Tere! Ma ei teagi kust otsast tegelikult alustada. Nagu siis öeldud läksime me mehega dets 2008 lahku. Siis ta reaalselt välja koliski. Venis see asi sellepärast et mees ise arvas et suudab selle teise naise peast välja heita, aga ei suutnud ega tahtnud enam võidelda selle tunde vastu ja nii ta läkski. Jamad on meie suhted juba terve 2008 a olnud. Aga me pole kunagi otseselt tülitsenud nii et laps saaks aru et midagi väga katki oleks. Ja me suhtleme, mõnele väga kummalisena tunduvalt, sõbralikult edasi. Meil on 4 a tütar. Laps saigi kõigest ühe õhtuga teada et issil ei ole enam hea emmega koos elada ja ta kolib teise koju. Sama õhtu kui ütles ta ka läks. Jättes maha meeletult issit taga nutva lapse kes teadis vaid seda mis issi ütles ... et issi tegi emmele haiget ja peab nüüd ära minema. Aga nelja aastane ei tea ju mis on hingevalu. Ja tütar ei tea ka seda et issile keegi teine meeldib. Alguses tundus et tütar saab sellega üllatavalt hästi hakkama. Esimesed kaks päeva ta küll nuttis aga tõestuseks et issi ei kao kuskile ja armastab teda väga sai ta kohe ka issi uude koju issi juurde külla minna. Mees elab siiski üksinda. Aga nüüd on asjad kuidagi käest ära läinud. Tütar ei saa oma eakaaslastega enam mängitud. Kohutav omanditunne on temas tekkinud, tegelt on minu suhtes see koguaeg olnud aga mitte nii tugevalt. Ma ei tohi teiste lasteaga rääkida neid sülle võtta ega kallistada. Mul on õel täpselt sama vana tütar kelle peale minu tüdruk on kohutavalt armukade praegu. Kui lapsed ei mängi seda mida tema tahab või ei tee ja ei ütle seda mida tema tahab siis ta hakkab lihtsalt karjuma häbi, häbi püksis käbi orav näris püksid läbi. Ja siis hüüab veel kedagi konkreetselt nimepidi ja lisab sinna selle laulukese häbist juurde veel. Ja kui ta juba sellesse staadiumisse satub et ta meeletult karjub lihtsalt siis ta ei reageeri üldse minule kui püüan teda rahustada ja rääkida. Kui on vaja kellegi käest veel midagi ära võtta siis ta surub toore jõuga peale ja karjub lihtsalt. Vahest jookseb ka koridori paneb ukse kinni enda järel ja nutab siis seal vaikselt. Kui ta on nii palju maha rahunenud et kuulab mis mina räägin siis ta hakkab nutma et ta ei suuda olla hea laps nagu issile lubas ja ta on kõiges süüdi ja ta on rumal ja paha jne. Samas nagu saab ise aru et on pahasti käitunud ja öelnud aga teeb seda kohe sekundi pealt uuesti ja siis jälle meeletu nutt ja enesesüüdistamine. Nt. kui see laps tuleb ka juurde ja küsib mis minu lapsel viga on jne siis ta hakkab uuesti meeletult karjuma välja välja häbi häbi püksis käbi. Ja nüüd olengi ummikus omadega. Ma ei oska talle midagi kosta ka nende tegude peale. Samas ta ju käitub pahasti aga seda nagu ka öelda ei saa, siis hakkab ta iseennast süüdistama kõiges ja et on rumal jne. Minu mõistus on otsas. Ah jaa siis veel see käskiv ja kamandav toon. Too seda, pane ise see sinna mina ei viitsi ei tee, sina pead seda tegema. Aga issile on musterlaps. Ei mingit jonni ega kamandamist, heas tujus... Mees ütleb et tema jaoks on see klüll uudis, pole sellist käitumist temaga veel olnud. noh kuu aega ju eraldi elatud ka ainult. Ja see tekkis nüüd peale pühi, kui ta issiga pole olnudki. Mis ma tegema pean?????????????
On meeldiv lugeda, et vaatamata esinenud probleemidele ning hingevalule, suudate mehega suhelda ning lasete ka lapsel temaga koos olla. Kahjuks on Eestis päris palju vastupidiseid näiteid. Teie kirja lugedes tekkisid mul mõned mõtted, ideed ja tähelepanekud.
Lahkuminekute puhul on leitud, et on mitmeid tegureid, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Näiteks: vanemate vahelise konflikti tase, vanemate endi kohanemine lahkuminekuga, millist infot ja kuidas lapsele lahkumineku kohta antakse, kuivõrd laps saab tuge, lapse isiksuse omadused, lapse suutlikkus stressiga toime tulla, lapse vanus ja arengutase.
Infoga seoses jäi mulle silma, et laps ei saanud teada täpsemalt, mis põhjusel isa ära läks. Nagu ise ka ütlete, 4a ei mõista hingevalu mõistet. Kui te ei ole mehega seda teinud, siis vahest tasub lapsega rääkida veel sellest, miks isa elab nüüd eraldi. Oluline on siinkohal ka kinnitada, et teda ema-isa armastavad endistviisi ning tema ei ole lahkuminekus süüdi. Lapsed võivad oma mõistusega tihti mõelda, et nemad on süüdi ja teevad seda suurema tõenäosusega juhul kui nad põhjuseid ei tea. Väikeste laste puhul juhtub seda sagedamini ja seda on seostatud sellega, et väikese lapse jaoks tiirleb kogu maailm ainult tema ümber. Ja info jagamisel, rääkimisel tuleb kindlasti lapse vanusega arvestada. Kindlasti tasuks lapselt endaltki küsida, mis ta veel teada tahab, mis muret või hirmu teeb. Siin võib kasu olla ka tema käitumise peegeldamisest.
Toetuse puhul on aeg-ajalt soovitatud vanematel mõelda ka selle peale, kas lapsel oleks peale ema-isa veel keegi täiskasvanu (nt tädi, onu, vanaema), keda ta usaldab ja kellega saab oma muredest-hirmudest rääkida. Sest laps ei pruugi kõigest oma vanematele rääkida, tahtes neid säästa või tundes süüd. On soovitatud ka seda, et lapse lähedaste sõprade vanematele öeldakse, et pereelu on nüüd muutunud. Siis oskavad ka nemad vajalikul hetkel lapsel toeks olla ja tema käitumist mõista (nt kui laps neil külas on).
Mis puudutab stressiga toimetulekut, siis kõik inimesed, ka lapsed, reageerivad väga erinevalt. Laste puhul on see seotud ka nende vanusega ja arengutasemega (nt kuivõrd hästi oskavad ennast väljendada). Siinkohal soovitan teil üles otsida mõned raamatud või artiklid, kus räägitakse 4-aastaste arengust, ka sotsiaalsest. Lapse isa lahkumisest on möödas veidi üle kuu. See on tegelikult toimetulemise seisukohast väga lühike aeg. Täiskasvanute ja ka laste puhul võib raskete elusündmuste puhul tihtipeale märgata, et alguses tullakse justkui toime, kuid kuu või isegi kolm hiljem muutub kõik kardinaalselt. Häirivad käitumised, lapse hingevalu märgid, võivadki ilmneda jupp aega hiljem. Kirjast jääb mulle mulje, et teie lapse puhul võibki nii olla. Samuti ilmneb käitumisi, mis räägivad sellest, et teie lapses on ilmselt vihatunnet (sõprade kohtlemine) ning ta võib olla suures ärevuses ja/võidepressiivne. Siin peetakse ohumärkideks seda kui lapsel on suur süütunne, enesehinnang on langenud (tütrel, et on rumal), sage nutmine ja raskused nutmise lõpetamisel, nutmine ja hääle tõstmine võivad muutuda hüsteeriliseks, ebakohane viha väljendamine (ootamatud vihasööstud, kiusamised, löömised). Teiste kamandamine, tahtmine et kõik teeks nii nagu ta ise tahab, võib olla ka seotud sooviga tunda, et tema on tähtis ja oluline. Sest nt kui nii ei tehta, siis ta ei ole tähtis ja ta võidakse jälle maha jätta.
Kuid need kõik on siin minu arvamused. Soovitan teil proovida lapsega rääkida, tema käitumist peegeldada (nt kui teisi kiusab-norib, siis öelda, et sa teed vist seda selle pärast, et sul endal on väga paha olla) ja nii võite lähemalt teada saada, mis tema peakeses ja hinges toimub. Kui tunnete, et oma oskustest jääb vähemaks ja tahaksite täpsemaid nõuandeid, siis soovitan teil endal või ka kõigil kolmel koos pöörduda mõne nõustaja või psühholoogi poole. Samuti soovitan teil sirvida ka siinsete foorumite vanemaid teemasid, sest lahkuminekuga seonduv on päris sageli jutuks.
Ilmselt kolmekesi nõustaja juurde minek esialgu küll ei õnnestu. Kuigi ise hakkan järjest rohkem tundma et ma ei saa enam hakkama. Sooviksin nagu konkreetsemalt teada kuidas sellele 4 a seletada. Mees läks ära sest talle hakkas töökaaslane meeldima aga eks ilmselt on siin ka muid tegureid. Aga see teine naine kellel pole lapsi andis lihtsalt selle tõuke lõplikuks sammuks. Kuigi mees läks ära teise naise pärast elab ta siiski üksinda ja vähemalt alguses see naine väitis et ei ole huvitatud ise minu mehest. Praegusest olukorrast ma ei tea sest me ei räägi sellest kuna see ei ole enam minu asi. Mees seletaski lapsele nii et issi tegi emmele haiget ja peab ära minema. Mina omaltpoolt seletasin üle et issi pole emmet löönud vaid haiget tegigi sellega et ära läks meie juurest. Et issil ei olnud meie juures enam hea olla ja ta elab nüüd mujal. Aga see ei tähenda et issi teda enam ei armastaks. Siin kohal sooviksingi konkreetset näidet kuidas ma seda veel seletada saaksin, sest issi elab ju üksinda ja ei soovi et ütleksin lapsele et tal on keegi teine naine, sest tegelikult reaalselt kodus tal polegi ju. Või kuidas ma seletan talle ilma et ma ütleks et ta on paha laps. Ikka sõnastan nii et kui ilusti käituda ei oska siis külla minna ei saa vms. Siis ta kohe hakkabki ju ütlema et ta on paha ja ei suuda olla hea laps.
Eelmise postituse lõpp läks vist natukene segaseks sealt maalt kus see paha lapse jutt tuli. Kui ta sõna ei kuula aga tahab ikkagi pärast emmega külla või linna kaasa tulla aga kui eelnevalt on jutt olnud sellest et kui ta on hea laps siis saab kaasa, kui ei siis ei saa kaasa. Või samas ka koristamisega. Ta nagu ootabki mis ma teen, sest kohati tajun isegi tema poolt nagu üleolekut või nagu ülbust tema olekus ja kõnetoonis, kas muidugi nii väikse lapse kohta sellist sõna saab kasutada. Tundub et ta hoiab ennast väljaspool kodu tagasi, pean siin silmas lasteaeda, issi uut kodu, vanaema kodu. Ja kodus siis valab selle kõik minu peale välja. Õe kodu ma siia ei lisaks sest seal tunneb ta ennast nagu kodus. Üldiselt on kõik hästi seni kuni mind pole. Kuidas panna 4 a mõistma et ma saan aru et ta on kurb ja samas ka vihane et meie pere enam koos ei ole aga teistele sellepärast ka liiga teha ei tohi. Et ta ei tohi seda teiste inimeste peale välja elada. Ja kui ta juba kurjaks saab mänguhoos siis ta ei lase endaga rääkidagi. Hiljem jah, kui oleme kahekesi ja räägime asjad lahti siis ta saab aru et nii ei ole ilus käituda aga samas järgmine päev hakkab kõik otsast peale. Ta hakkab juba selle peale ka karjuma mu peale kui palun tal pissil käia ja riidesse panna. Kui ma ütlen talle et kui ta ilusti käituda ei oska siis me ei saa külla minna siis ta võtab seda kohe väga isiklikult. Ja ta sisendabki endale et ta ei oskagi ilusti käituda ja vot sellistes olukordades olen täiesti ummikus. Mis ma talle siis ütlen kui ta nutab et on rumal ja paha ja ta ei oskagi käituda. Olen talle öelnud ka seda et kui emme midagi otsustab siis nii ka jääb. Kui olukord võimaldab ka temal lasta valida siis loomulikult lepime kokku asjad. Aga ta ei pea kokkulepetest kinni. Ja on isegi nii mulle öelnud et ta ei kavatsegi neid asju meelde jätta mitte kunagi. Mõningad asjad peavad tal väga paigas olema, aga samas teine kord vaatad jälle et mitte. Nt lasteaeda kes järele läheb õhtul see peab hommikul teada olema. Kui tuleb keegi teine kui emme ütles siis ta võibki sinna jääda, ei pane ennast riidesse ise ja mossitab. Kui teen talle oma meelest hea üllatuse et luban talle ühe puhkepäeva lasteaiast nädala keskel et teeme midagi põnevat koos, siis tihtilugu kujuneb sellest päevast üks suur õudusunenägu. Ühesõnaga on asi kuidagi kontrolli alt väljumas. Ta ei kuula üldse sõna enam. Vahest ei räägi vastu ka kui küsin kas ta soovib midagi. Ma näen et ta kuuleb mind aga ta ei reageeri. Ja täna ta kasutas isegi selliseid väljendeid et tema otsustab mis tehakse ja kuhu minnakse ja kes kaasa tulevad. Seda loomulikult käed puusas väga kõva häälega. Homme tuleb meil issi külla aga tema teatas mulle et ei tahagi et issi tuleks. Ja et mina ei tohi tööle minna sest tema tahab kogu aeg minuga olla, sest ta muretseb minu pärast kui mind tema juures ei ole.
Teie postitustes on minu jaoks nüüd justkui 3 erinevat punkti: kuidas selgitada lapsele lahkumineku põhjust, kuidas tulla toime lapse stressiga ning tema käitumisega. Alustan siis algusest.
Teie järgnevaid postitusi lugedes süvenes minu arvamus, et teil oleks ilmselt suureks toeks silmast silma nõustajaga konsulteerida. Kui te ei saa minna kõik koos, siis suur abi võib olla ka juba sellest, kui lähete üksinda või ainult lapsega koos. On suur tõenäosus, et esimesele seansile last ei oodatagi. Nõustamisest oleks ilmselt ennekõike kasu just lapse stressiga seoses.
Mis puudutab lapsele rääkimist, siis saan aru, et ühelt poolt on isa öelnud, et ta tegi haiget ja läheb ära just selle pärast. Siit võib lapsele jääda arusaam või/ja hirm, et kui teed haiget, siis pead ära minema. Siit võib, aga ei pruugi tulla, et laps võib ühel hetkel nö kombatagi piire: et kui ma teen haiget, kas siis mina pean ära minema või ei. On hea, et olete lapsele selgitanud, et isa ei teinud teile füüsiliselt haiget. Kuid teisalt ütlesite, et tegi haiget sellega, et läks ära ja ära läks seetõttu, et tal ei olnud enam hea teiega koos olla. Kui mina seda loen, siis jääb minule kõlama siit see, et kas ema või laps või mõlemad ei olnud piisavalt head ja isa läks ära. Tihtipeale laps taolistest selgitustest just nii aru saabki ning laps kaldub seda just võtma isiklikult. Ehk siis lapse järeldus võibki suure tõenäosusega olla: ma ei olnud piisavalt hea ja sellepärast läks isa ära. Ja sellega kaasnevat süükoormat ei vähenda kahjuks teadmine armastamise kohta. Sest teadmine, et minu pärast läks ära, jääb ikka alles ja segadus võib isegi suurem olla. Ausus lahkumineku põhjuste osas on alati kõige parem, ka sedavõrd väikeste laste puhul. Saan aru, et mingil põhjusel just lapse isa ei soovi, et laps teaks teise naise kohta. Teate te miks? Mis võib olla see, mida ta kardab? Vahest tasub teil mehega sellest omavahel rääkida, sest praegu lapsele antud info tundub küll olevat selline, mis võib lapsel süütunnet tekitada. Ja 4 a saaksite siis kas teie või isa või veelgi parem, üheskoos, juba rääkida näiteks sellest, kuidas naised-mehed meeldivad teineteisele ja siis hakkavad koos elama ja tulevad lapsed ning naine-mees saavad ka emaks ja isaks oma lapsele. Aga et mõnikord on nii, et naine-mees muutuvad ja tahavad jälle omaette elada, nii nagu enne kokku saamist. Ja siis nad kolivadki eraldi kodudesse. Aga et oma lapsele on nad ikka ema ja isa edasi. Lihtsalt lapsel on nüüd 2 kodu, kus olla ja et laps on nii kallis ja armas edasi. Lapsele tasub seda juttu rääkida aeglases tempos, temale veelgi arusaadavamas keeles, tehes pause saamaks aru, kas ta püsib teie mõttekäigu lainel. Ühtlasi tasub peegeldada ka lapse ütlemisis või mitteverbaalseid käitumisi. Nt kui kulmud lähevad kipra, siis öelda, et ma vaatan, et mingi asi teeb sulle nüüd muret. Täiesti tavaline on, et sellise vestluse puhul tekib lapsel palju küsimusi, milledest enamus võib välja tulla alles mitme päeva jooksul.
Lapsega rääkimisel kui ka tema stressiga toimetuleku abistamisel ning käitumise suunamisel on palju abi aktiivsest kuulamisest. Selle kohta leiate kirjeldusi ja näited meie foorumi teemadest ja ühtlasi soovitan kindlasti lugeda ka Th.Gordoni raamatut Tark lapsevanem. Loomulikult tuleb kasuks ka koolitusel osalemine, kuid kahtlustan, et teil ei oleks see ilmselt praegu võimalik.
Arvan, et teie lapse käitumine on suuresti seoses lahkuminekust tingitud segadusega tema hinges ning seonduva stressiga. See, kuidas ta teistega käitub, osutab minu jaoks just suures osas sellele, et ta ei oska oma tunnete ja mõtetega kuidagi toime tulla. Teiega käitumine tundub viitavat ka sellele, et tal on negatiivseid tundeid teiega seoses. Igal juhul võib käitumisega toimetulemisel olla kasu põhjustega tegelemisega ja sinna on võimalik jõuda tema käitumisi peegeldades. Nt kui teiega seoses karjub, ütleb halvasti jmt., siis noomimise asemel öelda näiteks, et sa oled minu peale pahane vmt. Ja lasta tal hakata tasapisi ennast tühjaks rääkima. Mis puudutab paha lapse teemat seoses ebasoovitava käitumisega, siis taolised ütlemised ja tingimuste seadmised ei tööta tõesti enamike laste puhul või kui töötavad, siis ei mõju tema enesehinnangule hästi. Kuidas lapsega suhelda reeglite jmt üle, selle kohta leiate ka vastuseid meie foorumist ning raamatust ja koolitustelt. Kuid rusikareeglina on ikka peamiselt kasutusel aktiivne kuulamine. Näiteks kui ta hakkab karjuma riide panemise palve peale, siis öelda näiteks, et sa ei taha riide panna ja vaadata, mis ta teile siis kostab. Mõnikord piisab lapse tuuride maha võtmiseks sellestki et ta tunneb, et ema saab temast aru.
Jaksu teile ja soovitan soojalt nõustaja poole ka pöörduda.
