Tulin siia oma mure kirja panema, äkki saan asja natuke selgemaks.
Ma peaksin praegu õnnelik olema, aga pole seda.
Mees tegi kolm päeva tagasi abieluettepaneku, olime reisil ja kõik oli ilusti.
Enne reisile minekut jäi meil remont pooleli, seda siis reisi tõttu, kui ka mu isa pärast, kes lubas appi tulla aga ei tulnud.
Täna pidi isa tulema, aga helistas ja ütles, et ta haige ja tuleb teine päev.
Kodus aga toad segamini, kõik kola täis ja ees, astuda ei saa korralikult jne. Mina omaette podisesin, et kõik vedeleb ja on ees! Sellepeale nähvas mees vastu, et sellepärast ongi ees, et mu isa pole tulnud remontima.
Mulle tundus see ebaõiglasena ja ütlesin vastu, et asi pole ainult minu isas, vaid ka selles, et tema üksi teha ei oska ja et samahästi võiks ta oma isa appi kutsuda!
Nii sai vaieldud nii ühe kui teise isast ja nende abistamisest.
Kuna ma julgesin vastu öelda, et tema isa pole samuti tulnud remontima, nagu ta minu isa kohta väidab, et too pole teinud midagi, haavas see teda ja läks tigedaks-ja tema näitab oma tigedust välja alati mulle "tagasitegemises", meelega mulle haiget tehes, puudutades mu õrna kohta jne.
Nimelt tema isa aitas meid kunagi rahaliselt, et saime korteri osta! Mina muidugi ei mõelnud sellele, vaid ainult remontimisele, mida ta isa pole aidanud meil veel teha.
Minu isa on suur lubaduste andja, räägib/lubab rohkem kui teeb.
Ja kuna ta suur viinanina, siis sellepärast jäigi meile appi tulemata, et lihtsalt pidas pidu ja peale seda jäi haigeks.
Niisiis mees rääkis, et tema isa on teinud ja olnud, et ärgu ma mainigu tema isa kohta midagi! Et minu isa ei pidanud lubadust, mida ta kõigerohkem vihkab, et ta ainult juua oskab, passib kodus, tööl ei käi, luuser jne.
Mina siis rääkisin vastu, et seda oli natuke isegi ette teada, et ta äkki ei tule appi ja et mina pole selles ju süüdi!??
Siis tuli sealt veel igasugust solvangut mu isa kohta, mis on küll tõde, aga see tegi mulle väga haiget ja ajas nutma.
Ja veel ütles ta mulle, et mina olevat joodiku tütar!
Ma ei mõista, miks ta mulle küll nii halvasti ütles ja miks mulle seda kõike räägib?
Vastas, et mina polegi süüdi, ta mind ei süüdista.. vaid ütleb mulle TÕDE ja et see ju on tõde, et ma olen joodiku tütar!!
Jah, mu isal on alkoholi viga küljes, aga mina pole teda kui joodikut võtnud, sest joodikutel pole kodu, nad magavad ja joovad tänaval, on pesemata, haisevad jm.
Mees rääkis, et keegi midagi ette ei võta, et me laseme(mina, mu õde, vanaema) temal meiega nii käituda.. et kui keegi midagi teeks ja ütleks, siis isa hakkaks järgi mõtlema ja ka oma lubadusi täitma või neid suure suuga lihtsalt mitte lubama.
Aga mina tean, et ta ei muutu, sellel pole mõtet ja ma ei taha oma närve kulutada oma isa muutmisele, sest see pole varemalt õnnestunud ja see pole minu võimuses!
Mulle tegi see väga haiget! Miks ma pean seda kuulama, mida ma juba niigi tean ja miks peab seda ütlema mulle kallis inimene?
Kuidas edasi? Mul see nüüd eluaeg meeles ja kummitab mind kui vaatan kallimat, et ma talle joodiku tütar-ma nagu ei kõlbaks talle, ma oleks nagu sellepärast halvem inimene..
Suurem mure on vist selles, et mees muutub nagu ebastabiilseks ja liiga isiklikult hakkab minu öeldut võtma ja siis ütleb selliseid asju, millest isegi endale aru ei anna ja ei mõista, et see kõik teeb mulle haiget.
Ma ei tunne hetkel muud, kui et meie suhe vale, või siis tema suhtumine minusse vale ja mõtlen ettepaneku tühistamisele.
Ära nüüd üle reageeri.Selliste arusaamatuste pärast pole küll mõtet lahku minna -asjad ja vaated tuleb selgeks rääkida -aga ilma süüdistusteta.Elus tuleb ette palju hullematki.Olen ise ka alkohooliku tütar ja tõesti-tuttav tunne see süüdistuste jura -kahjuks meie ju keegi oma vanemaid muuta ei saa, kui ise nad ei taha seda.Ja kui sinu mehel on norm vanemad, siis ta lihtsalt ei mõista seda,et neid pole lihtsalt võimalik mõjutada-viin on magusam.Ja eriti raske on kedagi mõista, kui oled ise süüdistuste laviini all ja ei kuule tegelt midagi mida öeldakse-inime on kaitse seisundis ja kõrvad nö veel all.Saan sinust ka aru -ilgelt vastik on kui keegi tuleb sind arvustama asjade pärast mida ise muuta ei saa ja milles pole sinul ka absoluutselt miskit süüd.Teiseks tekib ikkagi igal lapsel kaitseseisund kui tema vanemaid rünnatakse -olgu nad siis millised tahes.Eks sul tule mehega- maha rahunedes- arutada seda asja -et kui sind sellistes asjades süüdistada, siis on sul lihtsalt väga valus( nagu temalgi ) -liiatigi teeb isa käitumine sulle haiget ja muret niigi -nüüd siis veel oma mees kah sul kallal.Eks suhete alguses tekib ikka selline periood kus üritatakse teist poolt ( ka tema peret ) kuidagigi muuta -sest avastus, et ikka kõik polegi nii lill ei ole kellegile meeldiv.Sellega leppimist tuleb õppida.Kuid kui asjad selgeks räägitud saavad, siis läheb mööda.Minu isa lõpetas ise joomise -aga see oli tema tahe -ja see võttis tal aega ca 25 aastat enne kui aru sai mis see temaga ja meiega teinud on.
Aga oma mehele soovitan sul siiski oma tunded selle kohta välja öelda -ja ka seda, et sa ei luba enda isa tegemisi sinu vastu ära kasutada ( ära luba ennast asjatult sõimata-sellised reeglid tuleb enne suuremaid samme paika panna),sest kui ta ei suuda leppida sellega millisest perest sa pärit oled,siis ju pole mõtet teil edasi suhelda.Kui härrale ei kõlba,siis mis teha.Ega sa ju ei saa endale uut isa valida ? Või kuidas tema seda siis ette kujutab? Arvustada ja süüdistada on kordi lihtsam kui mõista ja toetada.
Kuid tegelt on ilus suvi ja kahel noorel inimesel võiks olla palju rohkem tegemist kui omavahel tülitseda nii mõttetute asjade pärast -ärge tehke üksteisele haiget vaid parem nautige koosolemist .Olge rõõmsad ja rääkige asjad sirgeks!
See on ilmselt suur segadus, mis Teil hinges valitseb. Kui sisetunne ütleb, et suhe on vale, ei paku kindlustunnet, mis oleks alustala püsisuhtele, siis on tuleb kindlasti teadvustada, et probleeme lahendamata edasi minna ja end siduda pole hea. Seega tuleks aeg maha võtta.
Mis saab aga edasi? Praegu olete saanud haiget ja Teile tundub, et mees teeb Teile etteheiteid - Te nagu ei kõlbaks talle sellisena nagu olete. Vaevalt, et süüdistuste kaudu teineteist mõistma ja austama õpiksite. Pigem on teile mõlemale oluline rääkida, mida vajate, ootate teineteiselt, mis paneb end hästi tundma ja õnnelik olema. Kui saate jagada ka oma kõhklusi ja muresid, saate olla teie ise kartmata hülgamist, siis võib loota ka emotsionaalse läheduse kujunemisele ja siis on suhe õige.
Hea meel on kirja põhjal oletada, et südames andestate oma isale ja hoolite oma perest ega süüdista kedagi. Saate aru, et oma vanemaid ei saa valida ja püüate leppida sellega, mida Teie muuta ei saa. Sellises olukorras vajaksite kindlasti oma partnerilt mõistmist ja tuge. Tõe ütlemisega on ikka nii, et kuigi mõlemad teate reaalset olukorda, võib sellest rääkida väga erinevalt. Usaldus saab kannatada ja suhe kahjustatud, kui koguni teadlikult haiget tehakse. Viis, kuidas mees Teie isast räägib ja Teid ennast näeb, on Teile solvav ja teeb haiget. Objektiivselt sama asja võib näha väga erinevalt, oleneb milline on meie suhtumine ja milliseid tähendusi anname. Kas olete mehe silmis naine, kes on potentsiaalselt samuti alkoholi probleemidega, tahtejõuetu, luuser jne. või naine, kes vaatamata raskustele suudab hästi toime tulla, on hooliv, mõistev, vastutustundlik ja suudab oma partneriga õnnelikku kooselu luua? Võimalik, et mehel on omad hirmud tuleviku ees, sageli kardetakse probleemide edasikandumist jne. Niisiis, kas mees suudab näha Teis naist, kellesse on kiindunud, või näeb Teis joodiku tütart. Suudab ta Teid armastada sellisena nagu olete. Oma kõhklustest ja tunnetest peab saama rääkida, et suhtega edasi minna ja õiget otsused teha.
Südamlikke jutuajamisi ja teineteise mõistmist.
Ei, ma ei ole mehe silmis naine, kes on potentsiaalselt samuti alkoholi probleemidega, tahtejõuetu jne. Selles pole tal ka põhjust kahelda, ega hirme pole samuti tuleviku ees, et probleemid kanduvad edasi. Sest minul pole selliseid probleeme kunagi olnud, ega ei ole ka praegu ja ta teab seda ning sellise asja pärast pole meil kunagi ütlemist olnud.
Mees ütles mulle jälle sama asja, mis tookordki, mida ma ka siia kirja panin-et see on tõde! Sellepärast ütles mulle seda!
Muidugi ma üritasin uuesti selgeks teha, et olgu see siis tõde, aga seda ei ole ilus tema suust kuulda, sest see teeb mulle haiget, et just tema mulle seda ütles, kuna ta on mulle kallis inimene!
Sellepeale sain vastu küsimuse, et kas oleks parem kui mulle keegi võõras seda ütleks?
Ühesõnaga ta ei mõista, et ta tegi ja ütles valesti!
Samuti küsisin uuesti, et milleks mulle seda kõike vaja oli rääkida ja süüdistada?
Vastuseks sain selle, et kellele ta seda siis rääkima peaks? Ja et mina olen isa tütar-sellepärst räägib mulle seda!
Muidugi ütles ka seda, et tema enam minu JOODIKUST isaga ei suhtle!
Ei tea, kas see oli nüüd jonni pärast öeldud, aga ma ei kujuta seda ette, kui meie oleme koos, aga tema võõrandub minu omastest ja ei austa mu isa, olgu siis milline tahes ta on!
See omakorda tekitab meile uusi probleeme!
Olgu, tean tema arvamust, sain haiget, kuna ütles mulle tõde.
See polegi enam kõige raskem mure, on hoopis see, et ta ei mõista, et vahel võiks taktitundelisem olla ja mulle mõningad asjad ütlemata jätta, samuti seda, et ei tasu teiste probleeme minule üle kanda ja kui näeb, et on liiale läinud, siis asi lõpetada ja vabandada.
Kui ma palusin mulle mitte öelda selliseid asju, samuti mitte minu peale tigedaks minna jm. ütles et kui tal põhjus, läheb ikka tigedaks ja et tema ennast ei muuda, leppigu mina temaga, sellisena nagu ta on!
Sellest on nüüd juba tükk tükk aega möödas, aga mõni päev mulle tuleb see kõik jälle meelde ja mu sees valitseb suur segadus. Seda mitte enam minu isa teema pärast, vaid selle pärast, et mul on üks suur teadmatus.
Me pole mehega rääkinud ei tüli teemast, ei minu isast, samuti mitte ka meist-meie kihlusest, sest tema lihtsalt pole sellest teemat teinud, samuti ka mina pole julgenud teha, et mitte jälle vana asja esile tuua ja ma tean, et ega temaga ei saagi rääkida, läheme jälle tülli.
Täna me naljatasime ühe teema kallal, mille ma siis viisin sujuvalt meie teemale üle.
Seoses selle teemaga ütles ta, et tema on ennast minle juba lubanud ja et tema on kõik juba ära öelnud! Sellega ta siis mõtles seda, et tema on mulle ettepaneku teinud, nagu ma aru sain.. Ma ütlesin siis, et aga seda, millest me ei räägi, seda pole ju olemas! Kohe oli näha, kuidas ta näoilme muutus ja võttis ennastkaitsva hoiaku, nagu ikka ja vastas ju vist! Selliseid vastuseid tuleb suht tihti, et nii ei jõua kuskile jutuga..
Ütlesin ka, et abielu ei muuda ju midagi, nagu näha riidleme me ikka edasi samamoodi.. tema, et muudab ikka-suhtetasand muutub siis.
Raske on, kui ma ei tea, mis seis on ja mida tema mõtleb ja milline tema jaoks see olukord on, kui rääkimisest midagi välja ei tule, sest ma ei saa seda teemat üles võtta, kui tema sellest rääkida ei soovi. Kas peaksin leppima sellega nii nagu see olukord praegu on ning elama edasi "Millest ei räägi, seda pole olemas"?
Ühest küljest on mees aus: ütleb seda mis mõtleb ja ei püüa varjata oma tõelist palet. Teisalt aga tundub, et ta on sinu olemasolus tema jaoks nii kindel, et ei karda sind kaotada.. ja elus tuleb ju sada korda hullemaid olukordi ette - kuidas neist üle saada, kui kõrvalolev inimene pole, kes tingimusteta hoolib...
mis veel olen õppinud ja soovitada julgen: kui esimesel korral lased halvasti ütelda ja käituda, vaikid maha, annad andeks, siis võib kindel olla, et tulevad ka järgmised halvastiütlemised. Seda on ilmselt ka löömisega - kes on lasknud end lüüa, kiirelt andeks andnud jne - st pole asja suure kella külge pannud, see saab vägivalda peagi jälle tunda ja teist korda ei võeta draamat tõsiselt. ühe korra ju anti andeks.
Seega soovitan sellist "joodiku tütar" sinu kui naise suurimat solvangut mitte maha vaikida - kas teie lapsed on siis "joodikustütre" järglased või? joomist võib võtta ju kui sõltuvust - nagu on suitsetamine, narkootikumid, mõni näljutab end, mõni elatub shokolaadist jne. See on inimlik sõltuvus. öeldakse küll, et vanemate patud nuhedakse laste kaela, aga meie ühiskonnas väärtustatakse eelkõige inimest ennast ju. Võib olla paneb su mees teisiti mõtlema, kui räägid talle enda ja oma isa vahelistest toredatest v liigutavatest sündmustest, mida lapsepõlvest mäletad, eredad elamused, liigutavad hetked... ehk see paneb teda nägema teievahelist isa-tütre sidet. Ja mis remonti ja muudesse peresisestesse asjadess puutub. Sinu mehest on naiivne ette võtta remonti tuginedes lootusele, et teised appi tulevad. kui ise ei oska, ei taha, siis palgaku ehitusfirma. Kui ei palka, siis arvestagu enda jõududega. Nii ei ole ainult remondiga. kui peret suurendada, siis ei saa ju loota, et küll vanemad ja sugulased-sõbrad aitavad lapsi hoida. Eelkõige peab arvestama vaid iseendaga, muud abilised tulgu loomulikku ja omaalgatuslikku teedpidi. Sulle soovin enesekindlust ja väärikust.
Teile on juba mitmeid vastuseid, kuid teie postitusi lugedes oli tunne, et ikkagi tahan ka omalt poolt midagi kirja panna.
Alkoholismi puhul juhtub kahjuks väga sageli, et alkohoolikute lähedaste seas tekib kaassõltuvus. See tähendab kõige üldisemalt seda, et nii probleemiga inimene kui tema lähedased hakkavad alkoholismi kas eitama või vähendama; lähedased käituvad viisil, mis võimaldab edasi joomist, mitte ei teki vajadust asju muuta; lähedased otsivad alkohoolikule vabandusi, vabandavad teda välja. Teie kirju lugedes jäi mulle silma, et on võimalik, et ka teie puhul on nii. Nt kasvõi see koht kus ütlete, kes on teie jaoks alkohoolik (kui nüüd eeldada, et nagu paljudel teistelgi ka teil alkohoolik = joodik) või kuidas isa oma mehe ees õigustasite. Samuti paistab kirjutistest, et teie isa teema on teie jaoks väga valus, et võtate isaga seonduvat väga isiklikult. Ka see võib olla märk kaassõltuvusest. Kui peaks nii olema, siis kaassõltuvus on midagi, mis teie ja mehe vahelises suhtes võib ka edaspidi probleeme tekitada. Tema kui inimese jaoks, kelle isa ei ole alkohoolik ja kes näeb asju kõrvalt, võib olla väga raske mõista teid ning teie käitumisi-ütlemisi-hoiakuid seoses isaga. Soovitan teil mõelda selle üle, palju te ise oma isa probleeme vähendate, palju teda kaitsete ja välja vabandate kui tal on joomisega seoses probleeme tekkinud. Sest on võimalik, et olete sattunud alkoholismiga seonduvasse nõiaringi. Kogu selle teemaga seoses on meil ka kirjutatud või saate infot ja arutada ka psühholoogide juures. Alkoholismiga seonduv teema on keeruline ja väga mitmetahuline, eriti just laps-lapsevanema suhete puhul.
Kuid nüüd teie ja mehe vaheline suhe. Esimene olukorra kirjeldus jätab mulle mulje, et olite mõlemad mehega remondi pärast häiritud-närvis, mis andis teie kõnelusele juba ette negatiivse tausta. Meeste jaoks on väga oluline, et nad näivad oma väljavalitule tõelised Mehed, kes oskavad kõike ja saavad kõigega hakkama, et naine neid ikka imetleks. Läheb vaja suurt naise usaldamist, et mees suudaks tunnistada, et ta midagi ei oska. Antud juhul olite mõlemad remondist häiritud ja on võimalik, et mees võttis teie podisemist isiklikult (see võis tema jaoks tähendada, et ta ei saa naise arvates hakkama, on saamatu) ning tema jaoks oli viimane piisk see kui ütlesite, et ta ise ei oska remonti teha. Sellest võib tulla, et tema omakorda n.ö kees üle ja hakkas halvasti ütlema. Ja seda võib meeste puhul sageli juhtuda, sest nii mõnelgi mehel on keeruline välja öelda, näidata, et ta sai haiget. Nii siis reageeritaksegi hoopis rünnakuga, kui tegelikult endal on valus. Ja samas saite teie haiget ja nii see tüli siis muudkui paisus ning siis öeldaksegi tahtlikult või tahtmatult asju, mis teisele eriti haiget teevad ja pärast kahetsetakse öeldut kibedalt. Naiste ja meeste üks erinevusi on tihtipeale ka see, et mehel võib olla naise ees oluliselt raskem vabandust paluda. Ei taheta n.ö oma nägu kaotada ja sageli kardetakse naise poolset tagantjärele näägutamist ja targutamist. Seetõttu on oluline, et kui pärast mehega samal teemal rääkida, siis teha seda väga rahulikult, rääkida käitumise mõjust endale ja jälgida, et ei hakkaks süüdistama. Sest kõige selle peale võib kohata uut rünnakut, nagu juhtus ilmselt teiega kui mehega hiljem uuesti rääkisite.
Teie hilisemaid postitusi lugedes jääb mulle arusaamatuks, et mis seisust te viimases kirjas räägite. Kihlusest? Mulle jääb kirja põhjal segaseks, et mis on see kihluse teema asi, mida teie arvates tuleks teil mehega rääkida? Äkki on võimalik, et ka teie mees ei saa aru, et mis on see, mida te temalt ootate ja mida te vajate? Räägitagu mida tahes, kuid mehed ja naised on erinevad. Seda ka ootustes ja vajadustes, mis puudutavad paarisuhet. Näiteks peale kihlusi võib juhtuda, et naised ootavad jutte-plaanide tegemist pulmade jmt teemal, suuremat ja erilist tähelepanud jmt. Samas mehe jaoks on asi selge, sest ollakse kihlatud ja mis siin ikka juttu teha. Teie kirjast jääb mulle arusaam, et soovite, et mees räägiks teiega kihlusest ja kõigest sellest mis see endaga kaasa toob jmt., kuid teie mehe jaoks on asjad selged, sest tema on teile abieluettepaneku teinud (nagu ise esimeses kirjas ka kirjutate) ja saan aru, et teie võtsite selle ka vastu. Seega on täiesti võimalik, et mees ei saa aru, mida ja miks peaksite te nüüd omavahel rääkima. Tema ei oska või ei suuda teile ilmselt välja öelda, et ta ei saa aru, mis on see mida teie ootate. Ning kui teie teda ründate, olete emotsionaalne või ütlete asju kaudselt (nt et seda millest ei räägi, seda pole olemas), on ta suuremas segaduses ja kordub sama reageeringute muster, millest eespool rääkisin ja ta ründab teid omakorda, sest tajub teie käitumist rünnakuna.
Soovitan teil (võimaluse korral mõlemal) lugeda raamatuid paarisuhete, meeste-naiste erinevuste kohta (nt J.Gray raamatud n.ö Marss ja Veenus sarjast, nt Marss ja Veenus kohtuvad). Samuti suhtlemise kohta. Näiteks sobivad selleks hästi Gordoni Perekooli materjalid-raamatud, sest suhtlemise põhitõed on samad nii laste kui täiskasvanute puhul (nt Th. Gordoni raamat Tark lapsevanem). Sest oluline on, et räägitakse oma vajadustest, tunnetest ja partneri käitumise mõjust endale, kuid teha seda partnerit ja tema vajadusi, õrnu kohti arvestades. Kõik see on midagi, mida võib olla alguses vägagi keeruline teha, kuid see kõik on õpitav
Ja lõpuks partnerite vanemad ning õed-vennad. Ükskõik millisest perekonnast ollakse pärit, reageeritakse tavaliselt väga valuliselt kui kallis, armastatud inimene ütleb halvasti või kritiseerib vanemaid või õdesid-vendi. Sest väga sageli kantakse see kriitika üle iseendale ja arvatakse, et kui ta mõtleb neist halvasti, siis mõtleb ta ka minust halvasti jmt. mõtted. Seega kui öelda midagi negatiivset seoses partneri päritolu pere liikmete kohta, siis kuigi see kriitika võib olla igati põhjendatud, tuleks seda teha väga taktitundeliselt.
