Tere,
Ei oskagi enam istuda ega astuda. Viga nagu ka midagi pole, koondamisest pääsesin napilt, mees püsib kodus, ei piilu kõrvale. Jube hea kokk ka muide. Koos 13 aastat. 3 last kasvavad mis mühiseb- naaklevad küll puhuti omavahel.
Aga ometi käib mees närvidele. Ükspäev mõtlesin et olen teda vist oma tubli pool aega vihanud. Mitmes selline kriis mul nüüd juba käsil on, ei teagi enam.
Esimene kord on hästi meeles, kui ta mulle intiimsel hetkel minu saamatuse pärast midagi jube solvavat ütles. Olime siis 3 kuud abielus olnud. Solvusin, läksin välja, arvasin et nüüd on kõik ja enam tagasi ei lähe. Läksin.
Teine kord oli ta mind ja siis juba ka meie esimest last teise riiki elama meelitanud- ega seal keegi oodanudki niiväga ja varsti olid säästud otsas ja masendus varaks. Kuna sünnitasin seal kohe ka teise lapse, siis tegin mis võisin, et peret vee peal hoida kuni temal masekas üle läks ja ta lõpuks tööotsa sai. Algul, kui olukord nii hull polnudki, ütles nii mõnestki pakkumisest ära- temale need tööd mida pakuti ei meeldinud.
Siis käis veel paar raksu minul deprekas peal, enne kui kolmas sündis. Ega mäletagi sellest ajast suurt midagi. Mees oli siis juba tööl hommikust õhtuni ja ütles ainult, et mingu ma siis kuskile välja kui tuju paha.
Siis tulime tagasi. Kolimisel hävis kogu me vara, aga see on pikk jutt. Jälle tuli mul peret ülal pidada. Mees ei tulnud meile veel niipea järgi. Kui tuli siis jäi koduseks. Põlgas ühe pakkumise teise järel palga vähesuse pärast. Lõpuks rääkisin ta enda töökohta tööle- et saaks nelja seina vahelt ja masekast välja.
Paar kuud töötas, siis tuli ära- ei meeldinud talle selline töö. Enne, kuni töötas olime laenugi võtnud. Siis jäi pere ja laen jälle mõneks kuuks minu pidada, aga oli suveaeg ja seda oli kergem kanda. Sügisel teatas ta et oli paberid ülikooli sisse andnud. Läheb päevasesse õppesse õppemaksu eest õppima. Mina olin kuri, õni arvas kõrvalt et näe kui tubli jne. Aga ta läks, õnneks sai endale ka osalise koormusega töö. Vähemalt kattis laenumakse ära. Kogu selle aja elasime kehvalt, remonti alustas ta meie vastostetud korteris lõhkumisega ja jättis siis sinnapaika. Olin ta peale kuri ja pidasine isegi sõnasõja maha. Muidu me suurt ei tülitse. Varsti pärast seda 11. pulmaastapäeval torkas ta ainult "pole midagi tähistada". See tegi haiget aga neelasin alla. Elu läks omasoodu edasi.Pinged nagu lahtusid.
Siis tabas mind näohalvatus, aga kuna tema venda samal ajal end auku jõi, siis tiirles ta kogu selle aja nagu mesimumm oma venna ümber. Mina pidin ise vaatama kuidas hakkama saan- silmad põletikust ähmased, vaat et lõikasin endal näpud köögis süüa tehes otsast. Lapsed tahtsid ju ikkagi süüa.
Nüüd hakkasid need koondamised. Sain siiski end teise kohta samas firmas tööle. Natuke keerulisem sõita ja palk sama, kuid siiski parem kui päris koondatud saada. Mehel praegu ka katseaeg. Selle asemel, et rõõmustada, avaldas ta aga kohe oma rahulolematust uue töö asukoha üle ja tegi mulle ettepaneku ikka mingeid muid lahendeid otsida ehk kasvõi uus koht vaadata. Selgitasin talle mitu korda et nii ei saa ikka mõelda- mõlemad katseajaga tööl- see ju samahästi kui tuule peal elamine. Aga no mis sa ütled, eks jooksis kogu rõõm must pössti välja ja ma olen jälle sealmaal, et kannata seda inimest enda kõrval. Iga pisiasi käib närvidele. Kõik need teada-tuttavad sokid voodi all, kapiuksed lahti ja muu selline. Nüüd istun siin nagu hunnik õnnetust juba jupp aega, öösiti ei maga enam ja käsi sirutub AD järele...
Kurb Karumõmm
Eelnenud jutu jätk.
Vahepeal tahtsid mõtted kogumist. Ühesõnaga olen juurelnud, et kaua selline ühest kriisist teise kulgemine kestab? Kas kuni suhe katkeb? Aga kui me ei klapigi kohe sugugi ega hakkagi? Kas minna lahku? Kui ma end tagasi ei hoiaks, ega me siis vist enam koos oleks. Nagu ikka, ka nüüd kirun toda kõige esimest korda- otsuse oleks pidanud siis ikka ära tegema... Paregu ju raskem: nagu mees mõnel eelnenud jutuajamisel kategooriliselt korranud on- igal lapsel on vaja ema ja isa. Ja tal on ju õigus.
Kurb Karumõmm
Teie kirjast loeb välja, et olete käesoleva paarisuhtega rahulolematu. Vaadates oma suhte lugu tagasivaates leiate mitmeid partneri poolt tehtud valikuid, mis on Teie jaoks olnud rasked - pannes Teie õlule vastutuse pere heaolu ja finantsilise turvalisuse eest. Kaalute ka iseenda varasemalt tehtud otsuste ja valikute õigsuse ning suhte jätkusuutlikkuse üle.
Soovitaks Teil teha nn suhte-bilansi analüüs paberil mis on selle kooselu plussid ja miinused. Miks paberil? Sellepärast, et kirjutades saavad mõtetes vintsutatud ja sõnastamata asjaolud/faktid täpse määratluse/konkreetsuse. Ja kui visuaalselt materjal silme ees, on ka kergem ehk edasise osas otsusele jõuda. Kindlasti võiks neid kirjapandud plusse-miinuseid jagada partneriga: võib juhtuda et nii mõnigi kirjapandud asjaolu tuleb partnerile suureks üllatuseks ning mõni miinus on ehk kergesti muudetav. Arutada võiks sedagi kas Te partneriga näete probleeme ühtemoodi ja milline on see materjal mille pealt jätkata.
Vastust vajavad küsimused on millised on paarisuhtes olevate inimeste vajadused ja ootused. Vastuse nendele küsimusele peab kõigepealt leidma inimene enda sees järgmine samm on selle edastamine partnerile. Teine inimene ei saa teada ning täita meie ootusi ja vajadusi, kui me ise ennast ei tunne. Tasahilju kannatamine ei mõju ilmselt kellegi tervisele hästi. Paarikoosluses osalejad ei peaks taluma põhjendamatut frustratsiooni, kurbust, loobumist oma vajadustest, väärtustest, tehes ohverdusi vms. kogunev rahulolematus hakkab närima ja hävitab suhted (kas juriidiliselt või emotsionaalselt) varem või hiljem. Seega, hoiduge oma vajaduste allasurumisest. Kokkuvõtvalt siis - sõnastage selles paarisuhtes endale oma vajadused ja küsige avameelselt partnerilt tema vajadusi. Iga paarisuhe on erakordne ja lähedust suudavad hinnata, väärtustada kõige paremini suhtes olijad ise.
Karumõmm. Need küsimused, mis sinulgi tekkisid jutu lõpus, on ka minu peas keerelnud päris head mitu aastat. Et kas tõesti peab elu kestma niimoodi ühest kriisist teise???
Meie story Sinuga on küll erinev, kuid see tunne, et elukaaslane käib nö. "närvidele", on täpselt sama. Kuna tean, et sellisel juhul teist muuta pole võimalik, siis olen proovinud ennast muuta, oma suhtumist temasse ja olukorda. Lugenud mitmeid eneseabi raamatuid (noh, mis hädaga teed ), katsetanud erinevaid viise. Abi on paraku olnud ALATI ajutine.
Ma tean, et mu mees pole halb inimene, tal lihtsalt jääb vahel tarkusest elada puudu. Me oleme nii erinevad, nii lahku kasvanud. Meie väärtushinnangud on totaalselt erinevad.Me tülitseme ka palju, lepime küll kiiresti aga see pole selline mõnus pingeid maandav leppimine - asjad lihtsalt jäävad õhku, et siis järgmisel korral uuesti hammaste vahele hakata.
Tegelikult oli meie kooselu algus rajatud suurele paksule valele. Mina olin noor ja naiivne, elu poolt seni veel hellitatud. Minu mees aga sündinud "jutuvestja". Kui mina arvasin, et olen koos elama hakanud tööka, ausa, karske ja elukogenud paljureisinud mehega - noh, sellisena ta ennast mulle serveeris. Siis hiljem kahjuks selgus, et tema karskus polnud midagi muud kui 3-aastane paus kroonilise alkohooliku elus .
Aususest pole üldse mõtet rääkida - kõik tema reisid ja töökogemused oli puhtalt välja mõeldud, samuti oli tal hoopis kriminaalne minevik , mis uuesti päevakorda tuli kui gasiinodes käima hakkas ja tänu sellel ka vargile läks.
Ma ise olen väga korralikust perest pärit ja mul on kohutavalt raske isegi kirjeldada kui raskelt ma sellist häbi üle elan. Varjan tema pahategusid, sest lihtsalt ei kannatax seda silti, et olen kriminaalist alkohooliku naine. Mu sugulased arvavad siiani, et tegu on väga hea ja kaine mehega ...väga raske on seda koormat kanda.
Vahel mulle tundub, et tegu on kroonilise valetajaga, ta nagu ei suudaks muidu olla kui ei valetaks ka kõige mõttetuimaid asju. Valetamine on muidugi otseses seoses tema joomasööstudega. Kui on kaine ( hetkel juba 10 kuud ), siis pole ka valesid. Kahjuks ma tean, et need ajad on ajutised, igal hetkel võib tulla pauk selgest taevast. Umbes kuu aega ongi juba märke näha (mulle tuttavaid märke), mis näitavad, et kainus on teda väsitama hakanud ....
Ühesõnaga, tegu on inimesega, kellega koos ma ennast ka oma kõige kummalisemas unenäos poleks ette kujutanud. On ka paremaid hetki olnud AGA need pole siiski ka need, mis minu arvates peaks kooselus olema. Ja ma ei usu, et ma liiga nõudlik oleksin ...
Ma tegelikult ei vihka teda aga olen kuidagi nagu üleolev. Aga niimoodi ei saa koos elada kui naine oma meest ei austa. Ma tunnen, et ta teeb kõike valesti .... tõenäoliselt ta siiski alati kõiges ei eksi aga paraku seda kooseluvankrit me samas suunas küll ei tiri. Ta on kuidagi nii negatiivne - kui mina nt. lastega metsas onni ehitasin, eelistas tema mitu tundi lihtsalt arvutis istuda. Tegelikut see viimane lause sobiks isegi meie elu kirjeldama - kui meie lastega elame ELU, siis tema samal ajal elab arvutis. Kui mina teen kodus remonti ja kujundan aeda, siis tema hädaldab kuidas mitte midagi teha ei saa, sest igal asjal on alati mingi põhjus, miks ei saa, kasvõi täiesti naeruväärne.Ja ta tõesti ei võtagi osa Me oleme nagu Ahh ja Ohh sellest nõukaaegsest multifilmist. Kummalisel kombel on nii meid hakatad iseloomustama ka sõprusringkonnas. Mina siis Ahh ja tema Ohh
Ta ise ütleb, et mina olen hoolimata kõigest parim, mis temaga juhtunud on. Ta kõrval olnud joomistest ja pahandustest hoolimata, teda pinnal hoidnud, nagu ta ise ütleb. Kahjuks see on mind lõplikult ära tüüdanud, EI TAHA enam. Olen tabanud end mõttelt, et olen kaassõltlane, kanseldanud laste kõrval ka teda ja varjanud tema s..ta. Mis sellest, et ta ennast muuta lubab... maksame tema võlgu veel päris mitmeid aastaid
Lugesin just oma seni kirjutatud ja tõdesin, et ei saa ju niimoodi asja tõesena ikka edasi anda. Kõik on palju keerukam.
Kuid Karumõmmi kirjutatu kuidagi ajendas mind sõna võtma...
Et mida küll teha,kui ei taha, ei saa, ei oska enam koos elada? Kui proovitud on küll nii ja naa ja ikka lõpuks alla antud? Kui kogu aeg igatsed juba midagi muud ...? Kui enese muutmine ja enda sellise eluga lepitamine on muutunud pidevaks ja kurvavaks tööks?
Ma saan aru sellest, et inimestel peab olema ka erinevused, kuid kas tõesti AINULT erinevused ...? Mingi ühisosa peab ju suhtes olema. Midagi mis edasi viib ja annab jõudu ühiste asjade nimel pingutada.
Kuidagi kurb on oma ainukest elu niimoodi kulutada. Et lahku? Tegelikult ju läheksi ...aga meil on lapsed alles väikesed. Majanduslikult oleme sunnitud koos olema (tema vastutustunde juures võiksin ma alimentidest vaid unistada). Noh, probleem on pigem siiski minul, tema end väga kehvasti ei tunne. Huh, kuigi eks ma ikka käitun temaga suht koledasti küll viimasel ajal . See on ka mulle endale vastik ja võõras. Pole ennast kunagi õelaks inimeseks pidanud ja nüüd käitun nagu pitch See kirigi, mis siia kokku kirjutanud olen, ajab hinge täis. Iseenda peale muidugi. Aga ju siis oli see mulle siiski oluline.
Karumõmmile soovin jõudu hakkama saada. Nõu anda ei osanud, küll aga kogemust jagada.
Tugevad naised, kes te olete elumerest läbi läinud kahte oma ja üht täiskasvanud last kantseldades. Mina ei saagi aru, kuidas on selline asi võimalik - kuid ometi on tõsi see, et oluline on inimese enda õnnelik teekond selles elus ning andmine ei saa alati olla vaid ühepoolne; on paratamatus, et normaalse ajumahuga Eesti meeste valik on väike, ehk paar tuhat on sellised, kel haritus ning väärtushinnangud paigas. Ja on meie teha, mismoodi lapsed - ka pojad näevad, kuidas pereelu toimib, milline roll on mehel, isal peres, kuidas ükstesit toetada ja elus hoida Oma Pere traditsioone. Kui seda e ole olemas, toodame me ka edaspidi selliseid nohikuist saamatuid mehi, kel pole seda õiget pereelu kogemust. Kui isa on hädapätakast joomar, siis minuarvates on parem, kui teda igapäeva elus üldse ei eksisteeri - mehe eeskuju on kas vanaisalt, onult, uuelt meessõbralt. Kui ema ei ole õnnelik siis ei sa ka lapsed õnnelikud olla. Igaljuhul jõudu teile, tublid kannatlikud Eesti naised!
Jätkuks.
Tegin ülevaatliku listi asjadest mis häirivad. Püüdsin koondada probleemid ühistele alustele ja niipalju vahtu kõrvaldada kui võimalik. Tuli tore A4 koos näidetega elust ja mõistetega, et mööda ei räägiks. Lõppu panin kirja, et kui ta valmis on rääkima, siis öelgu ainult. Andsin mehele tutvumiseks. Luges, oli paar päeva vaikne, aga rääkida pole siiani soovinud.
Nüüd otsustasin blogi pidama hakata... Ei jaksa enam enda sees kanda seda koormat ja avastasin et kirjutamisel on minu jaoks üllatavalt teraapiline toime.
kurbkarumomm.blogspot.com
Sul on nii lahe blogi, lugesin ja itsitasin endamisi. Olen Sinuga vist ühevanune või natuke vanem, igatahes tuttavat äratundmist jagus küllaga, nii mehe kui laste osas. Jätka palun. Ilusaid ja rahulikke Jõule Sulle ja vastupidamist selles elukaoses...mis meil vist kõigil on, nihked vaid erinevad.
), katsetanud erinevaid viise. Abi on paraku olnud ALATI ajutine
. 