Olen 2-aastase poisi ema. Lapse isaga oleme koos olnud 6 aastat. U 10 aastat olen töötanud toitlustusasutustes. Peale vanemahüvitise lõppemist käin veerand-kohaga õhtuti tööl. See on mulle suur vaheldus, saan rääkida hoopis teistel teemadel ja muudest asjadest kui muidu igapäevaselt. Töö lõppeb mõistagi peale südaööd ja vahel nii tahaks jääda peale tööd veel tüdrukutega veini limpsima - see on viimasel ajal lausa rituaalseks muutunud. Restoranitöös on veiniteema ikka kesksel kohal ja veini maitsemine töö üheks osaks. Saame oma raske päeva kokku võtta ja üldse omavahel paremateks tuttavateks. Väga huvitavad ja toredad istumised on olnud. Aga problemaatiliseks teeb selle asja olukord, et kõik see venib väga hilistesse öötundidesse. Hommikul harjutan tasapisi last lasteaeda ja olen tihti väga väsinud. Lisaks olen hakanud suitsetama, mis hommikul avaldub tihti lausa mürgistusnähtudena... Lapse isale üldse selline asi ei meeldi ja ma ei pane seda ka pahaks, kuid ma siiski tunnen, et mul on ikkagi omajagu õigust ennast vahel tuulutada.
Lapsega saan kenasti hakkama, kuid tunnen mehepoolset halvustamist, mis on korra ka lapse käitumises tõrkena avaldunud.
Mehe väitel olen korra kuus ka täiesti purjus ja tema ei taha last sellise emaga hommikul jätta!
Ma ei taha üldse selline vastik ema olla ja olen kõik selle nimel teinud, et lapsel oleks kõik hästi, et ta saaks normaalselt areneda. Ja nüüd siis olen kohutav alkohoolikust ema?
Olen kindel, et sellised olukorrad korduvad. Samas ei taha ma mitte mingil juhul selle pärast perega pahuksisse minna.
Töökohta ma ei ole plaaninud vahetada enne lapse lasteaiaga harjumist.
Mida teha? Või siiski piinan ennast liigselt süütundega?
.............Töö lõppeb mõistagi peale südaööd ja vahel nii tahaks jääda peale tööd veel tüdrukutega veini limpsima - see on viimasel ajal lausa rituaalseks muutunud............
Paraku on su mehel õigus. 2- aastase lapse ema ei saa endale sellist rituaali lubada. Nagu ei saaks ka 2-aastase lapse isa seda endale lubada. Mis tunne Sul endal oleks , kui sama teeks Sinu abikaasa?
Lõõgastumine on muidugi KINDLASTI vajalik. kuid kas see peab iga kord käima alkoholi abil?
Ehk aitaks kui viiksid sellised öised napsutamised miinimumini - nt. paarile korrale kuus. Usu, seda polegi nii vähe. Ning enda "tuulutamiseks" on ju tegelikult muidki võimalusi. Ehk koos oma kalli mehega midagi ette võtta ..?
NB. Alkoholism kujunebki välja väga vargsi.Tihtipeale inimene ise ei saa väga pikalt aru, et sõltub alkoholist - nt. ei suuda olla lõõgastunud ja sundimatult rõõmsameelne kui pole paari napsu hinge alla saanud. Olen ise alkohooliku naine ja teemaga tuttav ning tean, et alkohoolikud ei ole ainult paadialused ja kaltsakad. Pealtnäha korralikud ja edukad inimesed võivad varjata suurt saladust
Soovin Sulle kõike head ja loodan, et suudad asjad panna õigesse tähtsuse järjekorda. Ilma et kannataks Su pere ja ka Sina ise ei jääks ainult loobuja rolli.
Au sellisele mehele, nagu sinu abikaasa. Tal on väärtushinnangud paigas ja normaalne, et ta tunneb muret, et tema väike laps ei jääks alkohoolist lehkava emaga kahekesi. Mida arvavad lasteaiatöötajad, kui väike mudilane alkoholilõhnalise emaga hommikul lasteaeda tuleb? kas sina ise julgeksid jätta oma last purjus täiskasvanuga kahekesi? Kuidas tunneksid sina end, kui sinu mees istuks öösiti baaris ning ilmuks koju varavalgel viianst lehkavana? milliseid tulevikuperspektiive sa näeksid? minuarvates on sul praegu veel valida - kas pere, mees-laps.kodu.usaldus ja austus või tipsutavad sõbrannad toitlustusasutuse tagaruumides. veel on see valik, varsti võid juba, loodan, et mitte, taga nutta oma lõhkist peret koos nende samuste veinikaaslastega. Minuarust on praegu sul veel viimane võimalus väärtushinnangud enda ja oma perejaoks paika panna. Lõbutseda, lõõgastuda ning meelt lahutada saab ka oma perega väga suurepäraselt ja palju paremini kui viianste sõbrannadega - võimalusi on tuhandeid (lastekinod, teatrid, kohvikud, vabaõhumuuseumid, reisid, lõbustuspargid, tsirkused, veepargid, loomaaed, muumimaa jnejne.) Tarkust sulle suurema pildi vaatamisel ning valikute tegemisel.
Olete enda vastu aus, seejuures ka teadlik alkoholi salakavalast mõjust nii endale kui peresuhetele. Kirjas väljendate oma muret ja ka süütunnet (nimetades end pahategijaks) . Mil määral see liigne on või mitte, see polegi peamine. Küll aga loob see eelduse muutusteks. Nagu eelkirjutajate poolt mainitud, on raskete valikute puhul hea läbi mõelda, mis on tõeliselt oluline, millised on Teie väärtused. Kui head suhted peres, usaldus, austus, üksteise vajadustega arvestamine ja pereliikmete kindlustunne on tähtsad, siis aitab see ka valikuid teha.
Tõdete, et hilised äraolemised ja alkohol on toonud kaasa pahandusi mehega ja ka tõrksust lapse käitumises, seega olete Teie ise see, kes saab võtta vastutust oma tegemiste eest ja ära hoida pereliikmete häiritust ning pakkuda turvatunnet. Parim ongi see, kui olete jätkuvalt eneseteadlik ja teete ise omad valikud ja muutused, jätmata seda teiste teha ja ootamata ära, et olukord veelgi komplitseeruks.
Mõtisklemist väärtuste üle ja otsusekindlust Teile!
Tänan teid vastuste eest!
Nagu näha, on mul alkoholismi tekkeks väga soodne pinnas. Muidugi ei jää ma iga tööpäeva lõpus veini jooma ( ja neid tööpäevi on kokku kuu jooksul u 10). On aga juhtunud, et korra kuu jooksul kohe nagu väga tahaks.
Kurb on lugeda, nagu peetaks mind hoolimatuks või midagi sarnast. Seda ma nüüd küll ära teeninud ei ole.
Pigem enamuse ajast annan endast kõik, mis suudan. Ja siis lähen üle käte millalgi.
Aga küllap aitab spetsialisti nõustamisel käimine.