Lugu järgmine .
Oleme mehega abielus olnud 11 a saab homme koos oleme 13 a.olnud. Veebruaris leidis mees uue naise 2nädala tutvumise järgi kolis ta meie juurest ära tema juurde elama.Peale seda oleme nii tulest kui veest läbi käinud .Kuid nüüd saame norm läbi vähemalt püüame .Mina muidugi ei ssoovi teda eriti näha ,kuna teeb ikka veel haiget tema nägemine ,kuid lastepärast olen tugev ja lasen teda meile lapsi vaatama tulla.
Kuid nüüd algas lahutus ,teeme seda kokkuleppel ei hakka sõdima poel mõtet .Tema küsis lahutust,kui käisime avaldusi sisse anmas oli see kohutav lausa laastav hingele .Arvasin ,et ainult mulle olin ma kindel et armastab ja on rahul selle teise naisega .
Kuid kõik on segane ma ei mõsista,kui pärast autos olime ja koju hakkasime sõitma nägin et tal olid pisarad silmas ja pühkis neid ,mina muidugi nutsin taga istmel ,mitte kõvasti vaid lihtsalt istusin ja pisarad ise enesest jooksid mööda põske alla.Kui ta oli meid koju toonud(lapsed olid kaasas) laps vanem laps trenni ja pisike (7kuune) oli koos meiega.Küsisin ,et kas tal kahju või imelik pole hakkas tema kallistama ja me nutsime mõlemad ,olles üksteise kaisus ja ta vastas ta ei tea ,,kuid hiljem ütles aga nii ma ikka tahan (lahutus).ei saa aru .
Hingel on endal nii valus ,me oleme ju nii kaua koos olnud ja nüüd muidugi veebruari kuust lahius elanud ,kuid ta on ikkagi nagu minu mees minu musi....imelik on see et ikka veel nii arvan...kui vahest helistan ütleb mulle kalla nagu vanasti....
Ei saa ma aru miks nii et tema tundis sama kurbust hinges kas see normaalne.
See teine naine olevat koguaeg küsinud kas oled juba lahutatud ja tänu sellele küsis mu mees mult lahutust.Kas ta ka ise tahtab.Ei tea mina enam.
Ütlesin veel mehele naljatamisi ,et mis ikka lahutada sa ju tuled koju tagasi .tema muidugi vastas et kas alandaksid ennast nii palju ja et ta on enda elus keeranud teise lehekülje jne.....
Kookuvõtes raske on nüüd ,peab ju ootama kuu ja siis tagasi minema paberitele alla kirjutama ,kuidas siis olla mitte nutta ma ilmselt lähen hulluks kurbusest.ja see veel ennem uutaastat.
Siis saavad olla vabalt ja tähistada et mu mees on vaba ja saab see naine olla õnnelik vastik mõelda ja mina nutan endal silmad peast.
Kurbus on nii suur ,et ei tea kuhu peita oma hinges toimunu.
Ega pole midagi suurt ja tarka lohutuseks öeldagi - kui vaid seda, et ju siis oli nii vaja.Nuta valu välja ja mine eluga edasi.Eks iga lohutav sõna tundu sulle niikuinii suht mõttetuna -aga teisalt mis sul muud üle jääb.Sina ju enam olukorda muuta ei saa.Su mees on oma valiku ju teinud.Olgugi, et ta käitub kui väike jonniv jõmpsikas -kes on õnnetu, kui tema vana lelu talt ära võetakse aga uuest ka ei taha enam loobuda.Nii tore oleks ju mõlemat omada.Ja muidugi pani see uus naine ta valiku ette-kas tema või lahutus.Ja see on alles algus.Vartsi tuleb su laste isa ja teatab , et ka need on endised-vaata ise kuidas hakkama saad!Ära ole loll!!Ning isegi kui su mees ei taha selles suhets enam olla -ei oska ja ei julge ta ka enam taganeda-sellest see uue lehekülje jutt jne.Samuti ei saa aru miks ta peab perekonna uuesti kokkujäämist sinu alandamiseks?Sinu alandamine on hoopis patuelu selle teise naisega!Miks see teda ei häiri???Seega valib ta juba tuntud tee -sulle ja lastele haiget teha-sest nii on talle kordi lihtsam kui koju tagasi tulla -ennast alandada,andeks paluda ja katsuda halb heaks teha -küsimus on hoopis siin mitte sinus.Tema ei suuda ja ei taha.ta on lihtalabaselt ARG!Ja kurbus käib asja juurde -isegi temal -ehk tal on lihtsalt sinust hale -muud midagi???Sellest nutusest etendusest ära muud küll välja loe -nägi, et sina ńutad -mõtles ka, et poetab pisara, siis sul ehk kergem-et näe ta polegi nii südametu jne tal ka ikka kahju jnejne.Ja sina naiivne siis hoopis lohutad teda -ah pole hullu saan meie ühiselt soetatud laste kasvatamisega üksi hakkama sina aga mine ela rahus oma uue eidega rõõmsalt edasi ....Oh issand -unusta ära !Ära lase ennast lollitada nii odavate võtetega -kui mehel oleks kahju -oleks ta ammu kodus su jalge ees tagasi!Aga tal pole -vaatab vaid kuidas sellest supist puhta nahaga pääseda -et uus eit oleks rahul ja vana ka ei pröökaks!!!
Üks võimalus asjade kulgu veidi muuta on muidugi -ütle,et enne ei sa mees mingit lahutust kui saa,kui ei tee läbi paarinõustamist ja seda mitte kokku jäämise eesmärgil -vaid et suudaksite lastele head vaenmad olla ehk siis lepituse vormis.Tahab ta ju, et tema laste ema poleks õnnetu vaid suudaks lastele hea ja rõõmsameelne ema olla -isa ju juba hülgas neid -depressioonis ja nutvat ema neile küll vaja pole.Milleks nende närve ja turvatunnet rohkem rikkuda?Nad niigi kannatavad!Ja seda tõsiselt.Palu siit sinaminast mõni hea terapeut -kes aitaks teil endil selgusele jõuda jne -lahutada jõuab alati.Olgu nii paljugi mees ja tulgu kohale -seda ta sulle ja lastele võlgneb.Eriti mugav küll -temal on aga uus elu jne jne -aga mis teie tegema peate ???Kas ta üldse adub mida ja kui palju halba ta oma egoismiga lastele teeb???Sulle???Millega sina selle s..a oled ära teeninud???Ja ära jumala eest mängi sellist ennast ohverdavat armastajat -lõpeta!Kurat küll -mingi eit tuleb ja lõhub sinu elu -sinu laste elu ja sina veel kiidad takka ????No mis mõttes ????Mis kuradi õigus on sel eidel tulla ja võtta sinu lastelt isa ????JAH SEDA TA TEEB -VÕTAB SU LASTELT IGAPÄEVAISA -lihtsalt sellepärast, et talle meeldib et see isane tema jalgevahel mehetegusid teeks.Ja see loll isane arvabki, et see teeb tast mehe...Viiamane aeg on aga talle aru pähe panna.Sa ei peagi iseenda eest võitlema kui sa ei suuda ja tahad märtrit mängida -lase kasvõi endale kraevahele lasta -aga -SIIN MÄNGUS POLE ENAM OLULINE SINA -VAID LAPSED ja nende pärast tasub juba sõdida.Näita sellele eidele ja mehenärakale koht kätte.Palu selleks endale mõni sõbranna või sõber ka appi ja toeks!Seda läheb sul vaja!Ütlegi, et see kuu aega on järelemõtlemiseks ja seda sa tegidki -ilma sinupoolsete tingimuste täitmiseta sa allkirja ja loodetud vabadust talle kätte ei anna,sest seni on nemad dikteerinud sulle kuidas sina ja su lapsed edasi elama peate -nüüd on sinu kord -mängus pole rohkem või vähem kui sinu ja laste heaolu ja mingile suvalisele eidele sa seda niisama loovutada ei kavatse.Esiteks tee mehega kirjalik leping nii lastele makstavate rahade osas, kui ka külastusaegade osas.Ei mingit suulist jura -seda kasutatakse sinu vastu hiljem väga alatult ära ja kui läheb tõeliseks ehk kohtu sõjaks -on sul tõendeid.Selles mängus enam lubadused jne ei kehti -seda kasutatakse vaid lollide ja naiivsete lohku tõmbamiseks.Tahad sa see koos lastega olla???Ning üks väga oluline tingimus su mehele veel -su kallis kaasa võtku teadmiseks -kui tahab lapsi üldse näha, siis veedab laste heaolu arvestades kõik pühad ja sünnipäevad koos nendega -ja ilma uue eideta.See tee teatavaks ka kogu suguseltsile ja sõpradele-kui tahavad teid külla -siis uus eit jäägu uksetaha -sina oma lapsi ei traumeeri selle perelõhkujaga!Miks peavad lapsed kannatama isa hooramise pärast???Ei pea ja ei tohigi!Seega mingite odavate hooradega sinu lapsed läbi käima ei hakka-see tee kõigile üksiti selgeks -eriti mehe vanematele-kui lapselapsi armastavad siis uus eit pole kusagil teretulnud -koheldagu teda nii nagu ta väärib -perelõhkujana!!!Ja ole endas kindel-mitte alandlik lammas kelle peal lihtsalt trambitakse-ja siis oled ise õnnetu ja kurb.Ära ole -elus peab õnne eest võitlema ka siis, kui enam ei jaksa ja ei taha.Isegi kui see kõik sind õnnelikuks ei tee -oled sa säilitanud vähemalt oma väärikuse -sinu ja laste tunnetel nii sama ei trambita ning ilma karistuseta oma ja teiste perekonda ei lõhuta.Vahet pole kui suured on tunded -midagi siin elus peab olema ka püha!Ning mis kõige olulisem -saadakse aru, et ka sinul on õigus oma soovidele -kahjuks ilma võitluseta seda ei kiputa tunnistama..Seega jõudu!See siin on puhtalt minu arvamus ja eks kogu tõde tead sa ise paremini -aga teinekord näevad ka kõrvaltvaatajad asju teise nurga alt.
Su jutus on iva.Alimentide oasa on paberid vormistatud ja ta kirjtas alla .
Haiget teebki sees ,et lastel on isast puudus,eriti väiksel
Panen ta fakti ette ,et jõulud ja uusaasta on meiega.
Eimina ole oma mees lohutanud,ega kavatse see sitt mis nad mulle on kokku keetnud on nii suur ,et ei usus et keegi suudaks nii palju kannatada ja iial ei uskunud ,et ta on selline.Olen kuulnud nüüd ka sõpratelt(tema )et on ennemgi valetanud jne...mis kõik välja on tulnud.
Keegi peres ei ole võtnud seda eite omaks mitte ka mu mehe ema ja vana vanemate juurde ei julge ta ammugi minna.Ja need sõbrad kes tal olid ennem ,ei ole pooltki järel .See kõneleb ma arvan juba enda eest.
sina kes kirjutasid nimega jurist ,kas oled ise sama läbi elanud ???
Tänan et vastasid mu murele.
Kuigi mehe lahkumisest saab peagi aasta ja näib, et vaatamata emotsionaalselt raskele ajale, olete suhelnud siiski kui lapsevanemad ja nagu kirjutate, siis viimasel juba normaalselt, küllap ka pingevabamalt. See on ilmselt parim, mida sellises olukorras teha saaks. Lapsed vajavad teid mõlemaid ja hea, kui isa ja ema suhtuvad teineteisesse lugupidavalt ega halvusta teineteist lastele.
Praegu, kui olete vormistamas lahutust, on Teie jaoks siiski kerkinud esile hulk vastuseta küsimusi ja ka vastakaid tundeid. Võimalik, et olite juba muutunud olukorraga kohanenud, kuid lahutus kui midagi lõplikku omavahelise paarisuhe jaoks, on siiski teie jaoks liialt valus. Kõhklusi lahutamiseks ja lootusi toidab ka mehe kurbus, tema ütlemised. Olete kahtlev, kas mees ikka ise tahtis lahutust või tegi seda teise naise survel. Võimalik, et te ei saagi selgust ja vahel polegi see nii ühene. On mõistetav, et püüate toimunule seletusi leida ja sel juhul näib kõik oluline. Kui Teil on tõesti oletus, et teie suhe võiks veel toimida, siis tasub veel selgust otsida, sellisel juhul ei ole kindlasti veel hilja. Teie enda enesetunde ja meeletahu huvides on saada oma vastamata küsimustele vastuseid.
Selleks, et mees saaks tõesti ise otsustada ja teha valikuid, mis tulenevad tema arusaamadest ja tunnetest, on oluline mitte survet avaldada ja aktsepteerida seda, mida ta otsustab. Vaid siis, on ka vastutus temal ja ta on vaba väljendama, mida tegelikult oluliseks peab.
Loomulikult on tähtis, et ka teie ise oleksite teadlik, mida suudate aksepteerida, mida mitte. Oluline on luua ka selgus Teis endas ja võimalus seda mehega jagada - mida tunnete, läbi elate, milles kõhklete, mida vajate.
Vahel on sellised jutuajamised raksed ja psühholoogist juurde koos minekut tasub kaaluda.
Mida te ka ei otsustaks, on hea teada, et see otsus on parim antud olukorras, et olete püüdnud mõista, kuidas nii läks, mis oli hästi, mis oleks võinud teisiti olla, milline on teie suhe praegu, ja kuidas edasi toimida.
"Õigeid" otsuseid ja meelerahu teile!
