|
Kaie
Külaline
|
|
Postitatud 25.05.2008 kell 13:56
|
Tere!
Oleme olnud abielus 6 aastat, meil on 6seks saav poeg ja teine laps sünnib oktoobris. Oleme abielu algusest saadik elanud välismaal. Eestis elame nüüd juba üle aasta, ent elame eraldi. Eraldi elame kuna minu vanemate kodu on Eestimaa ühes otsas ja mehel on väga spetsiifile töö, mida saab teha vaid Tartus. Mina lapsega tulin varem Eestisse tagasi, kuna algas september - lasteaed ja mina sain endal töökoha, mees tuli pool aastat hiljem. Lootsime selle eraldi elamise jooksul leida korter Tartusse ja siis kõik kokku kolida. Kuid korteri leidmine osutus ülejõu käivaks. Mees loobus otsingutest, kui mina ei olnud kahe esimese korteriga rahul ja soovisin siiski veel ringi vaadata. On olnud palju mittemõistmisi ja frustratsiooni. Mees ütles, et on väsinud sellisest elukorraldusest. Saan aru. Tõenäoliselt lootsin selles osas liialt mehele. Oleksin pidanud ise sõitma tihedamini Tartu vahet, kuid see on füüsiliselt koormav, eriti lapsele. Ta on mul kaasas olnud, kuna ei ole teda võimalik pidevalt minu vanemate hoolde anda. Korrad, mil me oleme käinud, on laps haigeks jäänud - larüngiiti, bussis on õhk nii kuiv ja kui hingamisraskus tekib, ei ole mul võimalik teda kuidagi aidata. Seega ei ole olnud mina korteri ostimises füüsiliselt aktiivne pool (küll olen teinud seda pea iga päev läbi neti). Ja ka minu mees on loobunud, olgugi et ta on Tartus iga päev. Selle aasta jooksul on meie suhe vägagi jahtunud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Räägime vaid praktilistest asjadest. Mehele on olnud tulekud meie juurde vastumeelsed, juba jaanuarist saadik. Kuigi ta tahab oma lapsega suhelda. Kuida ta on inimene, kes ise ei tee millegagi algust. Lapsega suhtleb telefonitsi vaid siis, kui ma palun tal seda teha. Ise ta soovi ei avalda. Temas puudub see säde, mis paneb inimest seesmiselt põlema ja rõõmu tundma. Ta süüdistab selles meie kooselu. Kuid ma leian, et ta ongi kurvameelne ja omaette nokitseja. Kuid nüüd on see kuidagi süvenenud. Ometigi leidub tal silmi ja kõrvu teiste naisolevust jaoks. Ta käis isegi ühe oma töökaalsasega peotantsu kursusel. Minuga tegi ta viimaseid tantsuliigutusi meie pulmas, sealgi pidin mina teda sundima. Võibolla tõesti ei oleks me pidanud kooselu alustama. Kuid ta oli teistsugune, rõõmus, me käisime koos matkamas ja tegime koos süüa, ujusime, lugesime raamatuid. Kuid kui on teised inimesed ümberringi, seltskond olen mina tema jaoks kõrvaline isik. Ta ei ole mulle kunagi lilli kinkinud, ka mitte sünnipäevaks, ega tähelepanelik olnud.
Meil on lapsed. Mehel on ka eelmisest abielust laps, kellega ta ei taha enam suhelda, kuna eksnaine on uuesti abielus. Ma ei taha ka elada pereelu, kus kodus on õnnetu inimene, kuid ma ei suuda teda ka kuidagi ümber teha, ükskõik kui tubli ja hakkaja ma olen, ei suuda ma teda end armastama panna. Oleme otsustanud perenõustaja juurde minna. Mis on hea, kuid ma leian, et mu kaasa vajab psühholoogi, et end ise mõista. Kardan väga, et ta loobub meiega koos elamast. Ma nii väga tahan , et me oleksime oma kodus õnnelikud.
Mul ei olegi midagi küsida, lihtsalt tahtsin jagada, et seda valu vähedada. Tahan olla roosa ja rase Siiani on olnud üks hingevalu ja probleem teise otsa. Aitab, on aeg oma beebile mõelda.
|
|
|
tuttav tunne
Külaline
|
|
Postitatud 26.05.2008 kell 14:08
|
|
Arvan, et su mees on sattunud seisu kus ta ei oska enam lugu pidada sellest mis tal on.Ja sina ei saagi seda muuta,sest see tuleneb tema sisemisest mõttemaailmast ja tunnetusest ja väärtustest.Minu mees tegi samuti omaenda väga tahetud II lapse ootuse aja ja ka sealt edasi täielikuks põrguks.Sest tema oli äkki omadega ummikus.Üheltpoolt lõbusad ja vabad sõbrad ja teised naised( ka üks üheöösuhe ) -teisel poolel mina ja lapsed ja vastutus.Kahjuks olin mina omadega nii läbi, et ei suutnud üldse mitte millegi eest võidelda.Ma tean millist hirmu ja valu sa üle pead elama ja see pole mitte meeldiv.Nüüd on aga meil vastupidi -mina olen depressioonis ja saan vaevu iseenda ja lapsega hakkama ja mees üritab kõigest väest oma tehtut parandada.Nüüd kahetseb ja nutab,kui väga ta ikka minust ja lastest hoolib ja, et ei saa isegi aru kuidas ta selliseks tõpraks muutus ja, et ei enam iial ta selliseks ei muutu-aga minul on tekkinud tunnete tuimus....aga see selleks. Vahest on nii, et alles siis, kui hakkad kedagi kaotama -saad aru mis sul olemas on.Justkui inimene ärkaks üles.Seega vajaks ta nö raputust.Tema jaoks oled sina muutunud iseenesest mõistetavaks olevuseks tema elus -nagu miski suht ebaiskuline laste ema mis võrdub rutiini ja kohustustega.Aga kuna ta ei suhtle ka oma esimese lapsega -siis võb tal olla probleeme emotsionaalse lähedusega( või tegelt ongi) Eks ta on loonud iseendale miski kujutelma, et sinuga ei saa rääkida jne jne kogu see elu on mõttetu jne jne ikka põhjuseks tema enese hirmud .Ja eks esialgu tundugi,et kõik teised meie hädades süüdi on-nii ju lihtsam mõelda, kui ennast analüüsida ja põhjuseid endast otsida.Aga tangot üksi ei tantsi -kui oma vajadusi ja mõtteid ei jagata -ei saa ka teine pool kuidagi vastu tulla.kuid ennast peale pressida pole mõtet ja see tekitab temas vaid suuremat trotsi.Nõustaja juurde minek on hea -eks ta aita teil õigete küsimuste abil iseendas selgusele jõuda.Ja inimene kas armastab meid või mitte -seda nö välja teenida ei ole võimalik.Teil on kohe perre teine laps sündimas - millist elu ta oma lapsele ( lastele soovib) kuidas tema oma perekonna elu ette kujutab , mida soovib oma lastele elus kaasa anda jne jne Arvata on, et ta pole neid küsimusi endale esitanud-sest muidu on ikka jõhker küll -lõhkuda oma perekond uue pereliikme sünni eel ...Aga sulle soovin tõesti -hoia pea selge ja mõtle beebile,sest kui mees on rumal ja ei tea mis väärtused tal elus olemas on ning käitub kui arutu poisike -siis peab kahjuks ema kandma kahe koormat üksinda.Ole tubli!
|
|
|
kaie
Külaline
|
|
Postitatud 26.05.2008 kell 14:49
|
|
Tänud vastuse eest. Me läheme juuni alguses paariteraapiasse, eks siis saab pea selgemaks meil mõlemal. Tahaks lihtsalt lähedust, tunda et sa oled armastatud. Hetkel tunnen seda vaid oma pojalt.
|
|
