Mul on keeruline mure. Elasime mehega ligi 9 aastat koos. Tema on minust 2 aastat noorem. Viimased 3 koos oldud kuud oli mul nii kiire, et me ei saanud üldse omavahel suhelda. Tulin koju kui tema juba magas. Ainuke aeg kui suhtlesime oli selleks et pahandada. Viimased aastad ei käinud me ka reisil ega kuskil puhkamas, vaid unistasime et ühel päeval teeme seda kõike
Armastan teda väga ja hoolin temast väga. Tean et tema minust ka. Oleme paar korda lahku kokku ka varem läinud, kuid seekord pakkis ta asjad salaja ja läks. Muutis telefoni numbri ja üüris uue pinna. Samas muretses ta minu eest veel edasi, et kas sain endale interneti tellitud jne.
Meie probleemiks sai siis see et me ei suhelnud ega rääkinud asjadest. Võtsime suhet loomuliku nähtusena. Ei püüdnud koos oldud aega kvaliteetsena elada. Kui meil tekkis võimalus suhelda, siis enamasti lõppes see pahandades või kasutasime võimalikku koos olemise aega hoopis internetis tähtsaid asju tehes.
Tahaksin teada, kuidas saaksin ma oma tundeid kontrollima hakata ja mitte pahandada pisiasjade pärast? Kuidas mitte endast välja minna mõttetute (tõesti mõttetute) asjade pärast? Kuidas oma aega paremini planeerida, et ka minu mees saaks nautida minuga koos oldud aega kvaliteetselt?
Kuid eelkõige tahaksin teada, kuidas taastada oma mehe usu minusse ja minu sõnadesse? Kuidas panna ennast ja ka teda uskuma, et ma ei pahanda enam kunagi?!
Kuidas panna ta uuesti minusse armuma?
Olgu veel teada, et oleme 20-ndate lõpus, meil ei ole lapsi, me ei ole abielus.
Olete enda jaoks püstitanud palju olulisi teemasid ja küsimusi, millele mõelda. Ka mitmeid vastused on Teil enda jaoks juba leitud heaks vastastikuseks suhteks ei piisa koos elamisest või koos millegi tegemisest, pidev pahandamine ja oma suhtest mitterääkimine ei loo lähendussuhet.
Kuidas siis rääkida suhetest ja tunnetest, sh ka häirivatest asjadest, ja leida siiski vastastikust mõistmist?
Loota, et Te ei pahanda enam kunagi, pole ilmselt realistlik. Lubage endal tunda ka negatiivseid emotsioone ja teadvustada seejuures, mis Teid tegelikult häirib ja mida vajate (mina-keel, mitte süüdistused ja hinnnagud teise kohta).
Koos olles saab luua usaldussuhet, rääkides avatult omavahel, mis on tähtis, mida väärtustate, kuidas miski vastastikku mõjub, mis võiks teisiti olla jne. Paljud probleemid ja arusaamatused võivad üksnes sellest ära jääda, et teate ja oskate üksteisega arvestada. Kui olete olnud tööga hõivatud ja vähe koos, siis on eriti oluline kinnitada (ka otseselt väljendades) oma hoolivust ja armastust ning otsida koos võimalusi teineteisele pakkuda seda, mida vajate, planeerida ka selleks aega.
Teil on õigus, et suhe ei pruugi toimida iseenesest mõistatavana. Suhe toimib kui saate mõlemad olla sellisena nagu olete, ilma tundeid eirates, neist avatult rääkides, üksteist ära kuulates. Rääkida saab ja tulebki nii muredest kui rõõmudest, luua ühiseid tegevusi ja elamusi.
Kui tõesti vastastikused tunded on alles, siis võib ka suhe veel õnnestuda. Parim ja kindlam viis on ikka koos oma tekkinud probleemid selgeks rääkida ja pöörduda näiteks paariterapeudi poole.
Head teineteise taasleidmist!
