Olen elanud oma mehega 18 aastat, ja nii pika ajaga tuleb ette nii head kui ka halba ja on ikka meenutusi mis tõesti haiget teevad. Kindlasti oleks esimene nõuanne, et rääkige mehega omavahel, kuid nii lihtne see pole, ütleb lihtsalt, et "kisun vanu asju pinnale", aga ma ei saa teeb viha ja haiget.
Ebaõiglus, viha ja valu kõige jubedam on just viha, kas ma toidan seda tunnet ja sisuliselt on mul endal halb.
Kuidas saada vihast üle. Põhjused tavalised:kiuslik ämm, mees kes laskis ennast üles keerata ja mina, kes ei osanud Manipulatsiooni läbi näha ja iseennast kaitsta, olin lihtsalt noor ja rumal.
Asjaolud nüüd on muutunud. Läksin tööle naistekollektiivi kus üks ussikari ongi, vot seal õppisin võtteid, nii et tegin ämmalegi ärtust ära Mehega suhted paranesid, kui sain ämma siin ässitamast ära ja pole enam käänamas olukordi, vaid vabandab see kes on süüdi, meie suhted on läinud palju paremaks.
AGA HINGEHAAVAD minevikust on jubedad, kui olen vahel üksinda ujub kõik pinnale ja viha teeb niiväga haiget, nüüd mõistan kõike seda ülekohut eriti selgelt, sest olen vanemaks saanud ....Kuidas saab vabaneda nendest hingehaavadest ja kuidas vabaneda vihast?
Kui haiget saamine on olnud pikka aega ja seejuures väga valus, siis paranemine võtab ka aega. Vahel saadaksegi juhtunust siis täiel määral aru, kui justkui eemalolevana ja rahulikult mõelda. Olukorra sees läheb kogu ressurss valu ja vihaga toimetulekuks.
Saan nii aru, et olete hullemast olukorast juba välja saanud ja tagant järgi on haavad veel valusad. Hea on see, kui ei pea enam "ohu" eest end pidevalt kaitsma ja mis peaasi - suhted mehega on paranenud. Lähisuhted ongi määravad, et ennast jälle leida ja elust rõõmu tunda. Üks "rohi" viha vastu ongi tunda armastust, lähedust, hoolivust, ka kindlustunnet suhetes.
Mis veel vihaga peale hakata? Emotsioonid kujunevad ka sellest, kuidas me mõtleme, milliseid tähendusi juhtunule anname. Niisiis, millised seletused ja mõtted Teil peast läbi käivad mõeldes nt suhetele ämmaga ja raskele perioodile oma elus? Näis Teile, et olete abitu, nurkasurutud, austust mittevääriv, rumal (nagu kirjutate)? Kas saate nüüd selles kahelda? Täiesti arusaadav, et pahatahtlik kohtlemine tekitab alandust ja viha. Eriti raske on neil, kes arvavad, et nad on teiste halva kohtlemise "ära teeninud" või et nad peaksid olema teistsugused, teistele meele järgi vms.
Kuidas aga nüüd mõtlete? Oletan, et julgete seista enda eest ja usute, et selleks on igal ühel õigus. Teiste halvasti kohtlemisele, alandamisele ei tohi olla õigust. Samuti pole meie võimuses teisi muuta, küll aga väljendada seda, mida peame lubamatuks ja solvavaks käitumiseks.
Teie olete selline nagu olete ja tundke sellest rõõmu, leidke üles kõik, millega endas rahul olete ja lubage endale ka puudusi. Ühesõnaga armastage ennast, oma eripära, siis ei saa teised Teie rahu ja tasakaalu ohustada.
Me saame seista oma vajaduste ja õiguste eest ja oluline on teha seda nii, et teised saavad olla ka nemad ise. Heade suhete alus on sallivus ja austus.
Kui hingehaavad jäävad ikka pikaks vaevama ja mees ei soovi vanu asju meenutada, siis saate ikka end aidata ja otsida abi näiteks teraapiast.
Hingerahu ja armatust!
kus üks ussikari ongi, vot seal õppisin võtteid, nii et tegin ämmalegi ärtust ära