Lühidalt on meie lugu järgmine - oleme 15 aastat koos olnud, sellest 9 abielus. Mees algusest peale kohutavalt armukade. Eks see tekitas minus trotsi, aga leppisin sellega.
Aastatega hakkasin iga pisiasja peale solvuma, mossitama, vaikima, sest minumeelest mees ei hoolinud minust piisavalt. Mees veetis suure osa ajast tööl ja arvutis.
meil on 12 aastane poeg ja aastane tütar.
Kolm aastat tagasi hakkasin tihedalt suhtlema ühe endise tuttavaga ja meist said väga lähedased inimesed. Tema pakkus just seda, mis kodust puudu jäi - pikki usalduslikke vestlusi. Füüsiliselt kohtusime kogu suhte jooksul viis korda, neist kolm ka väga lähedaselt.
Mees sai asjast ruttu teada - luges mu meile ja msn vestlusi. piinas ennast sellega kuid, enne kui ütles et teab. Lõpetasin suhte, see kestis kokku kuus kuud.
Mehega läks elu sellest peale roosiliseks - ta oli minu jaoks taas olemas. Teades tema armukadedust oskasin vaid aimata, kui haiget talle oma kõrvalsuhtega tegin. Kõige rohkem kahetsesingi seda valu, mis talle põhjustasin.
Ta oli ähvardanud mulle kätte maksta, teadsin seda, aga siiski lootsin, et seda ei juhtu, et saame sellest koos üle.
Aga ta maksis kätte - minu raseduse lõpus hankis enesele armukese. töökaaslase. vaist ütles mulle varakult, et keegi on olemas, aga olen seda ka varem tundnud ja see on lõppenud. samas uskusin, et see ongi tema kättemaks, see kõrvalsuhe.
Lõpuks kui laps oli 7 kuune ei pidanud ma enam vastu, hankisin must-valgel tõendid tema suhte kohta ja panin ta rääkima. enne seda jooksid kõik katsed rääkida luhta. ja eks ma ikka lootsin, et maksab kätte selle aja, mis mina temale haiget tegin, saades topelttasu selle tõttu, et mind nii haavataval ajal lõi.
Pärast rääkimist selgus tõsiasi - ta ei kavatsegi seda teist jätta. tema tahab sellist elu, kus ta elab kodus, käib kus tahab ja ei pea ka keerutama - ütleb, kuhu läheb, ja mina ei pahanda.
Käigus on kõik petiste laused - üks inimene pole teise omand, mis on lubatud ühele, on lubatud ka teisele jne.
Asjal on üks positiivne külg - me räägime palju rohkem kui varem.
Ma armastan oma meest, usun, et suudan talle andestada, tahan oma peret säilitada. Aga lihtsalt ei suuda, aegajalt löövad mustad lained pea kohal kokku, kui ta jälle oma armukese juurde läeb, sellega kudrutab, sellele sõnumeid saadab.
tema muidugi väidab, et see pole armastus, see on omamistahe, mis tema puhul tunnen.
Olen seisus, kus tahaks kõrvalist abi. Kevadel käisin psühholoogi juures, aga sellest ei olnud kasu, ilmselt inimtüüp ei olnud mulle sobiv. Kas perenõustamisest oleks sellisel puhul abi? Kuigi mees suhtub väga skeptiliselt psühholoogidesse ja psühhiaatritesse. Ta on pigem nõus, et hakkan AD kasutama, kui et otsime abi mõne asjatundja käest.
Suhe armukesega on tal kestnud aasta ja mõni kuu peale.
see suhe on läbi.usalduse puudumine on ju armukadedus.usaldama ei hakka te enam iialgi.Kuidas sa üldse suudad ta kõrval olla kui tead et tal on armuke.??????
Mõtekam on lahku minna .Minu arvamus.Kui ka sina teda oled juba ennem petnud ja nüüd tema sind ,siis mis suhe see selline on , jääte üksteistele ju seda terve elu ette viskama,,,,mõistmatu...Kasvatan ka ise oma 2 last üksi mees läks teise juurde.Algul on raske ,kuid hiljem on kergem süda on rahul .Kuigi armastan oma meest siiani ,
Otsuse teed muidugi ise,soovitan endal psüholoogi juude minna annab kindlasti head nõu ja saad ka vastuseid mis on su sees ja küsimustle ka....jõudu ja pea vastu ....peab uskuma et kõik laheneb hästi
Loen ja muigan,,,Mis suhe see teil on?? A la, armastan teda jne, aga ise tôbasid ringi ja nüüd tema ka?? Naine, kes armastab oma meest, ei lähe külapeale, vaid räägib, kisab, karjub vms, et asjad selgeks rääkida. Aga kergem on ju kohe minna uut otsima. Nüüd laseb mees ringi, hakkas seda tegema oma naise raseduse ajal?? Magatas teist ja siis tuli oma naise juurde, kellel ühine laps südame all kasvamas?? Kuhu me jôudnud oleme inimesed?
Kooselu püsimiseks on usaldus ja mõistmine väga olulised. Kirjeldatud loost selgub, et olete vastastikku haiget teinud ja haiget saanud. Positiivselt on mõjunud aga suhetest avatumalt ja ausamalt rääkima hakkamine.
Teil on raske leppida, et mehel kõrvalsuhe jätkub, kuigi olete teda mõistnud ja valmis andestama. Mees aga justkui ei oota ega vajagi seda, vaid peab loomulikuks, et pere kõrval on tal veel teine naine ja ta võib tulla ja minna nagu soovib. Küllap talute mehe suhtumist ka süütundest oma varasema suhte pärast. Aga kuidas sellest ringist välja saada?
Täiesti võimalik, et omanikutundest rääkimine on mehel kui kaitsekilp probleemide eest. Uskumatuna kõlab, et AD võiks olla olukorra lahenduseks. Praegu ei ole ilmselt abi ka sellest, kui proovite leida vastastikku süüdlast, kes alustas ja kes kauem teisega suhetes olnud jne.
Küsimus on selles, mis toimub teie endi vahel, milliseid probleeme olete sel viisil üritanud lahendada. Vaevalt, et kolmekesi on võimalik suhetes õnnelik olla. Kui vaatamata ausatele ja avatud vestlustele ei ole õnnestunud teineteist mõista, siis pereteraapia on kindlasti hea võimalus koos oma arusaamad ja väärtused selgeks rääkida ja otsustada, kuidas edasi. Samas oleks oluline teadvustada, et teraapiast ega psühholoogist pole kasu paarisuhetes usalduse hoidmisel kui kõrvalsuhted jätkuvad. Peamine võiks olla ikka see, kuidas teineteist hoida, mida tunnete, mis tegelikult juhtus usaldusega, et vajasite kõrvalsuhteid ja mis teeb võimalikuks rahuldust pakkuva kooselu jätkamise.
Õnnelikku kooselu teile.
Tüüpiline eesti mees kelle on nõukaaeg kohitsenud -loe päevalehe artikklit!Tahab privileege aga vastu anda midagi ei soovi.Miks sa teda väidad armastavat?Ta ju ei täida sinu vajadusi ja selle tõestuseks on ka sinu kõrvalhüpe.Ja absoluutne rumalus on lubada mehel sellist kahepalgelist elu jätkata-sinu jaoks on see ju terviserisk nr 1!!!!!!!!Kui ta sinuga ja armukesega magas ka raseduse ajal -siis ta pani ju ka teie veel sündimata lapse elu ja tervise ohtu -kondoom ei kaitse kõikide haiguste eest ja läbi sünnituse ju nakatub ka laps.Issand milline süüdimatus!Kas su mees on lasknud oma armukese tervist kontrollida ? Teab ta ikka kindlalt, et ta on ainus kes selles augus müttamas käib???Või kui paljusid on enne teda teenindatud ja mida sinna kõik jäetud????HIV,HPV , hepatiit, klamüüdia, herpes jne jne -oled sa neid valmis saama ?Kättemaks on maailma mõttetum asi -vaid hetkeks rahuldust -aga mõistab ta ikka millisesse ohtu ta on oma laste ema pannud ja oma lapse -lihtsalt selleks, et saada nö vaimne rahuldus tagasi tegemisest -milles küll laps on süüdi olnud, et tema tervisega mängitakse?????Ta ise on kordi räpasem kui sina Ja kõigele lisaks veel jääb tal veel õigust ülegi -ütle milleks sellise tõpra peale oma elu raisata???Tal ju pole absoluutselt aimu väärikast käitumisest.Samuti on ta uskumatult arg-muidu ei julge kättemaksta -vaid ootab ekstra aega kus oled kõige haavatavam.JÄLK,JÄLK,JÄLK!Nagu oleks rästikut enda rinnal soojendanud -ootas vaid hetke millal salvata.Ja selline tahab veel ennast meheks nimetada ja mingeid õigusi nõuda.Ja sa lased sellel sündida ???Mis mõttes ?Kus su eneseaustus on?Ja unusta see juba mõttetuks muutunud süütunne tema ees-sa oled ennast ammu rehabiliteerinud.isegi kui sina teda esimesena petsid - ei anna see talle mitte mingitki õigust sinu ja lapse elu ja tervisega mängida.sellist õigust pole kellegil.Aga kaitsta saad sa ennast vaid ise...
lugejale - ei, ta ei pane ohtu minu ja lapse tervist. Ta ei ole oma armukesel kindlasti kohe ainus partner (ise usub et on aga minuga tal suguelu puudub alates armukese tekkimisest. Väidab, et minu tervise huvides (?) Psüühilist tervist selline elu ei säästa.
Siiamaani uskusin ühise tuleviku võimalusse, siiski üha selgem on see, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.
Siis on ju hea, kui su füüsiline tervis on ok.Aga vaimse poole pealt -jah -mõttetu on ennast piinata ja vaevelda, kui selline vaid ühe poole huve arvestav elukorraldus sind ei rahulda -parem anda endale võimalus leida tõeline armastus-milles ei tunta sellist viha, kättemaksu ja hoolimatust jne.Ning kui kannatab inimese psüühiline tervis, hakkab kannatama ka varsti füüsiline.Mis puudutab AD kasutamist -siis need pole mitte ilmsüüta hernekommid-nende "sõbralik" soovitamine vaid näitab tema hoolimatust -mina teen mis tahan -las sina siis söö tablette ja suru oma tunded nõnda maha.Kuidas inimesest küll nii südametu saab -ei tea.Aga ühte see näitab kindlasti -ta pole sulle siiani midagi andestanud ja ei ole seda kunagi ka kavatsenud.Minu jaoks tundub tema käitumine just sellisena -ok , algul solvume, siis teeme head nägu ja ootame vaid õiget hetke kui nulle nuga selga lüüa -kahjuks unustab ta ära kõige olulisema selles mängus -ta mitte ei maksa kätte vaid sulle vaid ka endale -sest lõhkudes oma laste perekonna teeb ta halba ka iseendale -aga seda ta veel oma pimedas vihas ei näe.Rääkimata sellest, et ta võttis ka oma lastelt nö võimaluse elada normaalses peres koos oma isa ja emaga.See on üks tähtsamaid asju mida oma lastele võime pakkuda.Kurb lihtsalt kuidas inimesed ei suuda oma tunnetega toime tulla ja asuvad vaid hävitamise teele.Igast asjast saab elus üle kui tahta - nt kasvõi pereteraapia abil -arvan ka teile võiks sellest abi olla-isegi kui te kokku ei jää -ehk saate mõistlikult lahutatud.Aga jõudu ja edu sulle!
aga minuga tal suguelu puudub alates armukese tekkimisest. Väidab, et minu tervise huvides (?) Psüühilist tervist selline elu ei säästa.