Minu väike mure-mehel paanikahäire, millele jõuti kuu aega tagasi selgusele, hakkas ka käima psühhiaatri juures.
Olen teda selles toetanud, pole selle kohta midagi halba öelnud, pigem muretsenud tema töö pärast(kus tal ka tänu sellele jama tuli), raha pärast, rääkinud, et pole hullu, küll kõik saab korda ja et arstiga nad leiavad põhjuse, miks paanika tekkinud on.
Ise arvan, et põhjus võib olla selles, et meie suhted pole varem head olnud, pidevad tülid, teineteise valesti mõistmised ja kuna ta kinnine inimene, siis tülide ajal hoiab kõik enda sisse ega räägi ja see kõik halvasti talle mõjunud.
Aga meil tekkis väikese asja pärast tüli, mis läks suureks, kui teema läks tema ravi peale ja jutust jäi mulje, et arsti otsusest oleneb kõik. Nimelt ütles, et enne minuga kohtumist tal paanikahäiret polnud, järelikult see seotud minuga.
Ma hakkasin ennast kohe süüdi tundma ja ütlesin, et mina ei taha selles süüdi olla ja ma ei saakski, kuna suhtes on ikka kaks poolt, kunagi ei ole üks pool süüdi!
Mees ütles, et eks siis paistab, mis arst ütleb!
Ma küsisin, et kui arst ütleb, et mina mõjutan teda ja jätku mind maha, siis jätabki? Vastas, et jah!
Selle peale ma ei osanud enam mitte kui midagi kosta, mul hakkasid vaid pisarad voolama ja mul oli nii valus, et kuidas saab mees üldse nii mõelda!
Mina nutsin, tema vaikis..
Järgmisel päeval läksin ma tema ütluse kohta pärima, mis ajas teda muidugi tigedaks, kuna ta ei tahtnud sellest rääkida..
Süüdistas mind, et tal see "häire", ütles, et ma olevat talle koormaks, ma ei mõistvat teda ja tema olukord sellest ei muutu, kas me oleme koos või mitte.
Ja veel järgmisel päeval ta muidugi eitas, et tema polevat mulle öelnud, et ma olen koormaks..
Igastahes nüüd me jah pole enam tülis, aga mina olen endasse tõmbunud, ma ei taha, et ta mu kõrval on, ma ei taha midagi teha, ainult magada, mul kõigest ükskõik-selline tunne on peal.
Ja terve see nädal aega pole me palju rääkinud, pole kallistusi, hellust..
Mina tean, miks-kuna ta pole minuga seda tüli teemat arutanud, pole öelnud, kas ja mida mõtles tõsiselt, pole vabandust palunud.. minul see asi hinges järelikult ja ise pole ka läinud temalt selle kohta pärima, mis siis õieti meiega toimub!?
Kas ma nüüd siis ootangi seda otsust, kas mina olen kogu asjas süüdi ja kuidas ma saan olla rahulikult ,õtlemata sellele, et mina olen see halb inimene ja et oma kallis inimene nii mõtleb?
Ma ei saa väita, et TEAN, mida sa tunned, aga tegemist on väga ränga süüdistusega. Mainisid, et "tema olukord sellest ei muutu, kas me oleme koos või mitte". Järelikult ei ole lahkuminemine lahendus ka tema jaoks. Kindlasti ei pea sa lõputult mingit otsust ootama. Võid talle ära öelda, milleks oled valmis, milleks mitte. See võib olla raske. Kui muidu ei saa, kirjuta kiri. Soovin sulle kõike paremat.
Olete püüdnud meest toetada ja mõista, kuid nüüd on kerkinud üles lisaks ka mure suhete pärast mehega. Püüate selgust saada, milline on Teie roll mehel ilmnenud paanikahäires.
Täiesti mõistetav, et tunnete end süüdi, kui nii otseselt seostatakse häire põhjustajana Teid.
Ma ei arva, et oleksin pädevam olukorda hindama, kuid ometi on raske uskuda, et nii üheselt võidakse määratleda ning seejuures lahenduseks pakkuda suhte lõpetamist.
Paanikahäireks on sageli inimestel teatud eelsoodumus, kõrgendatud ärevus ning paanikahäire vallandumiseks pole sugugi vaja ühest ja kindlat põhjust, pigem on see ettearvamatu. Palju oleneb sellest, kuid inimene tõlgendab olukorda, milline on tema mõtteviis ja seletused ning mida tajub ohuna ja mis on hirmutav (inimene tajub tugevat, enamasti seletamatut hirmu). Selleks võivad olla erinevad olukorrad . Paanikahäirega toimetulekuks kasutatakse teraapiat ja vajadusel ravimeid.
Kindlasti ei aita suhet parandada, kui otsida süüdlast, pigem on praegu väga tähtis teineteist mõista ja toetada ning olla avatud. Kaldun arvama, kui on olemas selline oletus, et häire on põhjustanud suhtest Teiega või vastupidi, tänu häire ilmnemisele on suhe halvenenud, siis on oluline minna koos psühhiaatri juurde ja veel parem, minna paariteraapiasse.
Selgust aitaks luua ka vastava kirjanduse lugemine (nt paanikahäire või ärevushäire otsing annab nii internetist kui raamatukogust lugemismaterjali).
Tähtis on vastastikune soov suhet hoida, jagada oma kõhklusi ja muresid ning leida koos olukorraga toimetulekuviise.
