Tere,Pidin täna kohe kirjutama hinges selline valu ja piin.
Siis teen lühidalt .Mees jättis mind maha kui olin 7 kuud rase.(teine naine)Oleme abielus(siiani) Meil on nüüd 2 kuune tütar ja veel 10 a.poeg. Küsin nõu selle kohta kuidas sellest üle saada kaotuse valust ,mis mees on jätnud südamesse .Keegi pole mulle nii haiget teinud nagu tema.Lubas ,et on toeks ja tuleb sünnitusele kaasa ja et me oleme kallid tema jaoks .Need olid kõik paljad sõnad.Ta ei ole mulle siiani mingit raha maksnud lapsi käib vaatamas 5 min.Tal pole aega need on ka ju tema lapsed.
Tean, et aeg parandab haavad .Kuid mida teha seni ,kuni need haavad paranevad .Ma ei taha nendest midagi kuulda ja oma meest ei soovi ka näha jne..Riidleme koguaeg.Ma ei hel ega midagi talle olen püüdnud oodata millal see kõik lõppeb ,et ma ta unustaks või et see kõik haiget enam ei teeks.(tagasi ma meest ei taha)
Vahest tahaks kas või väikest kallikust kelleldki,ja kuulda küll sa oled tubli ema oled nii hästi hakkama saanud.
Mida teha ja kuidas olla .Kuidas sellest valust üle olla.Olen samas kade ja armukade .Teevad nad ju kõike seda mida me varem koos tegime.Ja ma mõtlen koguaeg selle peale nende peale.Ma ei taha mõelda .
Jõud on otsas ja mõistus ka See viimane appi hüüe siin.
Kui kellegil on sama kogemus või oskab lihtsalt head nõu anda olen ülimalt tänulik kõigile vasatnuile.
Saan teie kirjast aru, et teie mure, valu ja üksinduse tunded on suured. Teile on haiget teinud, solvanud see kuidas mees on käitunud (jättis teid rasedana maha, ei täitnud oma lubadusi) ning teeb haiget see, kuidas mees käitub praegu (raha ei ole andnud, lapsi vaatab minimaalselt, riidlete). Lisaks sellele teevad teile haiget ka teie enda mõtted (mehest ja teisest naisest), milledest soovite lahti saada. Proovin siis teie appihüüdele vastata ja kui midagi jääb arusaamatuks/küsitavaks, siis küsige üle.
Esmalt, igasugune lahkuminek on inimestele alati valus. Naise jaoks on veel valusam maha jätmine teise naise pärast ning seda eriti veel siis kui oodatakse uut pereliiget. Sest purunevad nii ju paljud lootused-ootused, mis on uue lapse sünniga seotud ja hormonaalsed muudatused muudavad naise veelgi emotsionaalsemaks, mille tulemusena võib olla sagedamini väga tugevaid negatiivseid tundeid, üksinduse tunnet ning on raskem peatada ka oma musti mõtteid. Nüüd, kus teil on 2-kuune tütar kodus, ei ole teie olukord kergem. Ühelt poolt endiselt kestavad hormonaalsed muudatused, teiselt poolt on vaja lähedase inimese abi kahe lapse eest hoolitsemisel.
Tahate teada, mida teha seni kuni aeg haavu parandab. Kahjuks ei ole sel puhul ühest ja kiirelt toimivat retsepti. Soovitan teil oma praeguses keerulises olukorras mõelda nõustaja või psühhoterapeudi poole pöördumisel. Paarist-kolmest korrastki võib abi olla, et oleks jõudu edasi minna. Saan aru, et olete lahus nii 4-5 kuud. Tihtipeale oodatakse, et selleks ajaks on juba kergem, kuid paraku see alati nii ei ole. Alustan kõige maisemast. Üks probleem, mille välja toote, on raha küsimus. Midagi, ilma milleta siinses maailmas läbi ei saa. Oletan, et olete mehelt raha küsinud. Vahest naised seda ei tee, on selle põhjus kas uhkus või pahameel või loodetakse, et mees tuleb ühel hetkel ise selle peale. Kui olete küsinud ning ei ole mehelt mingit toetust saanud, siis soovitan tõsiselt mõelda sellele, et kuidas edasi. Kõige parem oleks ilmselt kui jõuaksite omavahelisele kokkuleppele nii summa kui maksekuupäeva osas. Kokkuleppe võiks ka kirjalikult fikseerida, nt. notari juures. Kui see ei ole võimalik, siis tasuks minu arvates kaaluda elatisraha võimalust. Kuid see tähendaks, et teil tuleks saada lahutus. See seostub teise teemaga ütlete, et ei taha meest enam tagasi ning soovite ta unustada. Ühelt poolt olete ju temaga seotud, olete abielus ja nii on väga keeruline kedagi unustada. Kui laps suurem, aega rohkem .vahest tasub lahutuse varianti kaaluda? Teiselt poolt jääte te mehega mõnes mõttes alatiseks seotuks, sest teil on ühised lapsed ning nende jaoks on oluline, et säiliks suhe isaga. See tähendab omakorda, et päris ära unustada te oma meest ka ei saa. Mille osas aeg aitab on see, et mälestused ei tee enam aja jooksul haiget. Mehega kohtumine, tema kohta lastelt kuulmine ei tee enam haiget või teeb vähemalt vähem. Kuid sinnani jõudmine on pikk tee (protsess), sarnane leinale kellegi surma puhul. Selle kohta on ka kirjutatud eneseabi raamatuid, üks selline päris hea, millest nii mõnigi minu klient on abi saanud, on John Gray raamat Marss ja Veenus uus algus. Lugemisest niisamagi võib abi olla, kuid suurem kasu on siis kui seal olevad mõtteharjutused ka läbi teha. On arusaadav, et soovite meest võimalikult palju vältida. Alguses on see hea, kuid kui arvestada laste olemasolu, siis on ühel hetkel teil ikkagi vaja omavahel rohkem suhelda. Kui võimalik, siis ehk annab teil näiteks korraldada, et kui isa tuleb, siis n.ö annab lapsed talle keegi teine üle (nt sõbranna, ema), nii et teie ei peaks omavahel kokku puutuma. Kuid samas on väga keeruline korraldada 2-kuusega olemist nii, et laps on ainult isaga. Vahest on see kuidagi võimalik kasvõi pool tundi-tund nii, et te ei pea kogu seda aega koos olema? Pojaga saaks mees ilmselt rohkem ja kergemini olla? Ma ei tea teie meest, kuid tavaliselt on meeste jaoks nende lapsed ja nendega koos olemine väga tähtsad ka peale lahku minemist. On võimalik, et mehel on praegu uue suhte puhul tähelepanu rohkem mujal ning aega vähem, kuid olen üsna kindel, et varem või hiljem soovib ta ise lastega rohkem koos olla. Tõenäoline on, et ka tema jaoks võib teiega kohtumine keeruline olla ning seetõttu tuleb ka lapsi harvemini vaatama. Oleks väga hea kui saaksite mehega omavahel rahulikult rääkida kõigest sellest, mis puudutab lapsi (raha, kohtumised). See võib olla väga raske, kuid tasub kasutada mina-sõnumeid enda tunnete, mõtete ja soovide väljendamiseks; hoiduda süüdistamisest, mis võib mehes hoopis trotsi tekitada ning nii ei jõua te kusagile.
Kuid mida teha teie enda mõtetega? Lahku mineku puhul on seegi sage, et mõeldakse sellest, kuidas nad on õnnelikud ja teevad seda ja seda ja mina olen siin üksinda ja .. ning need on mõtted, mis teevad haiget ja ei lase ka haavadel paraneda. Mõtteid peatada ei ole kerge, kuid see on võimalik. Valusate mõtete puhul on hea need kord-kaks lõpuni mõelda, n.ö karikas põhjani juua. Kuid teistel kordadel neid peatada. Selle lõpuni mõtlemise ja mõtete peatamise puhul võibki abi olla psühholoogist. Mõtlemisest on juttu ka eelpool mainitud raamatus, erinevaid võtteid mõtete peatamiseks võite leida ka raamatutest, mis on mõeldud ärevushäiretega inimestele. Näiteks kui märkate, et mõte hakkab jälle n.ö vana rada minema, siis on üks võimalus teha midagi, mis nõuab teie tähelepanu ja nii saate mõtte kõrvale juhtida. Mõtteid on kergem ohjes hoida kui enda energia karikas on täis. Ehk mida puhanumana, kindlamana ennast tunnete, seda lihtsam teil on oma musti mõtteid kontrollida. Teie kirjast ei selgu, et kui palju praktilist tuge saate oma teistelt lähedastelt inimestelt. Lausest hea ema kohta jääb aga mulje, et emotsionaalset tuge (kiitust, tunnustust, mõistmist) ei saa te vist piisavalt. Kooselude puhul juhtub mõnikord, et igasuguse toe pakkujaks kujuneb ainult partner. Kui nii on ka teiega läinud, siis oleks aeg pöörduda oma teiste lähedaste poole ning vajadusel neile otse välja öelda, et mis on see mida vajate. Näiteks öeldagi, et vajate rohkem tunnustust, abi laste hoidmisel et saaksite veidi omaettegi olla vmt.
Miia, ma olen kindel, et olete tubli ema ja olete siiani hakkama saanud. Usun, et saate ka edaspidigi, nii ema kui lihtsalt naisena. Kui veel on tahtmist kirjutada-küsida, siis vastan meeleldi.
Tänan ,et keegi vastas mu appi hüüdele.käisin teie majas ka nõustamisel raseduse ajal.Kuid praegu pole võimalus lihtsalt lapse kõrvalt tulla.
Loen kindlasti seda raamatut mis soovitasite .Olen püüdnud ka teisi selle teemalisi raamatuid lugeda,et ennast aidata.
Mis puutub abielu ja lahutusse.Siis soovime mõlemad lahutada.
Ja tahan alimendid peale panna ,tema lubadusi uskuda ei saa.
Valu on muidugi hinges suur,sest meie teine laps oli meil planeeritud.Kurb on vaadata oma 2 kuust last ja mõelda isa ei näe oma last kasvamas ja laps ei saa tundma oma isa .Vähemalt esimene laps sai tunda oma isa 10 aastat.Kuid ka praegu vaadata oma vanemat last teeb talle see kõik väga haiget .ku9idas kaitsta teda selle eest mida isa teeb.Sest ta on mulle väga suureks toeks .
Loodan et suudan ta oma tunnetest välja ajada ja suhelda temaga kui sõbraga kunagi.
Tänan vastuse eest.
kes varsatavad veel sündimata lastelt isad!
Ja kallis Miia -ära ole nii alalhoidlik-tee oma mehe elu samuti põrguks!Mis mõttes ei anna raha jne.Siis tuleb asjad nii korraldada, et nt vanem laps läheb nt nädalavahetuseks isa juurde -ja ei ole siin miskit, et segab uut armuelu -ära lase neil vabalt ja süüdimatult aega veeta -nagu 2 vaba turteltuid .Ega ikka ei ole küll -kui see teine eit tahab tulla 3ndaks -siis tulgu --aga saagu ka kõik kohustused-ei ole nii, et tuleb riisub vaid koore.Helista mehele ja ütle nt,et kuna sa oled siiski laste isa edasi -tahtku ta seda või mitte -siis kaasnevad sellega ka kohustused ja kohustuste hulka kuulub nii laste elatusraha kui ka nendega aja veetmine.Ja kuna poja teil suht suur -siis tehke koos plaan kuhu ta isaga minna tahab ja ütle mehele -et lastelt ta juba röövis normaalse perekonna ja kõik muu -nüüd siis vähemalt aidaku lapsel kuidagigi sellest üle saada -see tema kohus !Seega las isa veedab suve ülejäänud
Suve ülejäänud nädalavahetused isaga.Eks siin sõltu ka muidugi kõik lapse ja isa suhetest -lapsele ei tohi sellega liiga teha.Aga konks olgu selles, et see teine naine ärgu juures olgu-last pole vaja traumeerida pere lõhkujaga.Lisaks nõua, et mees tegeleks ka tütrega -valmis kõlbas teha -aga lapse eest hooolitseda ei viitsi ???Mis mõttes ?Kui tead kus ta elab -pane kasvõi lutipudelid ja muud asjad valmis -ja vii laps(lapsed) lihtsalt mõneks tunniks sinna -las vaatavad kuidas hakkama saavad -sina vajad ka puhkust.Ütle, et lähed trenni ja kuna isal ka kohustused siis täitku ka neid.Ja lahku kiirelt .See on kindlasti raske -aga vajalik.see teine naine peab ka aru saama mida ta teinud on ja mida varem reaalne elu neile selgeks saab seda parem.Las piinlevad süümekates ka nemad.Jumala eest -ei tohi neil lasta endale pähe istuda .Nemad on armunud ja tahavad vaid omaette olla -situvad sulle ja lastele hinge ja jätavad veel kogu vastutuse koorma sinu õlgadele ???? ikka kuradi hea kingitus küll oma lastele-perekond ära lõhkuda.Tee neile ometi korralik skandaal ja pane asjad paika.Nii on ka lihtsam unustada.Kui hakkavad halama ja vingerdama -lase julgelt edasi.Kaua see suhe neil siis enam vastu pea.Kui nemad võtsid endale õiguse sinu ja laste elu ära rikkuda,siis miks peaksid sina käed rüpes istuma ja kõik lihtsalt välja kannatama???Ei ole jah ilus lapsi sellesse mängu tirida -aga mis teha -teisalt on nad selles juras juba niikuinii.Ning teisalt vajab kindlasti ka suurem laps isaga koosolemise aega -ja see olgu puhtalt nende kahe kvaliteetaeg.Seda on ta oma pojale võlgu küll.Niigi on hävitanud tema turvalise maailma ja nüüd ei taha suheldagi???Et miski uus jalgevahe on olulisem kui oma poeg????????Ja tütar??????Kui su mehel on vanemad -aja ka need tagajalgadele.Tee ta elu PÕRGUKS!Su laste isale tuleb väga täpselt selgeks teha -tema vabadus on vaid näiline -kohustused jäävad talle veel laste ees ca 20 aastaks kukile.Tee ka tema naisele selgeks -edasi on isa laste juures ka pühadel -jõulud , jaan jne -ja ilma temata.Mängi ka mehe süütundel -ära lase tal hetkekski ennast vabalt ja õnnelikult tunda.Kui sa teda tagasi ei soovi -seda enam.Väntsuta teda nagu jaksad ja ise ära tüdined.Ja ära tunne nende ees mingeid süümekaid-tegutse -ka sul on õigus puhata ja mängida -mitte vaid nendel kahel armunul ja pere lõhkujal.Ja kui tema uus naine hakkab vigisema -siis serveeri mehele asja nii -ah näed -see naine ei viitsi isegi su lihaste laste eest hoolt kanda -ja sa usud, et ta sind armastab ??? Kuidas saab kellegi , keda armastad, lastele halba tahta ? Teie pere ta juba lõhkus -jube hea tegu küll oma armsama suhtes.Võttis teie lastelt igapäeva isa ja nüüd siis ei raatsi ei aega ega raha neile kulutada .Las mehe hinges hakkab ka mõni uss närima.Ning siis sellise naisega eelistab isa pigem aega veeta kui oma lastega ???Tore isa ja tore eeskuju oma pojale küll -jätta oma laste ema rasedana maha miski odava lõbu pärast ja siis veel jätta oma lapsed ka hooleta ??? Milline inimene ikkagi nii teeb???Mis mees ta omaarust üldse on ? Mees peaks ju just oma perekonda -naist ja lapsi kaitsma -mitte neile halba tegema ???Saati siis veel nii õrnas olekus kui naine rasedana .Aga kui sinu ja lapsega oleks midagi halba juhtunud -just selle draama pärast ??? Kuidas ta siis oleks oma pojale ja teistele otsa vaadanud ??? Õnneks nii ei läinud -aga nüüd mängida sellele teisele Tegijat meest jne on ikka jäle piisavalt.Oma laste ees süümekaid tunda pole just kõige meeldivam.Esialgu ta kindlalt ei usu sõnagi -aga -kui asjad õieti mängid -on tulem kiire.Ja mis veel riielda pole temaga mõtet -oma ütlemised esita pigem sellise kerge üleoleku varjundiga aga nõnda, et ta teab -sul on tõsi taga.Igatahes edu sulle !
Kardan ,et kui sa selle viimase soovituse järgi talitad ,siis kannatavad su lapsed veelgi rohkem. Suruda neid olukorda, kus neid ei soovita.
Ükskõik kui halvasti on mees käitunud, on ta lapsele isa ja laps armastab oma isa tingimusteta. Head sa rääkida praegu ei suuda, kuid ära räägi ka halba. Kui vähegi suudad, püüa keskenduda headele asjadele enda sees. Püüa ennast võimalikult vähem mürgitada vihaste mõtetega. Mina elan raskes olukorras 1 päev korraga. Kaugele ette ei planeeri ja minevikku püüan mitte torkida. Iga päeva õhtul mõtlen hetkeks päevale tagasi ja püüan veelkord rõõmustada heade asjade üle. Õhtul enam päeva jooksul mõeldud halbu asju ei meenuta. Vahel luban endal olla ka vihane, solvunud, õnnetu ja nutan. Kuid lapse jätan sellistest asjadest välja. Mõtlen halvad mõtted lõpuni ära ja siis tegelen edasi heade asjadega, mõtetega. Hea oleks, kui sul oleks keegi ,kellele oma mõtetest ja tunnetest võiksid rääkida. Iga päev ja kasvõi mitu tundi. Kuna sa oled väikese tita emme, siis on sul raske kodust välja saada. Rääkimise asemel võid kirjutada kasvõi siiasamassa foorumisse. Mind see tookord aitas ja siiani olen tänulik kõigile toetajatele.
Kilumari tänan hea soovituse eest ja väga positiivne kiri.Ma proovin igapäev et elan üks päev korraga.
Ja mis puutub kellegile rääkimist mida ma iga päev tunnen .Ma arvan et olen oma sõbrannad juba ära tüüdanud oma jutuga ja ei tahaks neid enam tüüdata.
Tõsi on see et iga päev tahaks nutta ja karjuda .
Kõige rohkem teeb haiget mu mehe mitte hoolimine oma lastet.See teeb tõeliselt haiget.Lubab tulla jälle lapsi vaatama ,kuid siis jälle ei tule.Tänasest pole ta omi lapsi näinud juba 2 nädalat.Küll on töö ja küll on väsinud jne,,,
Kahju on lastest nii et pisar tuleb silma .
Kui vaatamas käib tuleb jälle pisar silma ,näen kuidas hoijab meie 2 kuust süles jne.....Mis teha et see valus poleks .Nii kahju on et me koos pole ja et see kõik on nii koledaks kiskunud.Kui veel vaatan oma 2 kuust last ja mõtlen kahju et pole sul head isa kes hellitaks ja hüüaks sind oma linnuks.
Olen mehele ka selgeks teinud ,et mul üsna raske pole aega vahel pesemasgi käia muust rääkimatta.Temaga ei ole võimalik midagi rääkida ta alati vastab ma olen seda kuulnud ja mis sellest enam jne....Ta nagu üldse ei mõista et ma olen imikuga üksi ta ju vajab mind 24 tundi ,Ma ei saa magada nii kaua kui soovin ja kuskil käia väljas ammugi mitte ei saa.Vanem laps soovib minna igale poole kuid ma ei saa ju nagu vanasti .Sellepärast soovin nii väga et lapse isa tegeleks vähemalt vanema lapsega .Kuid ei.Ta paneb oma tegemised esimeseks.
Kurb.
Ah jaa ma tunnen ennast nii üksikuna.Praegu muidugi ei taha ma enda kõrvale uut inimest .
Kuid kahtlen selles et keegi sooviks 2 lapsega naist endale.
Hirm on suur üksinduse ees.Tean et ei ole üksi mul mu lapsed ,kuid vahest tahaks lapsed magama panna ja rääkida juttu ja kaissu pugeda kellegile.
Ilmselt tobe,
Sa ei ole tobe. Kõik sinu tunded on täiesti mõistetavad. Minu laste isa jättis mu kunagi ammu - ammu, kui mu vanem poeg polnud veel aastanegi ja ise ootasin teist poega. Raske oli. Üksi olin. Hirm oli ka. Raha polnud ollagi. Sain hakkama. Leidsin kõrvale ka toreda mehe, kes kasvatas poisse kui omasid. (Kahjuks ei ole seda meest enam minu kõrval, kuid 10 aastat olin õnnelik) Praegu on poisid 20 ja 19. Väga head mehed. Hoiavad mind ja oma pruute.
Sinul soovitan teha kannapöörde oma mõtlemises. Ära kurvasta, et isa nii vähe külas käib. Tunne rõõmu nendest vähestest kordadest. Ära kurvasta, et sul pole õhtul kellegi kaissu minna. Rõõmusta, et sul on lapsed, keda saad nüüd hästi palju kallistada. Ära tunne hirmu ,et jäädki üksikuks. Sa ei ole enam kunagi üksi, sest sul on lapsed. Ja ühel õigel päeval ka tore mees kõrval. Kuid seda õiget päeva oodates pole vaja koormata hinge muremõtetega. Õiget päeva võib oodata ka pisikesi rõõmukilde korjates. Oma lastele oled sa alati kõige kallim inimene. Vahet pole, kas oled duśi all käinud ja kammitud. (Kui minu kolmas poeg tita oli, siis ta oli väga häiritud, kui ma olin duśi all käinud ja oma higihaisu maha pesnud. Tükk aega oli rahutu ja niheles. Tal nimelt meeldis magada nina minu kaenlaaugus.)
Seda olen minagi kogenud, et mehele murede kurtmisest pole kasu. Ta ei hooli või ei kuule su juttu. Ta pigem süüdistab sind, et oled saamatu, kui võtab omaks süü, et tema lahkumise tõttu sa nüüd raskustes oled. Lase tal olla ja minna. Tegelikult on ju tema see, kes kaotas kõik.
Jah kilumari sul on õigus.Püüan olla tugev igapäev.Sellest nüüd möödas 6 kuud kui oleme üksi.Loodan ,et mu mõtted enam nende ümber ei keerleks .
Laste isa käis alles hiljuti meid vaatamas ja mu noorem laps võõrastas ja hakkas nutma .Sain aru ,et see oli ta hingele tugev hoop.Püüdis küll meelitada ,et sa ju mu linnuke ja issi tirtsuke,kuid see ei mõjunud.
Hirm on tõesti selles ,et ei leia kunagi enda kõrvale seda õiget.Praegu ei soovi ma kedagi ,pean ennem südame terveks ravima.See raamat mis soovitas eelpool mainitud inimene veenus ja marss -uus algus on väärt raamat.Olen enda kohta palju teada saanud ja ka oma tunnetest .
Olen armukade ja solvunud ,et ta ei täitnud oma lubadusi ja et tema lahkumine oli tema jaoks nii kerge.Ja et ta muutis nii palju .
Olen ikka nii armukade selle naise peale.ilmselt armastan ma oma meest ikka veel ,kuigi ta ei vääri ühtegi pisarat.
Nagu selles raamatus oli kirjas rohkem ta mu südant murda ei saa.
Kuid kuidas teha nii ,et see mulle enam haiget ei teeks ja ma ei oleks kade,armukade,raevunud,solvunud...
Loodan ,et õnn koputab ka kunagi minu uksele ja ma oskan ka siis seda ust avada,
Kui veel on tahtmist kirjutada-küsida, siis vastan meeleldi.