Tere
Olen koos elanud mehega juba 2a. Kuid probleem on selles,et kui miski suur probleem, siis elukaaslane ei räägi sellest mulle ainult turtsub ja vaikib või ütleb mõne sõna nähvates. Kuidas panna meestearhvast rääkima oma muredest ja probleemidest. Mina olen alati talle rääkinud,et tuleb rääkida seda lihtsam talle ja probleemidele tuleks siiski koos lahendus leida. Tema millegi pärast ei soovi probleeme lahata.
Loomulikult on ei taheta enam õhtumusi anda, rääkimata kallistustest. Käime siiski pereüritustel alati koos.
Ise arvan, et kooselu on liiga rutiinseks muutunud, kuidas seda paremaks ja harmoonilisemaks muuta. Mina tunnen ennast alatasa väga üksikuna, kuna naisterahvas, siis meeldib kallistusi ja musisid ikka saada. Elukaaslane ei ela ennast minu peale karjudes välja vaid vaikides.
Ma ei oska mitte kuidagi elukaaslast rääkima panna. Äkki on kellegil häid ideid.
Kui teil probleem, siis kuidas sa mehele lähened?
Ma ise väga keevaline inimene ja seda just siis kui on tülid.
Enne ma ei osanud õigesti asjale läheneda, olin vihane, tõstsin häält, et rääkigu mees, milles asi on, mitte ärgu vaikigu. Kui ma vastuseid ei saanud (oli ainult vaikus). ajas see mind veel rohkem tigedaks. Siis ma üksi rääkisin, ladusin asju ette kuidas mina neid näen, süüdistasin.
Asi oli rünnakus-kui partner tajub rünnakut, siis blokeerib see edasise suhtluse... vahel ka igasuguse suhtluse.
Nüüd ma küsin kohe otse ja seda mitte teist süüdistades, isegi siis kui ma tunnen, et tema võib süüdi olla, ma seda ei tee. Pigem hakkan jutuga pihta endast rääkides, et mida mina tunnen, mida mina arvan, miks see mulle haiget teeb jne. Siis mees ei tunne, et ma teda kuidagi riivaks ja süüdistaks ja ta hakkab tasapisi vestlema.
Eks see raske ole, isegi väga, kui tead, et su mees on selline vaikiv ja tusane, aga kunagi peab ju see muutuma.
Teie kirja lugedes jääb mulle arusaam, et räägite kahest murest: soovite, et mees jagaks teiega oma probleeme ja teiseks tundub teile, et kooselu on rutiinne.
Ühelt poolt, tahame seda või ei, kuid mehed ja naised on erinevad. Probleemide korral on naistele omasem nendest rääkida, detailideni välja. Sageli ei oodata, et selline rääkimine peaks mingite konkreetsete lahendusteni jõudma. Meestega kaldub asi olema vastupidine. Kui räägitakse, siis konkreetselt ja pigem eesmärgiga jõuda välja mingite konkreetsete lahendusteni. On leitud ka, et probleemidest naisele rääkimine võib mehe jaoks olla eriti keeruline, sest a) see justkui tähendaks, et mees ei tule ise asjadega toime ja kardab, et seetõttu on naise silmis vähem Mees ning b) hirmutada võivad ka naise reaktsioonid probleemile, nt nutma hakkamine, suur ärevus, abitus, mehelt koheste lahenduste nõudmine. Oma terapeudi töös olen märganud, et mehed kalduvad probleemidest naisele rääkima tihtipeale siis kui on lahenduse juba välja mõelnud. Paljud on ka öelnud, et tahavad, et naisel oleks hea ja rahulik elu ning seepärast ei tahagi naisele probleemidest rääkida. Ja nad ütlevad seda täiesti siiralt.
Teisalt, väga palju sõltub mehe avanemine ka sellest, kuidas naine tema poole pöördub: millised on hääletoon, lausete sõnastus ning millised on naise ootused. Siinkohal on täiesti asjakohane teile juba vastanud Ay näide. Väga tähtis on, et mees ei tunneks, et teda süüdistatakse ning temalt oodatakse kohest probleemide lahendamist või et kui ta probleeme ei lahenda, siis on ta sellevõrra viletsam mees. Ay pakutud lahendusviisist võib palju abi olla. Oluline ongi rääkida endast, nt sellest kuidas teile mõjub see kui näete, et ilmselt on probleem, kuid te ei tea, milles on asi. Nt et olete ärevuses ja muutude närviliseks või hakkate muretsema. Ja kui palju võib teil abi olla sellest kui mees räägiks, milles on asi. Võimalik, et esimestel kordadel mees ei räägi veel teile. Ärge siis ka pinnige teda, see tekitab sellise ülekuulatava tunde ja sellises olukorras ei taha ju keegi ennast avada. Tasub lihtsalt mingi aja pärast uuesti enesekohane teade saata.
Kuna see probleem on teil olnud pikemat aega, siis vahest tasub teil mehega sel teemal ka rääkida ja teha seda siis, kui ei ole probleemi, mis oleks parasjagu teemaks. Nt alustada teatega, et tahate rääkida sellest, kuidas teie pärite probleemide kohta ja mida see teie jaoks tähendab jmt. Oluline on siin anda mehele ka teade, et te ei süüdista teda ega nõua temalt lahendusi, vaid tahate lihtsalt rääkida, kuidas teie ennast sellistel puhkudel tunnete.
Mis aga puudutab kooselus tekkivat rutiini, siis see oht kõikide kooselude puhul. Sellisel juhul tasub mõelda, mis on see, mis kooselu värskendaks ja teeks põnevamaks. Vahest on mõned tegevused, mida nt 1. aastal tegite, kuid nüüd on need argipäevas kaduma läinud? Naiste puhul juhtub tihti nt, et tahetakse mehega jalutama, kinno või mujale minna, kuid ei käida, sest mees ei kutsu. Kuid ehk tasuks siis ise mees kusagile kohtamisele kutsuda?
Ja mis puudutab läheduse väljendamist, siis pisitülid või erimeelsused võivad muside andmist ja kallistamist vähendada nii meeste kui naiste puhul. See ei tähenda veel, et suhe oleks läbi või armastus kadunud. Enamasti on ka täheldatud, et mehed vajavadki järjepidevat füüsilist läheduse väljendamist kui naised. Naiste jaoks on see tihtipeale märk sellest, et suhe on hea ja mees armastab. Meestel on sageli hoopis teised nö. märgid selle kohta. Ja meie, naiste, puhul juhtub paraku, et kui kallistustes jmt jääb puudu, siis hakatakse rääkima, et sa ei kallista mind enam nii palju jmt., mis mehe jaoks kõlab süüdistamisena. Ning seepeale kallistab ta veelgi vähem, mitte rohkem. Vahest tasuks ise rohkem initsiatiivi võtta ja siis ka õnnelikult öelda, kui hea on tema kaisus või tema kallistus. Ja kui ta ise kallistab, siis öelda, kui hea või oluline see on. Selline käitumine võib panna mehe just rohkem kallistama, sest ilmselt vähe on neid mehi, kes ei taha, et nende naisel on nendega hea ja naine peab neid tõeliseks Meheks.
Meeste ja naiste erinevuste kohta on kirjutatud ka palju raamatuid. Nt on eesti keeles J.Gray raamatuid.
