minu küsimus võib tunduda võibolla üsna mõtetu, aga mina olen esimest korda sellise olukorra ees.
olen lahutatud ja kahe lapsega õnnelikult üksi elav naine. suurem laps on teismeline, väksem kaheseks saav. lahutus ja lahkuminek oli üsna traumeeriv ja see on nüüd juba ilusti selja taga. olin just kevadel leidnud, et nüüd lõpuks olen jälle leidnud iseenda ning et saan oma kahe lapsega ilusti hakkama ilma, et mul üldse kedagi kõrvale vaja oleks...
ja nüüd läbi tuttavate ilmus mu ellu nagu välk selgest taevast üks tõeliselt tore minust 6 aastat noorem mees, kellel endal lapsi ei ole. ta oli minust väga huvitatud, oli tuttavatelt uurinud mu tausta, oli teadlik, et mul on lapsed ja kutsus ükskord mind koos lastega sööma.
sealt arenes tutvus, mis on järjsest süvenenud ja hetkel soovime mõlemad kindlalt, et see ka püsima jääks...
aga minu küsimus on teistlaadi.
et kui suur on üldse tõenäosus, et meil ka tegelikult midagi tulevikus kooselust välja tuleb? tema oli juba poolteist aastat leidnud, et ühtegi tõsisemat suhet ta ei soovi ja kui üldse kunagi, siis kindlasti ilma lasteta naine...mina olin kindel, et mitte mingil juhul ei soovi ma enam ühtegi meest oma ellu, ma ei elaks enam ühtegi kaotust üle...
nüüd aga tegid meie mõlema soovid täielikult 180 kraadise pöörde ja kindlalt soovime praegu mõlemad, et sellest tuleks midagi ühist ja püsivamat.
tegemist on tõesti inimesega, kellega absoluutselt kõik klapib. tunnen, et oleksin nõus koos temaga vanaduseni koos elama...aga kardan, et ühel hetkel jõuab elu ikka oma vanadesse rööbastesse ja minu kaks last hakkavad teda siiski häirima, või minu vanus vms
kardan haiget saada
kas sellisel suhtel on üldse lootust?
See küsimus ei ole kohe kindlasti mitte mõttetu. Peale purunenud suhet on loomulik, et tekib hirm uue suhte ees. Samas on Teil harukordne võimalus taas kogeda midagi nii toredat ja meeli ülendavat nagu armastus
Teie kirjast saan aru, et olete mõlemad olnud peale viimast suhet omajagu aega üksi, et leida endas rahu. Tavaliselt siis juhtubki nii, et tekib uus ja stabiilne suhe, kui vanaga on lõpparve tehtud. Samuti on elus ilmselt kehtiv reegel, et "ära iial ütle iial". Lõpuks lähevad asjad ikka omasoodu ja me muutume.
Kas sellisel suhtel on üldse lootust? Igal suhtel on lootust niipalju, kui me ise tahame sellesse suhtesse panustad. Oluline on partnerile rääkida oma hirmudest ja vajadustest, olla avatud ja jagada nii rõõme kui muresid. Prognoose ette teha on ju väga raske, küll aga tasub mõelda, kas nautida hetke ja tunda teineteisest rõõmu või siis tunda hirmu tuleviku ees.
Minul on hea meel ,et leidub ,veel selliseid mehi kes armastavad sind ja ka sinu lapsi.Mis saaks olla toredam.Ausus ja ühtus on õnne võti. Ja muidugi ,kui teil on ka ühiseid huvisi jne,,
Soovin südamest kõike head ja soovin edu.
Olen ise ka üksik ema 2 lapsega.
Suhe ja kooselu on erinevad asjad. Kui on lapsed, siis vast kooseluga ei maksaks kiirustada. Vast on mõistlik anda aega armumisel mööduda ja vaadata, kas see kasvab püsivaks kiindumuseks...? Just sellepärast, et laste jaoks oleks elu stabiilsem.
sama soovitus -mitte kiirustada kooseluga. Kui on õige aeg - tunned sina koos oma lastega selle ära. Kui sinu ja mehevaheline armastus on õige ja tingimusteta tunnevad selle väärtuse ära ka lapsed.
Elu ja asjad mida tehakse on täiuslikumad kui pere on terve - ema, isa koos lastega. Selline pere on suurim väärtus, kui seda armastuse ja hoolega hoida ja tugevdada. See, et sina ja mees olete saanud omaette elada, haavad parandada ja sisemise rahu leidnud on suurepärane pinnas uueks, terveks ja pikaajaliseks suhteks.
oli mul samasugune mure...ainult, et mees oli minust 4a noorem aga samamoodi lastetu...mina olin selleks ajaks 2a üksi olnud oma puberteedieas tütrega..meil oli samamoodi klapp, mees tahtis hirmsasti koos elada ja nii ma lasingi tal oma koju kolida...1,5 a pärast (kui tütar oli temaga juba harjunud) otsustas ta, et me peame pausi pidama...sellest on nüüdseks möödas 1,5 a. seega mõtle hoolega- lisaks minule sai ka mu laps haiget((
((