Pealkiri tuli natukene julm, kuid nii ma tunnen oma elukaaslase suhtes lühidalt kokku võttes.
Koos oleme olnud 6 a. U 3 aastat tagasi avastati tal kasvaja, sai keemiaravi. Mina samal ajal jäin saatuse tahtel lapseootele. Oli väga depressiivne aeg. Ainult nutsin, ei käinud eriti kuskil, tööl ka ei saanud käia, sest oli katkemisoht. Haigusest ei lubanud ta rääkida sõpradele. Oli väga tugev vaatamata keemiaraviga kaasnevatele vaevustele. Eks ikka lapse pärast arvatavasti. Vedas mind ikka loodusesse, see harjumus oli meil juba tutvudeski, et käisime metsas tihti.
Kui laps sündis, olid minu päevad sisustatud mõistagi ja lapse isa igati abiks ja hakkamas iga asja juures. Väga toetav ja asjalik. Olime väga õnnelikud.
Nüüdseks on laps 2-aastane. Elukaaslane väga hea isa. Mina käin õhtuti trennis või tööl, on ka vabu õhtuid ja nädalavahetusi koos, kuid mitte alati. Seega päeval olen mina lapsega, õhtul isa ja omavahel oleme elukaaslasega vähe koos. Sellise lapsele pühendumise kõrvalt ongi see küllaltki raske.
Viimased kuud on mul väga keeruline olnud elukaaslast mõista, sest ta on muutunud nii tigedaks. Võiks öelda, et ta lausa näägutab mu kallal. Ta leiab alati põhjuse, miks viriseda. Ja mina ärritun ning lausa tõstan häält selle peale - vist muud moodi ei oska ennast kaitsta, lihtsalt hästi kurjalt ütlen midagi teravat. See on mulle nii kurnavaks muutunud, et eelistaksin pigem rohkem ilma temata aega veeta. Tahaks lapsega ema juurde mõneks ajaks; tunnen kergendust, kui ta vahel harva töölähetuses on.... See on ju kurb! Kurb on ka see, et tülid tekivad kergesti, lahendada me neid ei oska - ainult üks süüdistamine kogu aeg. Peale tüli teeme mõlemad näo, et asi korras... Eile esimest korda siis lepituseks lugesime teineteisele ette, mis me üksteises head näeme ja tõdesime, et ikkagi ju armastame veel...
Samas tean, et ei pääse me järgmisest konfliktist ja seetõttu küsingi siit nüüd nõu, kuidas edasi minna ja mida ma saaksin teha?
Muidugi ei ole ka mina puhas leht. On omad vead. Põhiline ongi, et ärritun kergesti, kuid samas läheb kõik kiiresti üle. Ja võib-olla serveerin oma mõtteid/tundeid kuidagi valesti?
Kui tuua võrdlus siis paarisuhet mehe ja naise vahel võiks võrrelda lapsega - laps muutub, kasvab, areneb niisamuti muutub ka lähisuhe kahe inimese vahel. Ei ole mõistlik eeldada, oodata, et lähisuhe jääks aastatepikkuse kooselu kestel muutumatuks. Kõik see, mis te olete koos läbielanud on rikastanud suhet erinevate tunde nüanssidega; võimalik et ka mingid kogemused on suhtele olnud raskeks väljakutseks. Ka väikelapsega pere ei ole enam ju kaheliikmeline kooslus seega on see suur elukorralduslik muutus, millel on kindlasti omad suured rõõmud aga samas toob ka teatud loobumisi kaasa võrreldes eelneva perioodiga. Üksteise kallal näägutamine on kindel märk kogunenud frustratsioonist ja rahuldamata vajadustest. Olen veendumusel, et paarisuhtes omavahel probleemidest mitterääkimine tekitab pikemas perspektiivis rahulolematust ja probleemide süvenemist. Rääkima peaks nendest asjadest mis häirivad, tekitavad muret, segavad. Sellises vestluses on oluline vältida hinnanguid, kirjeldama peaks neid konkreetseid käitumusi (ilma hinnanguteta!), mis häirivad. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis blokeerib see edasise suhtluse ja konstruktiivse mõttevahetuse.
Väga oluline rasketel hetkedel on see, kui teineteisele tõdetakse, et on küll raskusi kuid samas on meil ka ressurssi (armastustunne teineteise vastu). Ei tohiks eeldada, et teine pool tajub õhust minu vajadusi ja soove Siin on oluline ennekõike jõuda iseendas selgusele, mis on see mida mina lähisuhtelt ootan millised on minu vajadused. Arvestada tuleb siin kindlasti ajafaktorit soovid ja vajadused paarisuhtest muutuvad samuti ajaga. Seega oluline on ajaga kaasas käia teha ennekõike eneseanalüüs ja seejärel teavitada oma mõtetest ja tunnetest ka partnerit. Üksteisega oma vajadustest ja soovidest rääkides on võimalik avatud suhtluse kaudu jõuda lähisuhtes uuele teineteise avastamisele.
Isegi kui rääkida ilma hinnanguteta, ei saa mõne inimesega vesteldud nendest asjadest, mis häirivad või tekitavad muret.
Ma olen sellest juba omal nahal aru saanud, et kui partner tajub rünnakut, siis blokeerib see edasise suhtluse.
Mina just olen see, kes räägib mehele, mis mind häirib, sest kui ma seda ei tee, ei saagi ta seda teada, ta ei ole selgeltnägija.
Aga see ei aita-kui mehele mingist teemast rääkida ei meeldi, siis ta seda ka ei tee! Ma võin rääkides asja võtta huumoriga, olla ülimalt rahulik ja kõike muud, aga ei, kui temale teatud teema ei meeldi, siis tema vaikib ja sellest ei räägi. Kommenteerib ainult, et temal polevat midagi öelda.
Isegi siis kui ma räägin asjadest, mis mulle muret teevad, et ma olen siis õnnetu, lootes saada asja korda, et ma ennast enam nii ei tunneks, siis jääb mul kohati mulje, et kas mehel ükskõik või ta lihtsalt ei saa aru, mis ma temaga räägin. Suhtlen mina keeles, räägin endast-aga ikka on nägu peas selline, nagu ma oleks temale sellega kuidagi haiget teinud.
Kuidas siis peab käituma, kas üldse mitte rääkima ega küsima, kui mulle miski teistmoodi tundub meie suhtes, kui mulle miski haiget teeb, kui mind miski ärritab jne??
Õpetage palun!
Rääkima peaks nendest asjadest mis häirivad, tekitavad muret, segavad. Sellises vestluses on oluline vältida hinnanguid, kirjeldama peaks neid konkreetseid käitumusi (ilma hinnanguteta!), mis häirivad. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis blokeerib see edasise suhtluse ja konstruktiivse mõttevahetuse
Rääkimine ei ole tõesti imerohi see ei muuda alati asju selliseks nagu soovime, muudatused ei pruugi toimuda kiirelt ning on ka neid olukordi, kus ainult rääkimisest ei piisa olukorra lahendamiseks. Samuti on teemasid, milledest inimesed tõepoolest ei soovi rääkida. Kas valusate tunnete, süütunde või ka väsimuse pärast.
Teie olukorrakirjelduse puhul jäin mõtlema, et on võimalik, et käsitletavad teemad on tema jaoks mingil põhjusel ebameeldivad või ta ei saagi teie mõttearendustest ja vajadustest aru, nagu ise ka välja pakute. Rääkimise juures on oluline kuulata ka oma partnerit. Kui ta ei räägi sõnadega, siis on võimalik jälgida ka tema mitteverbaalset kõnet ja nähtut talle tagasi peegeldada. Näiteks kui olete rääkinud oma murest, mees midagi ei vasta ja on tõrjuva olekuga, siis võib nt öelda, et mulle tundub praegu, et sinu jaoks on üsna ebamugav kui ma sellisest asjast räägin või mulle tundub, et ma vist sõnastasin ennast segaselt. Nii võite teada saada, mis põhjusel ta ei räägi.
Suhetest rääkimise puhul on naiste jaoks ilmselt oluline meeles pidada, et paljude meeste jaoks võibki rääkimine olla keerukas, ebameeldiv. Tihtipeale võivad mehed tunda, et on verbaalselt nõrgemad ja ükskõik mis nad ütlevad, pöörab naine asjad teiseks ja nad jäävad rumalasse olukorda. Olen vastuvõttudel kohanud mehi, kes ütlevad, et nad ei julgegi enam naisele midagi vastata, sest ükskõik mis nad on öelnud, on naine alati edasi kurtnud ja/või asi on pööranud riiuks ja naine on hakanud nutma. See võib olla ka seotud sellega, et meestel on valmisolek probleeme lahendada ja enda arvates nad pakuvad lahenduse ning kui see ei aita, siis ongi neil suu lukus. Psühholoogid on ka leidnud, et mehed ja naised saavad tihtipeale lausetest erinevalt aru ehk tõlgendavad neid erinevalt (nt naine ütleb ma olen nii kurb, et me kusagil väljas ei käi nagu teised, mees kuuleb sa oled nii nõme ja igav, et ei suuda mind kusagile viia nagu teevad teised normaalsed mehed). Seega on võimalik, et teie enda arvates räägite rahulikult ja endast, kuid mehe jaoks võib selle jutu tähendus ikkagi olla ründav, teda süüdistav või hinnanguline. Meeste ja naiste vahelisi erinevusi on üsnagi põhjalikult käsitlenud John Gray, kelle raamatuid on avaldatud ka eesti keeles.
teha ennekõike eneseanalüüs ja seejärel teavitada oma mõtetest ja tunnetest ka partnerit. Üksteisega oma vajadustest ja soovidest rääkides on võimalik avatud suhtluse kaudu jõuda lähisuhtes uuele teineteise avastamisele.