Minu elukaaslane on väga raske iseloomu ning suurte hirmude, kuid väga suureegoga neljakümnene mees. Koos oleme 16 aastat ja meil on ka ühine laps.
Asjaolude kokkusattumise tõttu leidis ta aasta tagasi endast 10 aastat noorema vallalise tütarlapse, kellesse pimesi armus. Mina isegi ei aimanud suhte olemasolu. Nägin, et mees oli "ära", kuid ei osanud seda seostada kõrvalsuhte olemasoluga. Pigem pidasin seda depressiooniks ning püüdsin teda igati toetada.
Neli kuud tagasi jõudis see teadmine mulle siiski kohale, et oleme suhtes kolmekesi. okk oli suur ning võtsin mõneks ajaks aja maha ning teda eelnevalt hoiatamata sõitsin kaheks nädalaks ära, et eemalduda ja oma tunnetes selgusele jõuda. Selle kahe nädala jooksul vältisin ka igasugust kontakti. Jõudsin siiski järeldusele, et tahan jätkata. Saabusin koju ning nägin, et mind oli siiski oodatud.
Ometi kõrvalsuhe jätkus, kuigi seda eitati. Sain tunda nii solvanguid kui ka kriitikat. Tegin ettepaneku lahku minna, kuid sellest mees keeldus väites, et pole kusagile minna. Mina hakkasin omale ja lapsele elamispinda otsima, sest sellises seisundis ei soovinud ma kraaklemise peale enam närve kulutada. Elamispinna leidsin, kuid korteri valmimiseni oleksime siiski pidanud ühise katuse all elama. See oli vist samm, mis pani ta väga tõsiselt mõtlema.
Kõrvalsuhe sai minu elukaaslase jaoks väga ootamatu lõpu paar nädalat pärast seda, kui olin elamispinna leidnud. Loomulikult põdes ta seda lahkuminekut väga valuliselt, kuid kinnitas siiski et pere on talle kõige tähtsam. Rääkisime olnust palju. Analüüsisime, miks selline äpardus siiski juhtuda sai ja leppisime. Suutsin talle andestada ning sain üle ka vihast kolmanda osapoole vastu.
Terve suve tegin väga tõsiselt tööd oma enesehinnanguga ning sisekonfliktidega ja täna võin öelda, et see on minu jaoks möödunud ning saan vaadata olnule ilma, et see mind torkaks. olen suuteline minema edasi. Olen hakkama saanud enese kurjade ning kurbade tunnetega ning suutnud toetada ka teda tema leinas nind depressioonis. Aeg-ajalt taban end mõttelt, et ma vist siiski ei ole normaalne, kui lahkan mehega tema ja tema armukese suhet. Samas psühholoogi juurde minekust ta keeldub, ning minu enese huvides on hea, kui sellest kurvakujurüütlist saaks jälle elurõõmus abikaasa. Suve oleme veetnud koos nii hästi või halvasti kui see meil on õnnestunud. Tülitsenud pole, pigem püüdnud teineteist toetada.
Ent on ka probleem, mis järjest ja järjest süveneb. Ma ei taha selle jamaga enam tegeleda. Ma näen, et tema suur ego, mis kõvasti pihta sai keeldub järjekindlalt edasi minemast ja hoiab kramplikult kinni kõrvalsuhte valudest.
Mina tunnen, et vajan ise hetkel tugevaid tundeid ja tunnustust. Paraku on ka minu ego suur ja mind häirib tõsiselt, et et ma neid tunnustavaid sõnu enese kohta ei saa, kuid selle eest kuulen kiitvaid kommentaare kolmanda ospoole kohta. Kuulsin ka seda, et tal ei ole kunagi kellegi suhtes nii tugevaid tundeid olnud. (Võimalik, et loen tema jutust välja seda, mida kardan).
Mulle käib tõsiselt närvidele, et mees kanaldab oma energia enesehaletsusele, mitte minu enesetunde tõstmisele ning suhte igakülgsele toimimahakkamisele.
Kogu selle jama peale tunnen, et minu tunded tema vastu hakkavad tuhmuma. Kuidagi on jäänud mulje, et oluline pole mitte mina vaid ta kardab üksi jäämist ja klammerdub mu külge, hing on tal aga siiski mujal. Kuigi sõnades kinnitab ta vastupidist jäävad teod siiski lahjaks. Kui olukorrast juttu teen, siis sellele järgneb hetkeline tunnetepuhang, mis õige pea siiski vaibub. Ma pean temast küll lugu, kui kui arukast ja kenast inimesest ning huvitavast kaaslaseset ja oma lapse isast, kuid see on ka hetkel kõik.
Kahtlen siin, et kas minna siiski laiali ja alustada uuesti kellegagi, kes suudab ise püsti seista või on võimalik sellises olukordades tunnete taastumine. Igatahes olen nõutu ja enam rohkem midagi selleks teha ei oska. Kas ongi vaja?
Kirjast loeb välja seda, et olete leidnud endast sisemist jõudu jääda rahulikuks ja aktsepteerida mehe valikuid. Olete teinud eneseanalüüsimisega kõvasti tööd. Teie jõudsite oma analüüsiga selleni, et olite motiveeritud suhet jätkama. Kirjast jääb mulje, et olete tehtud tööga tubli paar sammu mehest ees kes pole veel oma mõtetes jõudnud eelmist suhet mõtetes kokkupakkida. Üks inimene ei jaksa kaua kahe eest suhet veepeal hoida, jaks saab otsa. Ja esialgne motivatsioon võib asenduda ükskõiksuse ja frustratsiooniga. Abikaasa ei peaks paarisuhtes võtma ka terapeudi rolli olete oma mõistmisega väga suuresti abikaasale abiks olnud. Kuid siin ei saa unustada ära ennast te ei pea tundma loobumist oma vajadustest. Kogunenud rahulolematus hakkab otsima varem või hiljem väljundit.
On arusaadav, et abikaasa vajab toimunu mõtestamiseks aega. Vahejuhtum puudutas teid mõlemat väga tugevalt ja sunnib teid sügavalt järele mõtlema käesoleva aastatepikkuse paarisuhte tähenduse teie jaoks. Jäädes samal ajal ausaks nii enda kui teise suhtes.
Olukord ei ole ja ei saagi olla täpselt selline nagu oli enne. Oluline on toimunut teineteisega avameelselt jagada (et ei jääks enda jaoks olulised asjad küsimata ja arutamata) ja leida endas selgus edasise osas. Iga paarisuhe on erakordne ja lähedust suudavad hinnata, väärtustada kõige paremini suhtes olijad ise.
