tööd?" Püüdke mitte solvuda ja kuulake, nagu jutt oleks kellestki teisest. Eesmärk oleks välja selgitada, kuidas mees olukorda näeb ja mida ta tegelikult ootab. Võib olla selgub mehele endalegi, et tema ootused ei ole reaalsed või, et rahulolematuse taga on midagi muud, kui naise laiskus. See on üks lähenemise võimalus. Teine on seotud suhte arenguga ja kas see teie suhet puudutab, seda otsustage ise. Mina jagan vaid informatsiooni. Igal suhtel on oma arenguloogika. Suhte algfaasis märkame oma partneris põhiliselt ainult häid külgi. Mingil hetkel hakkame nägema ka tema puudusi. See hetk tähendab seda, et suur kirg ja armumine on möödas. On raske tunnistada, et minu tunne sai lihtsalt otsa. Alateadlikult hakkame otsima põhjusi, miks partner enam endiselt ei meeldi. Nii avastamegi, et ta on "laisk" või "lohakas" või midagi muud. See ei tähenda, et kiindumus on lõplikult otsas vaid seda, et tunne on muutunud. Nüüd on vaja mõlema partneri panust, et tekiks uuel tasemel suhe, kus armastus on segu austusest ja hoolimisest ja lugupidamisest. Kirg ja lõõmav armastus on jäänud tahaplaanile. Kui alustate vestlust oma partneriga, siis ärge minge "õige vastuse ootusega", et ütleks midagi ilusat. Inimesed ei oska teiste soove õhust lugeda ja nii ei vasta nad nagu "õige" oleks. Ootaja (antud juhul Teie) aga solvub ja avatud jutust ja probleemide arutelust ei tule midagi välja. Kui tahate kuulda armuavaldust, siis nii öelgegi; kui tahate olukorda arutada, siis oodake huviga vastust. Lõpetuseks veel üks humoorikas lähenemine meeste armastusele. Mehed arvavad, et kui nad juba naise on kosinud ja elavad temaga koos, siis see on piisav tunnistus, et nad naist armastavad. "Pulmapäeval ju ütlesin, et armastan, palju veel võib seda korrata?", see on mehelik lähenemine armuavaldustele. Soovin teile naiselikku tarkust , et suhet ja iseennast hoida. Kui ikka oskustest väheks jääb, otsige abi ka spetsialistidelt. Lugupidamisega, Vaike Kumari, Perekeskuse koolitaja
ka minu mees iriseb minu kallal mitte midagi pole tema arvates hea.Tema arvates teen ma köike valesti ja ütlen valesid asju ning olen loll ka pealekauba.Tema teeb ainult asju õieti,tesied valesti.Tahaks kordki tunda end kasulikuna.
tuttav tunne...oleme 5 a koos olnud ja suurem osa ajast olnud üldjoontes õnnelikud - ta on hooliv, toob lilli ja teeb komplimente mu välimuse kohta, aga see pidev irisemine mu iseloomu, harjumuste jm kohta ajab hulluks. akui meil on kõik hästi ei ütle ta midagi, aga nii kui ma ütlen midagi, mis talle tundub kritiseerivana, kuulen kohe, kui laisk, mõttetu ja muiduleivasööja ma olen (teenin ca 5 x väiksemat palka jkui tema) ta ei näe, et ma väikse, 1,5 a lapse kõrvalt käin tööl, lõpetan ülikooli ja samal ajal kõik kodutööd - ta ei tee tõesti kodus absoluutselt muud kui vahel süüa - ja siis näiteks kukub mu kallal irisema, et miks jälle nõud laula vedelevad kui ma olen nt peale pikka ja väga pingelist päeva õhtul maha istunud...kui ma aga ütlen seepäeale vihaselt et millal sul viimati tolmuimeja käes oli siis ta hakkab demagoogoiat ajama: et sina ei tee midagi, mina koguaeg koristan - kuigi ta teab suurepäraselt et see on puhas vale - viimati koristas ta 2 kuud tagasi ja seda ka ainult selle pärast et ma palusin tal lapsega minu koristamise ajaks välja minna ja ta ei viitsinud...ta on alati selline, kui opn paha tuju, muudkui iriseb - nt eile hommikul tahtsin kohutavalt magada, sest olin nädal aega oiga päev kl 6 tõusnud ja maganud alla 6 h - ja siis ta hakkas hommikul mind sõimama, kui ma magasin, et mis põrandal kleebib (pärast selgus et laps oli köhasiirupit maha ajanud) ja ta lõugas kohutavalt, nagu oleks see maailma lõpp..olen pidevas unevõlas ja vahel hakkan ka vastu karjuma kuigi tean et see on kõige halvem mida teha...
Nagu Anne kirjast lugeda võib on asjad sageli kahepoolsed. Kui ükskõik kumb annab sina teate, siis see mõjub teisele süüdistuse/ rünnakuna ja kutsub kaitsereaktsioonina vasturünnakule. Nii püüame teisele selgeks teha, et ise oled ... Kui miski ei meeldi, siis andke mina teade, millest siin foorumi vastustes on palju juttu olnud. Alguses andke HINNANGUVABA käitumise kirjeldus / kui sa ei ole rahul sellega, kuidas ma kodus toimetan (kui sa irised on hinnang)/, siis ma tunnen ennast /õnnetuna/ kurvana/solvununa (siia teie tunne)/, sest mulle tundub, et /sa ei märka minu tegemisi ( siia selle kriitika mõju teile)/. Nii saab teie abikaasa aimu, kuidas tema jutt teile mõjub. Ise püüdke oma märkusi edastada samas laadis. Mitte, et sul on kõik tegemata, vaid ma tunnen ärritust, kui ........on tegemata, sest ..... Kindlasti lugege ka eelnevat vastust donnale, sest 5 aastat on just selline aeg, kus suur armutuhin on kadunud ja vaja leida uus suhtumine abikaasasse. Püüdke leida asju, mis teid seovad. Korraldage romantilisi õhtusööke või minge kuhugi, kus saate kahekesi olla ja suhet värskendada. Tuletage meelde neid häid omadus, mis teie abikaasal on ja märgake neid, otsige positiivset ja püüdke leppida puudustega, mis olemas on. Püüdke ka ise olla selline, kui olite kohtumise ajal. Kas hoolitsete samapalju oma välimuse eest, kas teil on aega kuulata abikaasa jutustusi ja kas märkate tema palvei? Suhte arengu ühes faasis (just alates 3-4 aastast), keskendume taas iseendale ja siis võib abikaasa jääda tahaplaanile ja tunda ennast hüljatuna, tähelepanuta. Meie tegemised on küll olulised, kuid oleks mõistlik abikaasaga sellest rääkida. Võib olla teme ettekujutuses ei olnud naine korraga üliõpilane,töötaja ja natuke ka naine, ema. Võib olla ta kujutas ette, et naine on põhiliselt kodus ja hoolitseb laste ja ka tema eest. Võtke korraks aeg maha ja rääkige mina teateid kasutades asjad selgeks. usun, et teie suhe saab parem ja teil endil mõnusam olla! Armastust!
Kurb lugeda neid kirju. Kirjutaks midagi positiivset vahelduseks. Mul on hästi tore mees, kes ei irise ega vingu kunagi. Aitab alati koristada ja lastega tegeleda, lisaks on tal veel enda töö ka. Ka mina olen aeg ajalt laisk ja ei viitsi iga päev koristada. Vahest ei viitsi kohe nôusid ära pesta, tema aga selle asemel, et virisema hakata, läheb kööki ja peseb nôud ära, siis tuleb tagasi ja ütleb ( ise irvitades heatahtlikkult), et mingu mina kööki ja vaadaku kraanikaussi. Tagasi tulles on temal nägu nalja täis ja siis teatab, et polnud ju raske. See tema positiivne suhtumine paneb mind tundma, et järgmine kord teen ma ise ära. Kui ta aga viriseks kogu aeg, siis ma trotsiks ja jätaks need nôud vist üsna tihti sinna.
Vôi kui on aeg süüa teha ja mul on midagi pooleli, alustab ta ise ja siis kutsub mind jätkama, uskuge mitte, ma pole sellline, kes laseb oma mehel ennast orjata, vaid vahest, kui tuleb laiskus peale, siis ta alustab asju ise ja mina lôpetan. Selle asemel, et mingist väikesest asjast numbrit teha, saab asju ju teismoodi lahendada ja kodurahu on tagatud. Tean, et on olemas inimesi, kes ei tee mitte midagi käsu peale, neid on vaja vaid heatahtlikult suunata ja kôik saab tehtud.
Kui mees viriseb ja iriseb, siis on tal vist palju probleeme iseendaga ja ainus viis seda välja näidata on hakata irisema. Naine peaks olema tark ja mehega rääkima. Need avatud küsimused aitavad palju, uskuge, see toimib, aga ei tohi kohe esimesel vastasseisus alla anda.
ûks asi veel eelpool kirjas, Te kirjutasite, et ei viitsi voodit korda teha hommikuti, see ei meeldi paljudele, ka mulle mitte, voodi korda tegemine peaks olema sama loomulik, kui hammaste pesemine Môelge läbi kôik mehe virisemised ja vaadake, kes seal oleks midagi, milles tal on ôigus, kas on midagi, mida Te ikkagi ise ära teha saate ja siis nädala vahetusel kaasake mees suuremasse koristusse, las siis näeb, mis tähendab kogu aeg küürida. Tean, et mehed peaksid saama tegeleda meeste asjadega ,aga ka neil tuleb naisi kodutöödes aidata, kas vôi korra kuus.
Tuttav teema. Meie kodus on olnud irisemist kord vähem, kord rohkem. Tavaliselt on irisemise periood seotud üleüldise raulolematusega oma elukorralduse või suhte suhtes. Varem ma seda ei osanud märgata ja arvasin, et mees ajab lihtsalt kiusu. Tegelikult oli aga nii, et need tema mured olid tõsised. Kahjuks ei osanud ta neid tõsiselt serveerida, vaid lihtsalt tänitas. See pani meid üksteisest võõranduma, mis päädis sellega et kaasa leidis endale lohutaja. Sel perioodil, kui tal tekkis uus suhe oli kodus nagu põrgu lahti! Ta ei näinud minus mitte ühtegi armastusväärset omadust. Ma olin laisk, isekas, jätsin asju vedelema, ei olnud eeskujuks lastele. Kahju, et mõni inimene ei oska probleeme lahendada õigel ajal ja hakkab selle asemel tänitama. Ilmselt on see juba lapsepõlvekodust kaasa saadud harjumus. Kindlasti on tänitamine ohu ja rhulolematuse märk, millest ei tohi möödavaadata. Rääkida võiks siis, kui parasjagu ühtegi intsidenti käsil pole, sest muidu valaks see vaid õli tulle!
Rahulikku meelt ja üksteisemõistmist!
Irisevate meeste naised!
Võtke asja tõsiselt, kodutööde pärast irisemine on jäämäe tipp. Mees maandab oma töö- ja muid pingeid inimese peal, kes peaks olema talle kõige lähedasem. Nii on turvaline. Naine ei lähe ju ära!
Meil muutus vaimne vägivald väga kiiresti füüsiliseks vägivallaks. Praegu põgenen kahe pisikese lapsega oma vägivaldse abikaasa eest, taotlen kohtu kaudu lahutust ja lähenemiskeeldu. Löömise eest on algatatud kriminaalasi.
Pöörduge kindlasti perevägivallaga tegelevate psühholoogide poole, et päästa, mis veel päästa annab, et teie kallist mehest ei saaks koletist.
, et suhet ja iseennast hoida. Kui ikka oskustest väheks jääb, otsige abi ka spetsialistidelt. Lugupidamisega, Vaike Kumari, Perekeskuse koolitaja 
Môelge läbi kôik mehe virisemised ja vaadake, kes seal oleks midagi, milles tal on ôigus, kas on midagi, mida Te ikkagi ise ära teha saate ja siis nädala vahetusel kaasake mees suuremasse koristusse, las siis näeb, mis tähendab kogu aeg küürida. Tean, et mehed peaksid saama tegeleda meeste asjadega ,aga ka neil tuleb naisi kodutöödes aidata, kas vôi korra kuus.
