Tere Nii nagu pealkiri ütleb ma tapaks selle naise ära .Ma soovin ainult halba talle jne..
Lugu järgmine elame mehega juba 7 kuud lahus.Oleme siiani abielus ja meil on 2 last üks veel alles 4 kuune.Sellest võib järeldada et jäeti maha kui olin beebiootel.
Praegu saame oma eksmehega hästi läbi ,pingutab.
Kuid see viha ja vimm nende mõlema vastu on meeletu.Olen vihane oma mehe vastu selleks et solvas mind hinge põhjani siis kui olime lahku minemas .Tema kolis välja ,et mingu ma tööle ,et ma olen vana ,mõtetu,põgenes siis kui läksin sünnitama .Läks oma litsiga reisile 2 nädalaks jättis meid ilma igasuguse rahata jne..
See vimm ka selle litsi vastu ,kes röövis mu lastelt isa.See pole elu kui isa käib lapsi vaatamas.Väike laps võõrastab isa röögib kui hoijab teda süles...mis teha ma lihtsalt ei tea.Mees ütles las karjub ta peab ju minuga ära harjuma.Mina muidugi ei suutnud pealt vaadata ,kuidas mu laps hüsteeriliselt karjus ja ütlesin ,et anna laps siia ära traumeeri teda.Ja kui see pilk oleks saanud tappa siis oleks ma surnud.Muidugi järgnesid sinna süüdistused ja et emme laps ja hellita teda edasi jne....
Mina pole süüdi ,et teda ei ole enam meie kõrval ja ilmselt pisikesele ei ole piisav see vaatamas käimine mida isa teeb (1 kord nädalas) Mida teha ma ei tea
Ja mis puutub sellesse litsi ,siis elavad nad koos juba ja käib ta ka oli meil sugulased kõik koos tuli minu mees siis selle litsiga ka sinna ,kuid õnneks see lipakas ei tahtnud autost välja tulla. Ma arvan ,ma ei oleks oma tegude eest vastutanud.
Hirm on ka selle ees ,et järsku jääb ta beebi ootele .Ma südamest ei soovi seda .Appi ma vist olen võimeline väga halba siis sellele naisele tegema.Kuid milline korralik naine võtab perelt isa ja just siis kui ma ootasin beedit ja valetas mehele nii suud kui silmad täis .See lits läks ka oma mehest lahku ,Tema mees kolis 2 nädalapärast väja kui oli see lits tutvunud mu mehega.
Olen vihasse uppumas.Mõnipäev on hea tuju seesmiselt.Kui eks mees tuleb olen rõõmus ja tore samas tahaks talle nii haiget teha nii nagu tema mulle tegi.Olen ka rõõmus teiste nähes ja kui koju jõuan olen jälle kurb .Laste ees ei nuta ,kuid kui kõik magavad olen kurb ja vihane .
tahan et see armukadedus ja viha kaoks.Ah jaa nägin autos veel kirja kus see lits oli paberile kirjutanud KUIDAS MA ARMASTAN OMA MUSI.Vastik lausa,ta oli minu mees minu musi nüüd pole enam midagi ,kui ainult tühjus ja tühjad pihud.Raske on veel nii väikest last üksi kasvatada,oled kinni 24 tundi koguaeg,,,oh süda kohe valu täis.
Lugedes seda kirja, on tunda jah, et sinus on väga palju raevu sees.
Sa küsid, mis teha? Sa püüa kõik see halb unustada ja enda sees leida rahu ja andestust! See viimane on muidugi väga raske, aga see ei peagi kohe juhtuma, sinna võib minna aastaid, enne kui sa oled valmis andestama. Tee seda ennekõike enda pärast, sest vihkamine sööb sind seest ja mõjub ainult sinule halvasti. Kui sinuga on kõik korras, on ka sinu lastel hea ja rahulik olla(nemad ju ka tunnetavad asja, mis sest, et väikesed on).
Mehel pole õigust sulle etteheiteid teha, et laps teda võõrastab jne. See pole sinu süü!
Hakka võtma teda kui sinu laste isa ja kõik! Ära lase tal endale haiget teha-nii sõnade kui tegudega. Püüa ilma temata hakkama elama, las tema elab oma elu selle teise naisega-see oli tema valik.
Mõtle, kas sul on mõtet ennast sisemiselt mürgitada selle armukadedus tundega ja vihaga, mis sinu sees on?
Ma usun, et kõik saab korda ja sul on oma lastega väga tore ja hea koos elada, ja mis peamine-RAHULIK
Ausalt öeldes ma ei lasekski sellisel jobul eenamoma lapsi näha!Las areneb enne inimese tasemele siis tulgu rääkima.Ja mida kuradit -lapsi peabki hellitama ja hoidma -ükski mehehakatis ei tule ette kirjutama kuidas üks ema peab last hoidma.Miks sa küll lased endaga nii käituda? Eks muidugi kui laps teda võõrastab on tal halb olla -aga paras talle -kes käskis oma lapse mingi uue jalgevahe vastu vahetada ? Ning ei pea see laps midagi temaga harjuma, kui laps ei taha !!!Ta on nagu jõuluvana -mis teha osad lapsed ei talu selliseid harva esinevaid nähtusi.Harjugu juba praegu mõttega, et varem või hiljem hakkab igapäevaselt tema lapse eest keegi hoopis teine ja parem mees hoolitsema -see olekski talle parim kättemaks =))).Ning varem või hiljem tulebki keegi ka sinu ellu -kuid selleks tuleb sul endal valmis olla -eelnevast lahti öelda ja edasi minna.Teisalt tegi ju su mees sulle lausa kingituse -sul on nüüd uus võimalus leida just see keda sina vajad ja kes sind väga vajab.Tema kõrval hääbudes seda võimalust ju poleks...nii odava ja mõttetu mehega polegi mõtet oma üht ja ainukest elu ju rikkuda?Ja eks viha on vahest vahend valust ülesaamiseks, kuid seda ei tohi endas kaua kanda.Usu mind -oma karistuse saavad need kaks veel kunagi kindlasti ja ma millegipärast ei usu, et neil seda teiste kannatustele rajatud õnne kauaks jätkub-üldjuhul seda ei juhtu.Lisaks ei peeta ka temast tegelikult ju lugu-kes neist perelõhkujatest ikka lugu peab?Kui väliselt tehaksegi head nägu, siis sisemiselt vihatakse seda enam ja usu mind - ta tunnetab seda süüd mis tal lasub.Armumise esialgne lumm küll leevendab seda praegu -aga oota argipäeva ja seda mil mees talle teatab, et kas sinu pärast jätsingi oma lapsed ???Kui isegi välja ei ütle - küll mõtleb ja seda tunneb see uus sõbranna ka.Kui sul vähegi majanduslikult võimalik -hoia oma mehest eemale vähemalt seni kuni ka endale kellegi toeks leiad.Ning võida sugulased enda poolele - ütle, et sul ei ole mingit tahtmist selle perelõhkuja ja isavargaga tegemist teha -palu omi tundeid aksepteerida ja kui see ei aita, siis on ultimaatumite aeg -a la mind ja lapsi nad ei näe, kui nad lubavad sel perelõhkujal nö perekonda tulla.Midagi pole teha mees siis kas tuleb üksi või üldse mitte.Milleks lapsi traumeerida veel selle eidega kes neilt isa võttis?Kui nemad lastest ei hooli, siis sina siiski teed seda ja seda naist sa näha ei taha .Ärgu olgu nende elu kuidagi mugav ja mees tundku end absoluutselt igalpool ebamugavalt ja süüdlasena -selle on ta ära teeninud ja rohkem veel.Eks jah -targem oleks nö häid suhteid säilitada jne -aga mis hinnaga sinu jaoks???Miks pead sina see allaheitlik pool olema kes kodurahu huvides kõik välja peab kannatama ???ütlegi,et sa enam ei jaksa ja ei suuda.Sa oled ka inimene.Ja ärgu ta arvaku midagi, et võib tulla ja sinu elu ilma karistuseta ära rikkuda - ei , ei ja veelkord EI...Ning alustuseks võidki talle öelda -et sul on tegelikult väga hea meel, et temasugune saast leidis omasuguse.Ja sinul on olnud aega mõtlemiseks ja tulem on olnud üllatav -sul on üle pika aja hea ja vaba olla...see jutt talle ka ei meeldi ( sest toites oma madalat egot -ei mõista ta, et keegi võib ilma temata õnnelik olla ) Aga tõesta talle, et on ja usu mind juba vanad roomlased pidasid parimaks kättemaksuks hästi ja paremini elatud elu.Ning võta seda kui valusat õppetundi ja valu kui kooliraha -õpi sellest ja ole edaspidi targem kaaslase valikul.Ning mis peamine -et olla hea ema pead sa tõesti laskma sel lontrusel oma teed minna -sinul on oma ja õnneks koos kahe imelise olevusega kes on igati ära teeninud õnneliku ja särava ema.Kuid nõnda jätkates sa võtad neilt selle võimaluse ...Igatahes soovin sulle sellel eneseleidmise raskel teel jõudu ja jaksu ja õnne.Ole tubli ja pea meeles -ükski mehehakatis pole keegi sinu elu määrama ja rikkuma, sa oled selleks liiga hea.Armastus pimestab ja valu selgitab -loodetavasti saabub päev mil mõistad - ilma selle jamata poleks su elus kõike seda head, mis praegu on ja, et ju siis pidi nii minema -milleks see kõik hea on selgub aga kahjuks siiski alles aja möödudes -seniks -pea vastu!
Teie jaoks on see emotsionaalselt väga raske ja keeruline olukord. Teie pereelu teise lapse kandmise ajal paiskus segamini nagu ümberkeeratud pusletükid. Püüate olla vapper ja tugev, seda Te oletegi kuigi see väljakutse pole sugugi kergete killast. Suur vihatunne käesolevat olukorda ega teist naist olematuks ei tee. Mineviku muuta ei saa, küll aga tulevikku Vihkamine on väga intensiivne emotsioon, mis võtab palju energiat, tähelepanu ja kulutab. Viha tunde põhjuseks suhetes on tihti meeleheide, abitus, kurbus, lootusetus jne Selleks, et vabaneda vihkamise tundest ja oma laialipaisatud pusletükid jälle omale kohale korda seada oleks hea kellegagi toimunu läbi rääkida. Siinkohal soovitaks psühhoterapeuti/psühholoogi vastuvõttu. Arusaadav, et väikese lapse kõrvalt on liikumisvabadus piiratud ja enda vajadustega tegelemiseks võiks nii ajalist kui ainelist ressurssi nappida. Selgusele tuleb jõuda selles, millised on Teie ootused sellele suhtele ja mis on perspektiiv? Kuidas ja millisel moel toimub edasine suhtlemine? Millised on Teie ootused ja vajadused paarisuhtele ning kas need ühtivad Teie abikaasa omadega. Selles paarisuhtes on vaja varem või hiljem teha teie mõlemapoolne selge otsus, kuidas edasi minnakse. Määramatus olukorras pikendab rusuvaid tundeid ja kurnab teid veelgi.
