Seda kirja ajendas mind kirjutama tänane juhtum, kus ma sõna otseses mõttes oma lapsele kätega kallale läksin. Lugu iseenesest on pikk ja keeruline ning tegelikkuses sellele ühe vastusega nõu anda ei saagi.
Kasvatan 2 aastast poissi ning elan hetkel koos lapse isaga. Minu ja mehe omavahelised suhted on läinud aastatega üha keerulisemaks ning viimased pool aastat ma sisuliselt ei saa väita, et mul on elukaaslane või et ma olen püsisuhtes, vaatamata sellele, et elame ühe katuse all. Olen soovinud last juba keskkooli lõpust saadik, mistõttu leidsin olles praeguse lapseisaga kaks aastat olnud püsisuhtes, et just nüüd ongi õige aeg. Tunnistan, et ei olnud valmis juba too hetk silmitsi seisma tõsiasjaga, et minu ja mehe omavahelistes suhetes on mõrad ning meie edasine koospüsimine on ebatõenäoline. Meie intiimelus oli probleeme juba enne seda kui lapseootele jäin. Ilmselt oli see ka viimane kord kui olime koos nagu mees ja naine. Kui raseduse jooksul tundsin, et ta siiski hoolib minust ning vaatamata sellele, et me omavahel ei seksinud, jagas ta siiski hellust ja kallistusi. Ka lapse esimesel eluaastal ta vähemalt püüdis jätta hoolitsevat muljet, kuid nüüd viimase aasta jooksul pole me ilmselt omavahel tema initsiatiivil kallistanud, rääkimata siis suudlemisest vms. Viimased paar kuud vahetame omavahel päevas keskmiselt kümme lauset, ei midagi enamat. Aasta alguses otsustasime, et läheme lahku, sest niimoodi koos elada ei ole mõtet. Selle otsuseni jõudsime peale seda kui olime käinud pool aastat tulemusteta paarisnõustamisel. Ainus tagasiside, mida sellelt nõustamiselt iseenda kohta sain, oli see, et ma ei ole lihtsalt piisavalt atraktiivne ning ideaalses füüsilises vormis. Olin enda jaoks otsustanud, et selle aasta sügisel lähen tööle ning 2009 aasta alguses püüan mehest eraldi kolida. Kahjuks on aga lapse tervis olnud esimesel paaril eluaastal väga halb. Sügisel lastesõime teda viies, suutis ta kolme kuu jooksul terve olla vaid paarkümmend päeva, mispeale perearst soovitas hoida last kodusena. Nüüd oleme erinevate arstide ja uuringute ning analüüside tulemustena teada saanud vaid seda, et lapsel on antikehade hulk veres tavapärasest madalam, mistõttu on nõrk ka tema immuunsussüsteem ning lasteaeda teda hetkel panna ei ole mõistlik. Tööle minek ei tule seetõttu hetkel kõne alla kuna vaevalt, et tööandja rõõmustab inimese üle, kes käib ühe kuu jooksul tööl hädised viis päeva ning on ülejäänud aja kodus haige lapsega. Seetõttu on kaugesse tulevikku kadunud ka väljavaade eraldi kolida ning olematust suhtest lahti ennast öelda.Kui peaksin võtma lapsehoidja, siis ei saaks ma kindlasti oma palgast endale lubada kodu, kuhu lapsega kolima peaksin. Enne lapsega koju jäämist teenisin piisavalt hästi, sain suurt vanemahüvitist, millest suutsin sedavõrd palju kõrvale panna, et elasin siiani üle poole aasta enda rahast. Viiimasel kahel kuul olen aga pidanud mehelt veidikene raha söögi jaoks juurde küsima. Iga kord raha küsides olen saanud ebameeldivate kommentaaride osaliseks, et ega temal ka seda raha ei ole ja siis ei peaks niipalju ka raha raiskama. Ma kulutan raha väga vähe, kuid leian, et enda heaolu nimel pean saama ka midagi endale lubada, mitte ainult süüa koju osta. Seetõttu ei ole ma loobunud treeningutel käimisest ning käsitööringist, mis ka igakuiselt veidi raha nõuavad. Olen sügise jooksul avastanud, et kõige selle pinge all, mida tekitab ilmselt tuleviku väljavaade, materiaalne sõltuvus mehest, madal enesehinnang jms, ei suuda ma hästi toime tulla oma emotsioonidega. Sageli leian ennast lapse peale arutult karjumas ning üsna tihti tunnen tungivat soovi talle füüsiliselt haiget teha. Lapsele on see samuti mõju avaldanud, sest üsna tihti karjub nüüd temagi, räägib vastu ja on emotsionaalselt rahutu. Osaliselt võib kindlasti olla siin lapse puhul tegemist ka ealiste iseärasustega ning jonniperioodiga, mis just selles vanuses peaks avalduma. Samas tean, et minu emotsionaalne tasakaalutus on talle kindlasti oma mõju avaldanud. Täna peale seda kui ta väga tungivalt oma soovi avaldas ning valjuhäälselt karjus ja ennast maha viskas, tundsin, et enam ei aita midagi muud ning lõin oma last. Tunnen hetkel endas ära oma ema, kelle kasvatusviisidest ei pea ma ka täiskasvanud inimesena lugu. Lapsena sain ise samuti füüsiliselt karistada ning olin ema pideva pahameele osaline. Viimane, mida soovin, on oma last sedamoodi kasvatada. Olen läbi teinud ka Gordoni perekooli ning püüdnud sealseid oskusi rakendada. Aga ühel hetkel tunnen, et need siiski ei toimi. Ma ei tea, kas kasutan neid valesti või mis, aga rääkisimisest tundub, et ei ole abi. Ka oma mehele olen püüdnud rahulikult ja ilma süüdistamata oma tunnetest rääkida, kuid see on lõppenud ikka sellega, et kui mulle ei meeldi ja ei sobi, siis mine minema. Mehe puhul on tegemist inimesega, kes on väga palju eneseabi ja arengu raamatuid lugenud, rohketel koolitustel käinud (sh Gordoni perekoolis), kuid temaga suheldes jääb mulje, et ta lihtsalt ei tahagi kuulda ega kuulata, sest mine tea äkki viimaks loksuvadki meie omavahelised suhted paika.
Olen varasemalt käinud ka eranõustaja juures ning saanud sealt mingitel ajahetkedel oma elus abi. Pean ka tunnistama seda, et eranõustamine on suhteliselt kallis ning hetkel seda lihtsalt rahaliselt endale lubada ei saa. Peaksin lihtsalt sellisel juhul söögi pealt raha kokku hoidma, sest mehel saan täpselt niipalju kui söögiks vaja läheb. Küll aga tunnen, et vajan hädasti seda, et saaksin oma probleemidest ja mõtetest rääkida, kuna tegelikult tahan mõista seda, mis minu sees tegelikult toimub ning negatiivsetest emotsioonidest lahti saada. Kas riiklikul tasandil on minu sugustele naisterahvastele mingisugust abi võimalik saada? Olen küll püüdnud ise endaga selle nimel tööd teha ja ennast teadlikult kontrollinud ja oma käitumist analüüsinud, aga see on keeruline ja hetkel ma sellega toime ei tule. Hea on kui saaksin sellega praegu alustada, sest aasta pärast võib olla juba liiga hilja ja kõige vähem soovin ma haiget teha oma pisipojale, keda kümme pikka aastat oodatud sai.
Abi eest ette suured tänud.
Soovite nõustaja abi ning praegu pole rahalisi võimalusi eravisiitideks. Sel juhul tasub uurida polikliinikute juures olevaid võimalusi. Nii mõneski on ka psühholoog olemas või vähemalt osatakse soovitada olenevalt elukohast, kuhu võiksite pöörduda. Samuti on võimalik infot saada internetist.
Kui tunnete, et nii jätkata ei soovi ja otsite jätkuvalt lahendusi nii iseendas selguse saamisele kui ka suhete probleemidele, siis kindlasti tasub pöörduda spetsialistide poole. Kahju muidugi, et olles koos mehega käinud paariteraapias, osutus kasutegur väheseks.
Kirjutate ka, et olete proovinud nii lapsega kui mehega suheldes koolitusel õpitud suhtlemisoskusi, kuid ikka tulemusteta. Näib, et miski seni proovitu ei aita või pole olnud piisav. Probleemid ei pruugi tõesti olla vaid vähese suhtlemisoskuse taga, vaid hoopis sügavamal. Kui mees ütleb: kui meeldi, siis mine minema, siis näib, et ta pole huvitatud mõistma Teid ja Teie tundeid. Milline on suhe teie vahel tegelikult, on see vaid ühine majapidamine ja laps või on teil omavahel ka midagi, mis seob ja lähendab?
Miks te oma suhet seni jätkate ja millest te ilma jääksite kui lahus elaksite (peale materiaalse parema toimetuleku)?
Erineval moel küsimusi esitades jõuaksite ehk ka selgusele, kuidas edasi. Alustada tuleks ikka iseenda rahulolu ja tasakaalu saavutamisest, siis suudate ka lapsele pakkuda parimat.
Võite kirjutada minu mailile mari-liis at sinamina dot ee Kui teatate Teile sobiva piirkonna, saan ehk aidata tasuta nõustaja leidmisel.
Lugupidamisega
Mari-Liis Tikerperi
