Läksin oma elukaaslasest lahku nii aasta tagasi. Mehel oli armuke ja ta ei suutnud valida.
Nüüd püüame ikkagi leppida. Mina olen kogu aeg tahtnud, et me taas koos oleksime, armastan teda. Mees pole ühest vastust öelnud, mida tema tahab, või pigem ütleb, et ta ei tea.
Samas ütleb, et see, mis meil oli, oli hea ja tahab leppida.
Kui vaidluseks läheb, siis ütleb: sinuga ei saa ju koos olla, sa ei anna mulle kunagi andeks seda armukese asja. Samas küsib: kas sina tahaksid minuga koos olla? Minu jaatava vastuse peale ütleb jälle: ma ei usu, et me koos hakkama saame, me ei saa ju koos olla, sa ei ole ju normaalne (siin ta mõtleb seda, et ma kisan ja näägutan ta kallal selle armukese asja pärast).
Niipalju kui mina aru saan, on tal armukesega mingid suhted säilinud, aeg-ajalt nad kohtuvad, mis eesmärgil, seda ei tea.
Mees on hästi kinnine, ei taha kuidagi tõsistel teemadel arutleda, ütleb iga mu jutu kohta: mis sest enam, me oleme seda juba sada korda rääkinud, ega see jutt ei muuda midagi. Ja sinnapaika need vestlused jäävadki, sest ma ei oska edasi rääkida, kõik tundub nii lootusetu, et kui teda nagunii ei huvita...
Tahaks leppida, aga ei oska.
Sinu jutt on kui minust, sellevahega, et meie püüdsime mitu korda kokku-lahku elu elada. Mees ka kinnine ja vähese jutuga. Kui tahtsin kinnitust oma väidetele, et nende suhe on ikka läbi. Siis vastas, et jah. Kuid hiljem ütles mulle, et tema pole seda öelnud, et mina panin talle sõnad suhu.
Minu endine lubas mulle mitu korda, et lõpetab armukesega kui lahus olime. Väheaega oli mulle truu, kuid siis jätkas vana rada. Nagu minu kogemus näitas, siis kui mees on kahevahel, ei tasu teda tagasi võtta, kuna ta jätkab armukesega suhet edasi.
Armastan ikka teda, kuid kahjuks näen, et meie suhtest asja ei saa, kuna mees ise ka ei tea, mida tahab. Tahab mind füüsiliselt, kuid samas armukesega ka koos olla.
Loodan, et sinul läheb paremini kui minul.
Minuarust pole tema normaalne ja tal pole sulle küll õigust seda nina alla hõõruda, et sa ei saa sellest armukese teemast üle!
Ja temaga ei saanud hoopis koos elada-tema pettis, mitte sina!
Kui ta tahab uuesti teie suhte korda saada, siis mina arvan, et peab su kisamise, näägutamise jm alla neelama-tal peaks väga halb ja piinlik olema ja ta peaks seda kahetsema ja sinuga selle teema läbi mämmutama, enne kui sa hakkad aru saama, miks seda tegi ja kas teeb seda veel jne. Tundub aga, et ta ei mõista kui haiget see sulle tegi/teeb ja ta ei üritagi lasta sul seda teemat unustada, kuna ta ei taha sellest rääkida.
Kui ta ise ka ei tea, mida või keda ta tahab, siis las jõuab selles selgusele ja tuleb ja ütleb sulle seda, seni võiksite lahus olla.
Ja kas sa ei arva, et oled väärt uut meest, kes sulle haiget ei tee ja kes teab mida ja keda ta tahab?
Kui ollakse haiget saanud, siis sageli jääb miskit kriipima ja raske on partnerit usaldada. Suhet pingestab ka see, kui ei saa vabalt ja avatult rääkida. Kui näib, et mees väldib Teie jaoks väga olulist teemat, siis see usaldusele kindlasti kaasa ei aita, pigem tekivad kahtlused ja kõikvõimalikud oletused.
Näib, et olete haavatav ja soovite mõista, milline teie suhe siis õigupoolest on ja kas teil on ühist tulevikku või ei. Oletame, et mees ei muutu, on kinnine edasi, teeb etteheiteid Teie muretsemise kohta ja ei anna selgeid vastuseid oma tahtmiste kohta. Enda jaoks oleks hea mõelda, Mms on see, millega suudate leppida ja millega mitte. Mis on see, mis paneb Teid jätkuvalt "näägutama" ja mis aitaks saada kindlstunnet, et soovite end temaga siduda ja tunnete, et see suhe mõjub Teile hästi ja teeb õnnelikuks. Kui olete oma mõttetöö teinud ja tunnetes selgust saanud, siis andke talle teada. Keskenduge sellele, mis Teil endast tulenevalt öelda on, jättes ära tema kohta käivad kahtlused ja oletused ja eriti süüdistused, samuti vanad asjad. See, mis puudutab tema soove ja tundeid, jäägu tema väljendada.
Leidke sobiv hetk, kus on aega ja sobiv häälestatus mõlemal, väljendage soovi mõista ja suhetes selgust saada ning leida üles see, millega oleksite mõlemad rahul.
Head teineteise mõistmist ja selgust.
