Oleme olnud abielus 17 aastat, meil on kolm last (16, 13 ja 3). Oleme alati hästi läbi saanud, tülisid ja lahkhelisid on olnud väga vähe Kuni ülemöödunud suveni, mil mees leidis endale silmarõõmu 10 aastat noorema naise näol. Mäletan siiani selgelt kui kohutav oli sellest teada saada. Olin ju alati pidanud meest oma parimaks sõbraks, keda võis pimesi usaldada ning kellele sai loota. Elasin seda väga raskelt üle. Ilmselt vaid tänu AD-le suutsin kuidagi meie pooleteiseaastase lapse eest hoolitseda. Tunnistan, et sain alles siis täiskasvanuks. Mäletan, et esialgu klammerdusin ma mehe külge, sest tundsin, et ei saa ilma temata lihtsalt hakkama. Läbisin justkui mitu faasi eituse faas, mil lihtsalt ei suutnud endale olukorda tunnistada, see näis justkui unena. Teiseks klammerdumise faas - lootsin meie suhet päästa klammerdudes mehe külge. Ja kolmas faas, millest tegelikult sai pöördeline punkt kogu selle jamas vihafaas, mil mul sai sõna otseses mõttes mehe käitumisest ning otsustusvõimetusest villand ning ma pakkisin ta asjad ning andsin talle väga konkreetselt mõista, et tal on kaks valikut uus suhe või mina. Sellest hetkest ei olnud palujaks enam mina.
Tagantjärele õppisin mehe kõrvalhüppest nii mõndagi mitte miski siin ilmas pole kindel ning loota saab vaid endale. Õppisin mõtlema rohkem endale ning läbisin totaalse muutuse kodukanast sai hoolitsetud naine. Ma ei ole tegelikult kunagi olnud tüüpiline kodukana - sorgus, rasvaste juuste ning luitunud kodukitliga, kuid ilmselt olin muutunud mehe jaoks lihtsalt igavaks ning olin pigem ema kui naine. Läksin tagasi tööle ning õppisin ennast hindama. Kusjuures nii tore on tunda, et ma saan vajadusel ka ISE hakkama. Armusime mõlemad teineteisesse uuesti ning suhe sai värskust juurde. Need olid siis halva asja positiivsed küljed.
Aga on ka palju negatiivset. Minu kõige suuremaks probleemiks on see, et ilmselt ei suuda ma oma meest enam kunagi usaldada. Olen täitsa hädas pideva kahtlustamisega. See tuleb justkui minu tahtest sõltumata. Ma krutin ise end üles ning mõtlen asju hullemaks kui need on. Olen palju mõelnud, miks ma seda teen. Kui ta käitub tavapäraselt, on kõik korras. Nii kui tuleb ette midagi tavatut mees läheb töökaaslase sünnipäevale ning lõpetab selle ööklubis; väljasõidu ja ööbimisega firmaüritused jms, hakkab mu aju jälle genereerima igasugu teooriaid, mis meenutavad seda hirmsat suve kaks aastat tagasi, mil mees valetas kõiksugu ürituste ja grillpidude kohta, kohtudes samal ajal armukesega. Ma ei suuda leppida, et ta saab väga usalduslikult läbi sõbra naisega, kellega suhtlevad täiesti vabalt. Tundub uskumatu, et mees ja naine saavad olla nii head sõbrad, tundmata midagi enamat. Asja tegi minu jaoks kahtlaseks see, et mees püüdis varjata tema telefoninumbrit, kustutades iga kord peale helistamist telefonist tema numbri...
Olen ise ka endale oma kahtlustamiste pärast vastik. Kas keegi on olnud sarnases olukorras? Kas mul on mõtet loota, et ma suudan olnu unustada ning saada tagasi hingerahu?
Minul sama jama. No ei suuda meest usaldada. Kogu aeg kahtlustan ja peas keerlevad igasugused mõtted. No ei saa sellest üle.
Armastan on meest aga ta ei meeldi mulle enam.
Arvan, et tema tegu ei unusta ma kunagi ja hingerahu temaga koos olles tagasi ei saa.
Usalduse reetmiseks kulub ainult mõni sekund, aga selle taastamiseks kulub aastaid.
Ehh, minul suht sama lugu.Ainult selle vahega, et mina seadsin talle tingimuseks andestust paluma tulles -et ei ühtegi firmapidu,sõpradega kalalkäike ega komandeeringuid enam ei ole-juhul kui tahab minu juurde jääda-sest ma lihtsalt ei kavatse enam ööd läbi mõelda, kus ja kellega tegelikult ollakse.Ta oli nõus.Igal kuritööl on ka karistus.Tal see isegi kergendatud variant,sest sai jääda koju minu ja laste juurde.Ja kuna teda enam usaldada pole lihtsalt võimalik, siis vaadaku ise kuidas end neist üritustest välja keerutab-pole minu mure.Igal teol on oma hind ja seda hinda tuleb tal maksta-mis teha.Tema tegude tagajärjel olen mina ka väga palju kaotanud ja palju sellist mida enam iial tagasi ei saa.Seega on minu meelest tema loobumised köömes, selle valu ja viha kõrval mida tema minu ja laste ellu on toonud.Vanem poeg on sellest traumast olnud häiritud juba aasta jagu -probleemid koolis, unehäired jne.Sest ta kardab - 10 aastane ütleb, et talle on tema perekond kõige tähtsam ja ta ei taha seda kaotada.Liiga suur mure selle vanuse kohta.Nüüd muidugi mees lausa nutab ja kahetseb siiralt oma idiootsust ja ülbust-õnneks saab aru mida ta tegelikult teinud on.Ma isegi ei tea väga kindlalt mis tunded mul tema vastu on -asi kisub ühest äärmusest teise ja see on frustreeriv.Kui vahepeal üritan end mõistusega veenda, et mis teha -kui inime oli nii loll ja vastutustundetu ja tegi ühe kõrvalhüppe-mis siis ikka -ega lapsed pea sellepärast isata kasvama -siis tunnen, et suudan jätkata .Kui aga hakkan kogu selle reetmise ulatusele mõtlema -siis jääb alles vaid jõuetu viha ja arusaamatus -kuidas saab nii ebainimlikult oma perega käituda.Küsin endalt pea iga päev -kuidas kurat ma küll sellisega suudan edasi elada.Ja mil moel ta üldse selliseks jätiseks muutus.Asi pole isegi selles kas usaldan teda teiste naistega vaid hoopis rohkem elulistes küsimustes-et kui minuga midagi juhtub -siis kas temast oleks minu eest hoolitsejat jne Vaat see usaldus puudub ja ei tea kas ka tagasi tuleb.Kuid ilma selle usalduseta on väga raske teda perekonnaliikmena võtta ,rääkimata muust.Kohati tunnen samuti, et temaga enam pole mingit hingerahu -siis jälle ei suuda ma elu ilma temata ette kujutada -ja seda ka nagu hoopis teisel tasandil -st mõistusega suudan küll , kuid südamega mitte .Raske ongi kui mõistus ja süda räägivad eri juttu .Mõned targad ütlevad küll , et siis tuleb kuulata südant -see olevat sinust endast targem-aga mine tea ...Mina muidugi maadlen veel vähe aega kogu selle juraga-nii aasta -ja tahaksin samuti teada -kas tõesti aeg suudab sellist haava parandada ???Sest kohati tundub mulle, et olles temaga koos -on see sama kui räpaste kätega haava puhastada...ja teisalt on ta teinud oma arengus väga positiivseid tulemusi - ma pole end iial tundnud rohkem armastatuna kui nüüd.Ja väga raske on olla julm inimese vastu kellest on näha siirast soovi asja parandada -kuidas sa tõukad ta eemale, kuigi tahaks, et ka tema kannataks ja tunneks sellist valu nagu mina läbi elama pidin.Jah -andeks andmine on tuhandeid kordi raskem,kui andeks palumine...Üritan seda ,aga ega ma pole veel endaga suutnud ses osas rahu teha ja ei tea kas suudangi.Tahaks hingerahu muud ei midagi -aga kahjuks olen langemas üha suuremasse depressiooni ja masendusse .On päevi kus ma ei suuda isegi ülesse tõusta -noorema lapsega tegelemisest ma parem ei räägigi.Kõik asjad ärritavad ja tahaks siit üldse minema.Kohati läheb nii hulluks, et isegi eluisu on kadunud.Olen võimeline päevad läbi nutma.Siis olen jälle vihane ja valan kogu oma kibestumise ja valu mehe peal välja.Tean , peaksin abi otsima -aga ma ei suuda isegi seda-mul on tunne, et mis see psühholoog või keegi muu ikka teeb.Ega ükski arutelu muuda asja või minu nägemust sellest .See ju valu ära ei võta.Tegelt ei suuda ma isegi nö neutraalset spetsialisti usaldada.Siis aga on jälle paremad päevad -ja nii me elame .Mis elu see on -ei tea.Ootan isegi selgust -olgu see milline tahes -tahaks rahu ometi.
AD = antidepressandid. Olen üldiselt hästi rahulik ja tugeva närvikavaga inimene, kuid üle-eelmisel suvel tundsin, et ei saa oma emotsioonidega enam hakkama. Mu aju oli justkui viirusest nakatunud arvuti, mis tootis aina uusi ja uusi mõtteid, mis olid loomulikult seotud mehe reetmisega. Tundsin, et elul ei ole mingit mõtet, tulevik tundus nii tume, tekkisid unehäired, söögiisu polnud ollagi, enesehinnang oli allapoole nulli ... Tundsin, et olen viimane kalts ning kartsin inimeste sekka minna, sest mulle tundus, kõik teavad, et mu mehel on armuke. See oli jube aeg ... Pöördusin psühhiaatri poole ning tänu AD-le suutsin end koguda ning kainelt mõtlema hakata. Õnneks oli mul toeks mu pere - ema, vend ja õde, kes aitasid mu hullemast üle. Tänaseks on väga palju muutunud ning mina olen hoopis teine inimene.
Lausa üllatav, kui sarnaselt me teiega tunneme. Ka minu tunded mehe vastu on seinast seina. On hetki, mil ma tunnen, et ta ei meeldi mulle mitte üks raas ning parem ja pingevabam oleks ilma temata. Samas, ilma mehe ja isata ju kah ei tahaks. Ma annan endale aru, et meie suhe ei saa enam kunagi endiseks ja ilmselt ei oleks meie elul viga midagi, kui ma suudaksin olnut unustada. Tunnistan ausalt, et palju pingeid tekitan just mina ise oma urgitsemistega. Ma tunnen end palju paremini kui tean täpselt, kus ja kellega mees on. Teadmatus tekitab minus tohutut ärevust. Talle aga tundub, et ma kahtlustan teda siiani ning see ajab ta trotsi täis. Surnud ring
Oh, kuidas ma tahaksin tagasi hingerahu!!!
Usalduse teema suhetes on väga oluline ja kindlasti paljudele mõtteainet pakkunud. Olete läbinud pika protsessi, saanud nii negatiivseid kui positiivseid kogemusi, iseennast avastanud, saanud ka kindlustunnet ise hakkama saamiseks. See on kahtlemata oluline alus tasakaalu leidmiseks iseendas. Kas saaks seda ka kõhklustega toimetulekuks rakendada? Kui juhtubki, et suhe mehega ei toimi, siis pole te sundseisus ega pea leppima sellega, mis on Teile vastuvõetamatu.
Jätkuvalt muretseda, jälgida, otsida märke, mis annaksid alust umbusalduseks see on üsna kurnav enesepiinamine, kütab üles pingeid ja on suhet kahjustav. Kes otsib see leiab, eriti kui on kõrgendatud tähelepanu leiab toitu ka kahtluseuss. Küsige endalt, mida vajaksite, et tunda end kindlamana ja võiksite loobuda pidevast märkide otsimisest ja umbusaldusest. Garantiisid tunnete muutusele ju pole, seda ei saa kelleltki nõuda ega lubadusi välja pressida.
Kas vajate suuremat emotsionaalset ja/või füüsilist lähedust, rohkem koosolemisi, ühiseid huvisid ja elamusi, nende jagamist, teineteise tunnetes selgust, suuremat avatust jne.
Oletan, et varasem petmine riivas eneseuhkust ja oli alandav see oli ja küllap saaksite uuesti haiget, kui see korduks. Kuid praegu soovite omalt poolt, et suhe nüüd oleks usalduslik ja mõistev. Kui seda kõike väljendate ilma meest süüdistamata ning julgustate ka meest ennast avama, mida tema suhtest Teiega ootab, kuidas end Teiega tunneb, kuidas mõistab Teie muret jne. Arutage koos, kuidas võiksite põhjendamatute kahtlustega toime tulla ja teineteisele kindlustunnet pakkuda.
Mis on olnud, seda ei saa muuta, ilmselt ka unustada. Kuid möödunuga on võimlik toime tulla nii, et see ei segaks nautimast seda, mis praegu on hästi. Otsige märke ja keskenduge sellele, mis praegu on hea ja lähendav ning pakkuge seda teineteisele.
Suur tänu vastamast! Te olete väga täpselt tabanud selle, mida ma tegelikult vajan ja ootan - suuremat emotsionaalset ja füüsilist lähedust, rohkem koosolemisi, ühiseid huvisid ja elamusi, nende jagamist, teineteise tunnetes selgust, suuremat avatust.
On ju öeldud, et hästi toimivas kooselus peaks abikaasa (partner) olema tähtsuse järjekorras lastest eespool. Nii varem ka oli, enam mitte. Praegu on kindlalt lapsed mulle tähtsamad kui mees. Aga kuidas ma küll igatsen taga seda aega, mil kõik oli veel teisiti!!!
Ilmselt olen ma naine, kes vajab palju lähedust ja turvatunnet. Soojad, lähedased suhted seda kahtlemata ka pakuvad. Siis ei tule ju mõttessegi kahtlustada, et mehel on keegi teine. Täna tundub mulle, et ma olen valel teel oma kahtlustamistega. Tõenäoliselt on põhjus selles, et meie suhtest on kadunud hellus, hoolitsus ja lähedus. Hetkel piirdub meie lähedus vaid seksiga mõned korrad nädalas. Aga mulle on sellest vähe, ma vajan ka EMOTSIONAALSET LÄHEDUST ning ilmselt seetõttu otsin ma põhjendusi meie jahenenud suhetele. Ma vajan meeletult, et keegi mind hoiaks, hellitaks ja armastaks ning ma tahaksin, et saaksin kedagi hellitada, armastada, hoida Ja see võiks ju ometi olla mees, keda olen kõik need aastad armastanud, kuid kes nüüd on justkui võõras.
Olen viimasel ajal palju juurelnud meie suhete üle (mees on mitmeid kordi mulle öelnud, et ma mõtlen liiga palju) ning selle üle, mis mind häirib. Tunnen, et oleme (mina ja lapsed) talle koormaks, ärritame ja häirime teda Tean, et niimoodi me (täpsemalt küll mina, sest tõenäoliselt on probleem vaid minul) jätkata ei saa, kuid ma ei oska seda pundart lahti harutada.
Ma saan aru, et mehel on hetkel raske aeg ning ta vajaks hädasti puhkust. Aga ma ei suuda taluda, et ta on nii tihti pahur ja torisev. Eriti hullud on hommikud, mil on kiire ning ummikute tõttu ähvardab tööle hiljaks jäämine. Alustada iga teist hommikut negatiivse emotsiooniga, on tõeliselt kurnav
Olen püüdnud temaga rääkida, kuid ta on üsna kinnine ning tundub, et praegune olukord ei ole tema jaoks probleemiks. Kui üritan selgitada, mis mind häirib, võtab ta seda süüdistusena ja küsib, et kuidas ma saan sellise inimesega koos elada. Räägime üksteisest lihtsalt mööda. Tihti tunnen, et lihtsam on kõigele käega lüüa ning olukorraga leppida, sest väga paljud paarid elavad ju tuimalt, ilma tunneteta koos. Aga ma ei taha nii!!!
Lootusetu ...
Väga sarnane seis. Mul oli see õudus umbes aasta eest. Kõik see kirju kadalipp läbi tehtud millest kirjutad. Enda jaoks kõik selgeks ja sirgeks mõteldud. Tahaks edasi minna, aga ei edene kuidagi. Ikka see sama vastu iseenese tahtmist kahtlustamine jne. Hiljuti mõtlesin, et ei jää üle muud, kui vägisi sundida end neist mõtetest loobuma. Võtan kõigepealt ühe nädala, mille jooksul katsun materdada maha kõik need idud ja ussid, mis üritavad mus pead tõsta...Kõvasti igasugu töid ja tegevusi sinna kõrvale, et oleks vähem aega mõtteid kruttida. No näis. Ma ju tahan oma mehega koos edasi elada ja hästi. Tegelikult hullult tahaks kuulda mõnda sõna inimeselt, kes ON sellise olukorraga toime saanud. Siis teaks, et valgus selle tunneli lõpus on vähemalt võimalik.
Olen sama asjaga kimpus -- ei suuda meest usaldada ja praegu tundub küll sedamoodi, et sinna nahka me suhe lähebki.
Mehel oli armuke, varjas ja valetas väga palju selle kohta. Tülitsesime kõvasti, lõpuks ma kolisin välja mehe juurest. Nüüd, aasta hiljem, proovime leppida, aga väga raskelt tuleb. Õigemini tammume vastastikus süüdistuste ringis.
Minu usaldamatus tuleb sellest, et ma ei ole mehelt kuulnud lõplikult, mis laadi suhted tal armukesega on, sain aru, et seksuaalselt nad ei lävi, aga kui sõbrad-tuttavad ikka ja siis ei ole palju vaja, et emb-kumb libastuks (minu arvates).
Kahtlustan ja mõtlen asju üle, tülid kisuvad väga ruttu süüdistamiseks ja vanade asjade meeldetuletamiseks. Vahel on tunne, et ma ei suudagi talle andeks anda. Mõtlen siis, et mida ma tahaksin, et mees teeks või ütleks, et ma suudaks teda usaldada? Midagi tarka pole välja mõelnud. Mees on tige ja mina ka.
Võib-olla aeg loksutab midagi paika, sest usaldus ju ühe päevaga ei taastu.
Teadlikult püüan end nüüd rohkem jälgida, just oma tundeid, et mille peale ma kahtlustama hakkan, mille peale sees närima hakkab ja siis neid olukordi mõistusega analüüsida, niipalju kui see võimalik on (tihti ei ole, emotsioonid ja enda halvad minevikukogemused võtavad võimust). Püüan mitte kohe mehele süüdistustega peale lennata ja teist pidevalt mitte kontrollida.
Aga kes las dinni pudelist välja -sina või mees? Minu arust pole siin meestel kes reetnud midagi solvuda või pahandada kui nende sigadusi meelde tuletatakse.Kes neil käskis teisele haiget teha ???Kui nüüd tagajärjed ei sobi -siis mis teha ?Kas naine peab sellepärast end pidevalt alla suruma , et oh jumala eest oma reetjast kaasat ei riivaks ? Kas tema mõtles teie peale kui oma lipakatega sebis ???ei -kas peaksite nüüd edaspidi tema tunnete peale mõtlema ? kah -EI.Kui tahab jääda -siis kannatagu ära -kui ei -siis mingu.Aga seda tuleb neile öelda -mitte endasse kõik jätta.Kelle peal siis end veel välja elada kui mitte reetjate.Las näevad ja tunnevad omal nahal kui palju halba nad teinud on .Sageli on sellise "solvumise" põhjus see, et ei saada aru oma tegude tegelikest tagajärgedest ja paljud ei tahagi teada -nii on ju lihtsam elada.Aga see on juba meeste emotsionaalse intelligentsi probleem, mitte naiste.Kuni on valus -tuleb valu välja lasta,seni kuni enam ei ole, kuni tunned ise , et nüüd aitab sellest jurast -aga see võtab aega ,vahel ka palju aega .Ja kui mehel pole piisavalt kannatlikust ja mõistmist -siis kas tasubki teda tagasi võtta ???Sest inimene kes on teinud oma armastatule haiget ja tahab seda heastada -peab aru saama, et tema tunded ei maksa siin enam midagi -ja ainus lootus asja paremaks saada on kõik ära kannatada -st võtta oma karistus mehe moodi vastu.
