läksin oma lapse isast lahku juba 2.5 aastat tagasi, laps oli siis alla aastane. põhjuseks oli mehe poolne üsna räige petmine ning selle petmise väljatulekul ta pakkis asjad ja lahkus, et ei peaks selgitama, vastuseid andma. päeva pealt oli suhe läbi, ilma et ma kunagi oleks oma küsimustele vastuseid saanud. mul kadus õigus esitada küsimusi, korraga oli minust saanud vaenlane, tema enam minuga ei ela, siis minuga rääkima ei pea, vastama ei pea, ei teleonile ega muudmoodi, kui vastas siis mõnitas vaid. ei lugenud ka lapse olemasolu. ma läksin oma eluga edasi, mis muud valikut mul oligi, lapse pärast pidin ju minema, aga selline kohtlemisviis jättis mulle väga sügava jälje. siiani ple ma uusi suhteid loonud, kui aus olla siis elan nagu noor pensinäär, käin vaid tööl, trennis ja lapsega lasteaias. mujale ei taha minna. lapse isaga on see 2,5 aastat suhtlemist ollnud, sest last ta näha on tahtnud. aga omavahel me suheldud ei saa, sest kui lapsele järgi tuleb on uus naine kaasas, telefonis räägime on naine kõrval ja siis ta ülbitseb, klähvib. kui oleme juhtunud 2-si olema +laps siis ta suudab normaalse inimese moodi ka rääkida, kuid muul ajal kohtleb mind kui krantsi. ühesõnaga ega selle 2,5 aastaga miskit muutunud pol, ma mõtlen endiselt pea igapev juhtunule. tema ga kolis armukese poole ja nad on koos tänaseni, elavad kodus mida meie rajasime. tunnen vaheldumisi tohutut kadedust, viha. et minult ta ära võeti, et ta minema läks ja tagasi vaatamatta. et ta lapse ka maha jättis ja mina seda koormat olen üksi pidanud kandma. et mina siiani üksi olen....
ja mind hirmutab et selle aja jooksul ma üle pole saanud, olen raisanud oma elu, nuttes tedataga, nuttes sellepärast, et mu laps isata jäi. süüdistan ennast selles.
Sa küll ütled, et oled oma eluga edasi läinud. Kuid kahjuks kogu kirja sisu näitab, et tegelikult oma elust on asi kaugel. Elad ikka veel minevukus taga igatsededas olnud ja ennast süüdistades. Ükskõik mida sa ette ka ei võta, minevikuvari on ikka alles.
Andestamine - see on võti Sinu elu õnnelikumaks muutumiseks. Aga andestamine on üks peen kunst. Enamik inimesi, kes on kõvasti haiget saanud (tihtipeale ebaõiglaselt), ei suuda andestada just sellepärast, et see tundub nii paganama ebaõiglane. Tundub, nagu too inimene poleks meie andestust väärt või lausa, et siis nagu oleks tema see nn. "võitja", kergelt pääsenu, mina ise aga allaandja, leppija. Seni kuni andestamise taga sellist mustrit näha, pole tegu tõelise andestamisega.
Tegelikkuses on andestamine nagu lunastus. Mitte keegi teine ei võida sellest nii suurelt ja oluliselt kui andestaja ise. Sest kahjuks on nii, et olnut me muuta ei suuda. Mis olnud, see olnud - see on möödas. Aga mida kauem me seda kahetsust, viha, solvumist, kadedust, süütunnet endas kanname, seda pikemaks me seda halba sündmust enda elus muudame - see saadab meid igas otsuses ja teos, mida edaspidi ette võtame. Polegi oluline, kas meile haiget teinud inimene ise andestust palub või üldse enda käitumist muudab. Elu on näidanud, et seda võib teinekord igaveseks ootama jäädagi. Pole mõtet!
Kui mõtled oma Eksi peale, siis anna talle mõttes andeks. Andesta talle, et ta pettis Sind, andesta,et ta lahkus nii alatult vastuseid andmata, andesta, et ta ei suuda ikka veel Sinuga lugupidavalt käituda, andesta, sest SINA OLED SELLEST KÕRGEMAL. Kui Sina suudad leppida sellega kes ta on ja kuidas ta käitub, siis ei saa ta enam Sulle haiget teha. Tema elu ei muutus sellest karvavõrdki aga Sina võidab palju. Sa võidad tagasi oma meelerahu!
Ma tean, et tundub raske. Aga ma olen ise sama asja läbi elanud. Andestamine tundus mulle algul nii raske, nii ebaõiglane. Ajasin sõrad vastu nii mis kole . Kuni mingil hetkel ei suutnud enam edasi elada selle kibedusega mis mind seestpoolt näris. Krõks käis ära. Andsin enda eksile kõik andeks ja seda halba polnud sugugi vähe mis ta mulle ja lastele oli teinud. Tema elu ei muutunud sellest üldse, mina aga sain tagasi oma meelerahu ja võimaluse oma eluga edasi minna nii, et sünged minevikumõtted ja kadedus igat mu päeva ei täidaks. See vabaduse tunne on fantastiline.
Soovin Sulle kogu südamest jõudu andestada. See on raske täpselt selle hetkeni kuni see veel juhtunud pole.
Õnnelikke päevi Sulle ja su pisikesele edaspidi!
Jagan eelpool kirjutaja arvamust, nõuannet ja imetlen ühtlasi tema südikust, vaprust.
Kirjast loeb välja seda, et lahkuminek 2,5 aastat tagasi toimus Teie jaoks väga kiirelt, võiks öelda isegi päevapealt. Sellises kriisiolukorras ellujäämine, enda ja lapse eest hoolitsemine pole olnud kindlasti mitte kergete killast väljakutse. Oleks olnud liialt kõrge eesmärgipüstitus eeldada, et kõik see segadus ja rasked tunded aastaga taanduvad. Lahutusel/lahku minekul on kaks aspekti juriidiline ja emotsionaalne. Tihtipeale on nii, et inimesed võivad vormiliselt, füüsiliselt olla juba pikka aega lahus, kuid emotsionaalsel tasandil pole lahutus veel toimunud. See võtab olenevalt asjaoludest rohkem aega. Loomulikult on kergem suhte lõppemisega leppida kui on võimalik partneriga arutada, saada vastused tekkinud küsimustele. Samas - pole võimalik sundida teist inimest analüüsima suhet, kui ta selleks valmis pole või kui tal tahtmist ei jagu. Mõistagi võiks ju siin anda hinnangu, et seletuse olukorra eest ja vastused küsimustele poleks just ekspartnerilt palju palutud sellises olukorras Kuid mida see õigluse tagaajamine siin ikka aitab Olukorras kus rahulolematus mitte ei vaibu vaid kasvab, on oluline ennekõike Teie enda otsus olukorda muuta, minna edasi see otsus peab tulema Teie seest. Endine suhe on vaja korralikult kokkupakkida, kõrvale panna ja seeläbi saab olla valmis uueks etapiks. Kui esialgu tunnete ehk, et Teil pole selleks jõudu - siis olen kindel et meis kõigis on suurel hulgal varjatud ressursse. Seega kui üksi kokkupakkimine ei õnnestu, siis kasutage toetust ja abistavat spetsialisti nõustamist.
Minu teemaalgatusest on möödas juba 3 kuud. mul on nii rske kirjutada sellest, aga ma tunnistan endale et päev päeva järel ma vajun sügavamale masendusse. ma mõtlen loobumisele ja allaandmisele. aga ma ei tohi mõelda, sest mul on laps, kelle jaoks mina olen ju kõik terve maailm!
kuidas saab üks kohtumine eks mehega (põgus kohtumine vaid) mind viia tagasi 3 aasta tagusesse olukorda, kus ma olin valu kätte hullumas. kui lapsega kahekesi jäin.
mis mind siis aitab? tabletd vaid? et ma oleks siis kogu aeg kontrollitud, rahulikus olekus? kas ma siis ei nuta enam, ei mõtle 7 päeva nädalas sellele teemale. ma usun siiralt, et möödunud 3 aasta jooksul on vaid loetud päevad, kui ma ei ole oma eksile, lapse isale mõeldnud. ja see ei ole normaalne. ma ei suuda enda eluga edasi minna. ma arvan et armastan teda, samas ei ole ma selles ka kindel, sest ma ei suuda teda ju selge pilguga vaadatagi, kuidas ma saan siis oma tundeid adekvaatselt hinnata. ma ei suuda oma minevikku kokku pakkida, mul on laps selle minevikuga, see vari ja valu ei lähegi minema. lisaks sellele kõigele on nüüd südames valus tekkinud, arst kirjutas rohud. mul ei ole füüisiliselt raske töö, ega ka ülisuurt pinget tööl, seega ma olen 3 aastaga oma südame haigek mõelnud, see annab nüüd tunda. ja ometi suudan ma teiste ees olla olekus, kus keegi midagi ei kahlustagi. ma tulen töölt, võtan lapse ja siis nutan terve tee kojusõidul, ma nutan terve õhtu ja nutan ennast magama. sest ma mõtlen koguaeg sellele teemale. ma tunnen kuidas ma olen seest tühjaks näritud juba
Lugupeetud teemaalgataja. Kui tunnete, et soovite mõne spetsialistiga vahetult kohtuda, palun kirjutage minu mailile mari-liis at sinamina dot ee Parima psühholoogi soovitamiseks on oluline teada Teile sobivat piirkonda.
. Kuni mingil hetkel ei suutnud enam edasi elada selle kibedusega mis mind seestpoolt näris. Krõks käis ära. Andsin enda eksile kõik andeks ja seda halba polnud sugugi vähe mis ta mulle ja lastele oli teinud. Tema elu ei muutunud sellest üldse, mina aga sain tagasi oma meelerahu ja võimaluse oma eluga edasi minna nii, et sünged minevikumõtted ja kadedus igat mu päeva ei täidaks. See vabaduse tunne on fantastiline.